30.6.13

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Tehnikamaailm 7/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

29.6.13

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille lõpu lõikas küll ära üks väljaskäik sihiga aega meeldivalt ja lõbusalt viita. Ma olen küll viimastel nädalatel täiesti teadlikult hoidunud igasugustest väljaskäikudest, mis pole just hädavajalikud, et oma niigi hilinenud tõlkega kuidagigi lõpule jõuda, aga tasapisi hakkas ka endale juba tunduma, et nii võib peast, hingest ja muudest immateriaalsetest kehaosadest täiesti hulluks minna ja et väike, olgu kas või mõnetunnine (sest rohkemat oleks patt lubada praegu) reboot oleks lausa hädavajalik. See, tundub, ehk isegi õnnestus- või vähemalt olid need mõned õhtupoolsemad tunnid kindlasti lõbusad ja muremõtteid eemale tõrjuvad, isegi kui praegu, seda sissekannet kirjutades, on keha varasemast pisut ebatasasem ja nood äsja lendavate ja muidu verd imevate tegelaste tekitatud ebatasased kohad pisut kihelevad (rääkimata sellest, et igahommikune reboot oli täna samuti pisut teiselaadsem, ikka veel kergelt eeterlike õlide lendumise saatel :-) ).


Loetud: Akadeemia 6/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

28.6.13

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut lühendas väljaskäik, mis teiseks viis mind elukohajärgsesse universaalmagasini eesmärgiga täiendada koduseid toidutagavarasid ja esiteks veidi kaugemale linna poole superhüpermegagigakaubabakeskusse, kus mind ootas ees SERKi läkitatud raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära toodud:


Konföderatsioonide karika tänases teises poolfinaalis, nagu eile arvatud, üllatusi selles mõttes ei tulnud, et Hispaania ja Itaalia heitlusest väljus võitjana esimene, mida ma olin ka arvanud ja mis seal salata, lootnud samuti. Ent mäng ise jättis sellise mõrupoolse maitse: põhimänguaeg möödus pärast paari esimest minutit, mille jooksul hispaanlased üsna tavapäraselt surve peale panid ja ka mõned head võimalused said, millest siiski midagi välja ei tulnud, äärmiselt igavalt: mõlemad tõmbusid põhiliselt kaitsesse ja mängisid nii ettevaatlikult, et lasksid aina praaki läbi. Sõnaga, mingi tohutu sahmimine, aga nii kobav, et peaaegu pidi silm kinni vajuma (millele muidugi on aidanud kaasa ka viimaste ööpäevade taas napivõitu uneaeg). Võimalik, et põhjuseks oli väidetavalt staadionil valitsenud suur kuumus: seal olla olnud üle kolmekümne kraadi. Mis on ka vähemalt ühe põhjusena usutav, sest kuigi oli tegu vist selle turniiri esimese mänguga, mille ajal ei sadanud, olid mehed õige ruttu nähtavalt läbimärjad ja mängu lõpuks liikusid isegi vahetusest sisse tulnud mängijad küllaltki vaevaliselt. (Muide, omamoodi paradoksina võib lisada, et Brasiilia mängukohad asuvad ju lõunapoolusel, nii et ametlikult on seal praegu talv - 30 plusskraadiga! :-) ) Lisaaeg oli siiski pisut elavam, aga tulemust ei andnud seegi. Ja siis tulid penaltid, mida mõni nimetab jalgpalli maiuspalaks, aga mis pahatihti on suhteliselt igavad vaadata. Seekord olid need siiski põnevad kas või juba selle poolest, et nendeks, kelle selja taha palle üritati lüüa, olid kaks maailma paremate väravavahtide hulka kuuluvat meest. Ja ometi ei suutnudki nad pingelise lõpuni ühtegi palli kinni püüda, nii et otsustavaks sai hoopis ühe itaallase möödalöök.

Igatahes pühapäevast finaali Brasiilia ja Hispaania vahel silmas pidades jättis tänane Hispaania mäng küll sisse tunde, et neil võib õige raskeks minna võita - isegi kui varasemate mängude põhjal oleks pigem julgenud isegi ennustada just nende võitu. Aga noh, mine tea, päevad pole vennad ja kindlasti oli "naabrite" mängudes see miski, mis andis neile erilise teravuse, mis ühtaegu võib mängu äärmiselt huvitavaks teha, nagu juhtus Brasiilia-Uruguay mänguga, või ka äärmiselt igavaks, nagu juhtus täna. Igatahes selget eelistust ei finaalis, kus vastakuti Brasiilia ja Hispaania, ega kolmanda koha mängus, kus jõudu katsuvad Itaalia ja Uruguay, ei oska küll ühele ega teisele anda. Loodetavasti tõstab see vaid põnevust, mitte ei surma täielikult mängu.

Veel üks uitmõte samuse turniiri teemal. Mingil mulle pisut arusaamatul põhjusel on Eesti ajakirjanduses, eriti teleajakirjanduses, hakatud seda nimetama maailmajagude karikaturniiriks, mis kõlab muidugi kenamini kui konföderatsioonide karikaturniir, aga ei ole mu arust sugugi õige. Eesti keeles on nagunii erinevalt mõnestki keelest omapärane see, et maailmajagusid ja mandreid liigitatakse erinevalt, aga et selgitada, kuidas asjad on, olgu siin üks pisike tabel eestikeelsete nimetustega (tähestikulises järjekorras)

Maailmajaod
Mandrid
FIFA konföderatsioonid
Aafrika
Aafrika
Aafrika (CAF)
Aasia
Antarktis
Aasia, k.a. Austraalia (AFC)
Ameerika
Austraalia
Euroopa (UEFA)
Antarktika
Euraasia
Lõuna-Ameerika (CONMEBOL)
Austraalia ja Okeaania
Lõuna-Ameerika
Okeaania (OFC)
Euroopa
Põhja-Ameerika
Põhja-Ameerika (CONCACAF)


Nagu tabelist selgelt näha, on jalgpallikonföderatsioonid meie mõttes peaaegu täpselt mandrite ja maailmajagude omamoodi hübriid: Antarktikat/Antarktist mõistagi ei ole, küll on aga lahus nii Euroopa ja Aasia kui ka Lõuna- ja Põhja-Ameerika. (Eripära on muidugi ka Austraalia kuulumine Aasia konföderatsiooni, aga sel on omad põhjused, nagu ka Venemaa, Kasahstani, Türgi ja Iisraeli kuulumisel UEFAsse.) Sestap oleks mu meelest pigem õigem kõnelda ikka konföderatsioonide karikaturniirist, et mitte ajada eesti keeles niigi segast maailmajagude ja mandrite erisugust eristamist veel segasemaks.


Loetud: Akadeemia 6/2013
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), jalgpalli konföderatsioonide karikas: Hispaania-Itaalia (ETV)

27.6.13

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Konföderatsioonide karikal oli täna kavas esimene poolfinaal Brasiilia ja Uruguay vahel. Mis oodatult oli väga tuline, nagu naabrite vahel ikka. Ja mis samamoodi üsna oodatult andis tulemuseks esimese võidu tulemusega 2:1. Oli selgelt näha, et Uruguay ei suuda kogu mängu selles tempos vastu pidada, mida brasiillased neile peale surusid, ja ega nad väga ei püüdnudki, ehkki algusminutitel panid nad hoopis ise surve peale ilmselges lootuses kiiresti värav lüüa ja mäng enda kasuks pöörata. Seda aga nad ei suutnud ja nii oli mängu keskel tekkinud ning tükiks ajaks püsima jäänud viik päris ootuspärane, ehkki mida aeg edasi, seda kindlam paistis, et brasiillased võtavad lõpuks ikkagi oma. Peaaegu täielikult kaitsesse ja oma värava alla surutud uruguaylased lõpuks eksisidki, nii et esimene finalist on nüüd teada. Arvata on, et homne Hispaania ja Itaalia mäng tuleb samasugune "vanade sõprade" tuline andmine - mille tulemus on samuti üsna oodatav, aga samamoodi ennustamatu nagu tänaselgi mängul.

Loetud: Akadeemia 6/2013
Vaadatud: EÜE segu (ETV), jalgpalli konföderatsioonide karikas: Brasiilia-Uruguay (ETV)

26.6.13

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut kärpis ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.

Loetud: Akadeemia 6/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

25.6.13

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Akadeemia 6/2013
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2)

24.6.13

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse väljaskäik ema külastamiseks. Mis, arvestades seda, et täna-homme on suured pühad, tähendas tavalisest natuke pidulisemat, aga endiselt väga korralikku kõhutäit - njah, imearmsad ja suus sulavad täidetud munad, üks mu lemmiktoite -, aga mõistagi ka korralikku peatäit. Seda viimast muidugi ikka ristsõnade kujul, mille seas seekord oli ka Meistriristik, mis, nagu ikka, võttis aega veel hiljem koduski. Lisaks aitasin emal tuvastada ühel pildil olevat koolimaja - loodetavasti isegi õigesti, kuigi pidepunkte - ehk täpsemalt, vaevu nähtavat oletatavasti koolinimega tahvlit pildi ülaservas - oli õige napilt.

Tagasiteel ent avastasin, et tänava ääres, mida mööda ma juba aastaid olen korduvalt käinud, paistab elavat üks tuttav. Vähemalt lõi mind kergelt rööpast välja, kui rahulikult kulgedes järsku kuulsin hõiget "Tere, Marek Laane!" Harjumatu kõnetus üleüldse, aga jah, selgus, et üks tuttav - mitte just nende kõige lähedasemate seast, aga siiski korduvalt nähtud ja teada-tuntud inimene - naeratab aia tagant ja soovib häid pühi. Maailm on ikka pisike, lausa tilluke küll ...

Konföderatsioonide karikal olid täna kavas teise grupi viimase ringi mängud, vastavalt siis Nigeeria-Hispaania ja Uruguay-Tahiti. Ega neist väga suurt üllatust oodata ei olnud, aga praeguse punktiseisu tõttu oli siiski õhus mitmesuguseid teoreetilisi võimalusi, eriti just selles osas, kas teisena saab edasi Nigeeria või Uruguay. Ent üllatused jäid oodatult tulemata. Nigeeria muidugi võitles kogu jõust, nii nagu nad üldse suutsid, sest neid võinuks edasi viia ainult võit Hispaania üle. Ja nii tugevad olid nad küll, et mõnedki päris korralikud rünnakud ette võtta ning tublisti hispaanlasi segada oma mänguplaani rakendamisel. Kuid 0:3 kaotus oli siiski kõik, mida nad suutsid. Ka Tahiti, isegi tublisti üllatavalt, andis Uruguayle päris kõvasti valu ja suutis päris mitmel korral tõsiselt nende väravat ohustada. Siiski klassivahe oli siin äärmiselt selge ja Uruguay 8:0 võit oli täiesti teenitud. Ma mõtlesin isegi, et uruguaylased oleksid võinud lasta eelviimasel minutil, kui tahitilased viimast korda lootusrikkalt nende värava poole tormasid, neil sellise halastusvärava ära lüüa - kahel-kolmel korral olid nad napilt väravast ilma jäänud ja nii palju olid nad küll hästi mänginud, et ühtegi ära teenida. Aga noh, läks nagu läks.

Nüüd võib siis oodata väga vihaseid poolfinaale, ilmselt seda vihasemaid, et vastakuti satuvad "vanad sõbrad" ehk naaberriigid, ühelt poolt Brasiilia ja Uruguay ja teiselt poolt Hispaania ja Itaalia. Ja sellised naabrite mängud on tavapäraselt palju ägedamad kui muud. Nii et kuigi võib oodata, et finaalis mängivad Brasiilia ja Hispaania, siis vaevalt seda päris kindlaks ometi saab pidada.

Loetud: Akadeemia 6/2013
Vaadatud: Võidupüha paraad (ETV), jalgpalli konföderatsioonide karikas: Nigeeria-Hispaania (Yle2), jalgpalli konföderatsioonide karikas: Uruguay-Tahiti (Yle2)

23.6.13

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Konföderatsioonide karikal olid täna kavas esimese grupi viimase ringi mängud. Põhimõtteliselt oli muidugi juba kõik selge: omavahel läksid vastamisi kaks võistkonda, kes olid edasipääsu taganud, ja kaks võistkonda, kes olid sellest ilma jäänud. See aga ei takistanud neil kõvasti madistamast, eriti esimestel - sest kuna võib eeldada, et teise grupi võidab Hispaania, siis on selge, et parema meelega ei oleks ei Brasiialia ega Itaalia oma grupis teiseks ehk selleks, kes peab Hispaaniaga vastamisi minema, kuidagi tahtnud jääda. Aga ometi üks neist pidi jääma ja üpris ennustatavalt oli selleks just Itaalia. Brasiillased tegid õige äkilise alguse: juba esimese minutiga pommitasid nad kolm korda itaallaste väravat ja teise minuti lõpuks oli rünnakuid väravale juba neli ning lisaks ka kaks nurgalööki. Niisugust tormilisust nad mõistagi kõik 90 minutit ei suutnud hoida, aga üldiselt oli nende ülekaal päris pidev ja kindel. Mida päris selgelt demonstreerib ka tulemus 4:2 brasiillaste kasuks. Nii et jah, nii palju jagus Itaalial tugevust küll, et seni oma värava ideaalselt puhtana hoidnud Brasiiliale kaks kolli sisse põrutada, aga rohkem siiski mitte. Ja nende senise mängu põhjal on pisut kaheldav, kas nad suudavad midagi tõhusat ka Hispaania vastu - eeldusel muidugi, et Hispaania ikka võidab tolle teise grupi, mis selgub alles homme (suuri kahtlusi selles ju pole, aga jalgpall teatavasti on üks paganama ümmargune asi).

Kui edasipääsu kindlustanute võitlustahe oli ette arvata, siis kuigi palju vähem innukad ei olnud ka Jaapan ja Mehhiko, kes peavad pärast tänas kotid pakkima. Nojah, Jaapani puhul võis küll ehk aimata, et väga suurt tuju mängida neil polnud - igatahes ei näidanud nad üles midagi sellist, mis oleks neile Itaalia vastu peaaegu et võidu toonud. Ühe värava nad lõpuks suutsid lüüa, aga selleks ajaks oli mehhiklastel neid neile sisse löödud juba kaks. Ja päris viimasel hetkel oleks võinud tulla kolmaski ning Hernández saada hakkama hat-trick'iga, aga tol hetkel paistis kogu universum tema vastu olevat: penalti pommitas ta otse väravavahi pihta ja kui tugevalt löödud pall sellelt tagasi põrkas, siis lõi edasi tormanud mees mõne meetri pealt otse ülalatti ...


Loetud: Akadeemia 6/2013
Vaadatud: jalgpalli konföderatsioonide karikas: Itaalia-Brasiilia (Yle2), jalgpalli konföderatsioonide karikas: Jaapan-Mehhiko (Yle2)

22.6.13

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli lugemisväärse poolest tavalisest tunduvalt kopsakam, millel oli muidugi ka oma kindel põhjus - on ju see ajaleht üks väheseid, kus seniajani rakendatakse kollektiivset suvepuhkust ja nii oligi enne pikemat pausi ka lehti ise paksem ning sisu mõnevõrra tuumakam.

Kuigi peatoimetaja veerg oli seekord lausa marutõbise koera vahutamise moodi, oli sama inimese tehtud intervjuu Madise Üllega Eesti põhiseaduse ümber ja üle päris huvitav lugeda, eriti just samuse põhiseaduse tõlgendamise osas. Näiteks mõte: ""Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus" - kuidas siis saab vene koolid üle viia eestikeelsele õppele?" Ja veel mitmeid teisi küsimusi, mille puhul juristid ja mitte ainult nemad peavad tõenäoliselt kõvasti pead murdma, kuidas iseenesest õiged põhimõtted praktikas teostada. Intrigreeriv oli ka Madise mõte, et nõndanimetatud Euroopaga lõimumise teel on Eesti jõudnud nii kaugele, et edasised siinse otsustusõiguse loovutamised või kas või loovutamise soovid peaksid tema meelest nõudma üht kahest: rahvahääletusel põhiseaduse muutmist või liidust väljaastumist. Selliseid mõtteid ei kohta just iga päev, seda värskendavam oli neid nüüd lugeda.

Kui paari numbri eest tõi Kärneri Tiit oma avatud rahvusluse teemal kirjutatud artiklis toetuseks antropoloogia suurkuju Lévi-Straussi Claude'i, siis selles numbris oli otsekui vastukaaluks Annisti Aet kirjutanud Boase Franzist ja tema kuidagi tolle teemaga väga haakuvast raamatust "Primitiivne mõtlemine" (pun absolutely intended), mis nüüd ka eesti keelde jõudnud. (Ma lugesin seda kunagi väga ammu, kui mu inglise keele oskus oli alles lapsekingades, aga juba siis jättis see sügava mulje, nii palju kui ma muidugi aru sain - nii et küllap tasuks nüüd see eestikeelne tõlge vähemalt üle lugeda.) Eks muidugi Boas kirjutas oma sada aastat ja enamgi tagasi, mistõttu sealt võib leida ka Annisti osundatud rassi definitsiooni: "Seda peab mõistma bioloogilise üksusena kui ühistest esivanematest põlvnevat populatsiooni, mis tänu oma päritolule kannab kindlaid bioloogilisi tunnuseid." Toona oli moodne üleilmastumine, millega paratamatult on kaasnenud ka inimeste varasemast tunduvalt suurem segunemine, mõnes mõttes lausa ühtlustumine, alles lapsekingades. Õieti muidugi vaidlustab juba Boas ise tolle enda esitatud definitsiooni, kui kinnitab, et inimese välise tüübi määrab ennekõike teda ümbritsev keskkond, mitte "geneetika". Või nagu tänapäeval öeldaks, geenid annavad soodumuse, selle aga toob esile või surub tagaplaanile kasvukeskkond. Või lausa, nagu ütleb Annist: "Välimuse põhjal inimese intellektuaalsete võimete ja inimgruppide potentsiaali üle otsustamine on nüüdseks leidnud oma õige kohta teaduse asemel piinlike sotsiaalsete faux pas'de hulgas.". Igatahes kindlasti lugemist väärt artikkel - rääkimata muidugi juba käsitletavast teosest endast.

Muusikakülgi ma inimesena, kellele elevant varases lapsepõlves tõsiselt kõrva peale astus, tavaliselt ei loe, aga seekord jäi seal silma Fischeri Saale lugu Türi kevadfestivalist, eriti selle avalause "Tallinnast ja Paidest tulevate teede ristumiskohas Türil seisab kultuurimaja". Mis ei ole muidugi üldse vale, sest tänavad kannavad tõepoolest vastavalt Tallinna ja Paide nime (ning kultuurimajagi asub enam-vähem nende ristumiskohas, küll teest eemal pargisügavuses), aga kõlas ometi naljakalt, kuidas ütelda, rohkem Tallinna-inimesele kohaselt. Sest too Tallinna tänav viib muidugi lõpuks ka Tallinnasse, küll üle Rapla, aga samamoodi viib Tallinnasse ka Paide tänav (ehkki seda mööda saab muidugi ka Rakverre ja kaugemale või Tartusse ja kaugemale samuti). Ja noh, jäi silma teinegi, juba selgelt pisike ebatäpsus lausejupis "Türi gümnaasiumi 1923. aastal ehitatud algklassimaja saalis" - see on tänapäevase nimega Türi põhikool ja õige aasta peaks olema 1924 (nii väidavad nad vähemalt ise oma saidil ja seda teavet leiab ka mujalt). Aga küllap tuleb pigem tänulik olla, et Sirp on nii palju ruumi sellele loole eraldanud, sest Türi, nagu paljud Eesti väiksemat sorti linnad, jõuab nii-ütelda meediapüünele haruharva, üldjuhul vaid lillelaada, kevadpealinna ja kuritegude kujul - isegi kui renoveeritud kultuurimaja on mõne aastaga suutnud end vististi täiesti kehtestada korraliku üritustepaigana.

Kändleri Tiit, kes tasapisi on vaat et Sirbi püsiautoriks kujunenud, oli oma tavapärases headuses võtnud ette vana vürsti Volkonski hiljaaegu eesti keelde jõudnud mälestusteraamatu, mis mulgi lugemisjärjekorras seisab. Ja leidnud sellest - oma suurepäraste (uus)keelendite kõrval, nagu näiteks "stalinivahetuse aja paiku" - mitmeid huvitavaid seiku, millest üks on nii tore, et väärib siingi osutamist:
Üks stseenike: pagendatud oma Tambovi kubermangus asuvast Pavlovka mõisast, mille aiast pajatab Volkonski heldinumaltki kui Keila-Joa mõisapargist, sest ta ise oli siin kõik need puud ja põõsad, lilled ja libled istutanud ja hooldanud, ning saanud peavarju Borissoglebski maakonnalinnas ühe heategija juures, lakkamatute läbiotsimiste ja arreteerimiste taustal, kõmpis vürst ühel heal päeval sõjakomitee seltsimeeste ette ja ütles, et peab lugu oma korteriomanikest ja teab, et arreteerimised toimuvad ööseti, ent tahtmata peremehele tüli teha, tuli nüüd ise ja palub end lõpuks ometi arreteerida. Mokad jäidki bolševikel tölli.
Kurveti-Käosaare Leena oli aga kirjutanud pikalt ja kaasaelamisega armsa kursaõe Paju Imbi raamatust "Soome lahe õed", mis paistab olevat päris tänuväärne materjal selles mõttes, et kui tavaliselt jäävad paljud raamatud üldse arvustamata ja meediapüünele jõudmata, siis selle kohta on mu meelest juba kirjutatud õige palju, vististi ka sellesama Sirbi veergudel. Filmi, millest samuti loos juttu, olen minagi näinud, aga vaat raamatu lugemiseni (taas, paraku) ei ole seni jõudnud, sestap oli huvitav teada saada nende sarnasustest ja erinevustest.

Veel ühest teosest või õieti lausa teostetsüklist, mis mul samuti lugemisvirnas ootamas - ja sedapuhku suhteliselt eesotsas, osaliselt ka seepärast, et mul on õnn pidada ennast lausa nende tõlkija, keda ma väga austan, tuttavaks -, kirjutas Liivaku Lembit. Kirjutas küll suhteliselt negatiivses võtmes ja usutavasti õigusega: tänapäeval on miskipärast (nojah, ilmselgelt nii autorite kui eriti kirjastajate sügaval tahtmisel) kombeks vähegi heale raamatule kohe ruttu järg ja teine ja kolmaski kirjutada, ent pahatihti need järjed aina vajuvad ja vajuvad nigelamaks. Erandeid muidugi on ja loo autor viitab sellelegi, et Ruiz Zafón, kellest tema kirjutab, võib olla üks neist - et kuigi mitte kõik sarja senised osad pole võrdse häädusega, ei ole ükski neist nüüd ka otse ja päris kehv.

Unduski Maarja oli kirjutanud põneva loo ühest sellisest asjast, mille vastu on mul küll suur huvi ja aukartus ja imetlus, aga ometi pisut ambivalentne suhtumine - nimelt köitmisest. Korralikud ja meisterlikud köited on imeilusad vaadata ja käeski katsuda, samas ma lausa vihkan seda, kui juba ilmunud raamatuid, ajakirju või üldse mis tahes trükiseid nii-ütelda ümber köidetakse - asi peab ikka olema originaalne, nii palju kui vähegi saab olla (noh, loomulikult, kuskilt leitud lagunenud või poollagunenud teose võib ikka lasta ära köita, selge see). Ma olen ka ise mõelnud selle peale, et endalgi mõningaid üsna kehvas seisus raamatuid pisut kohendada, aga pole seni julgenud sellist asja ette võtta, kuigi nõnda-ütelda teoreetilist ettevalmistust olen isegi natuke teinud. Aga võib-olla kord ja kunagi saab see siiski teoks. Pisut hapu maigu tekitas loos olev tõdemus, et Eesti köitjate kutseoskused on suhteliselt kesised, aga eks sel ole muidugi põhjendus ka olemas - ehk nagu autor ütleb, "meie pole ikka veel Teise maailmasõja järgsest laastamistööst toibunud ei trükitehnilise baasi ega oskuslike meistrite osas", samal ajal kui artiklis jutuks olnud Saksa meistrid on saanud oma oskusi lihvida, tuleb välja, juba oma veerand tuhat aastat järjepanu.

Tavapärase ülevaate järjekordsest muinsuskaitse aastaraamatust oli seekord kirjutanud Orro Oliver. Mis oli ka tavapäraselt hea lugemine, seekord küll üdini asjalik ja ülevaatlik, ilma erilise kriitika või kiituseta raamatu enda aadressil, nagu mõned varasemad ülevaatajad on pidanud heaks teada anda.

Päris hea meenutus ka iseenda minevikust oli Soidro Mardi pilguheit veerand sajandi tagusesse Sirpi, õigemini küll lausa mitmesse numbrisse, ajendiks Muuli Kalle Postimehe veergudel ilmunud ajalookild. Mälu kipub vahel alt vedama: seda, et toonane Sirp oli 16-leheküljeline, ma mäletasin, aga et maksis teine 10 kopikat, oli võõras, oleks nagu arvanud, et oli vähem, pigem 8 kopikat. Aga küllap oli see nagu praegu, nii ka toona kenasti lehe peale trükitud, nii et vaevalt siin vaielda saab. Aga igatahes selline nostalgiline lugemine oli, tuletades meelde toda küll huvitavat ja juba tärkava lootusega, aga nii toona kui täna tagasi vaadates ikka veel täiesti masendavat aega.

Teaduskülgedel oli Oleski Peeter võtnud sõna ühe murettekitava nähtuse teemal, nimelt teaduse tegemine nõnda-ütelda mitteteadusasutustes, täpsemalt muuseumites. Tal on kindlasti õigus, et pahatihti ei vasta nood publikatsioonid muuseumite või teiste sarnaste arutuste aastaraamatutes ja muudes väljaannetes väga rangetele teaduslikkuse nõuetele, ometi on neis ohtralt väärt materjali (nagu ka koduloouurijate ja muude selliste "iseteadlaste" töödes), mis kipuvad täitsa tundmatuks jääma. Ma olen ka ise selliseid aastaraamatuid ja muid publikatsioone lapanud ning tihti leidnud sealt midagi, mis väärib tähelepanu. Aga jah, kuna neid ametliku teadusetegemise alla kuidagi liigitada ei taheta, siis olengi ma võib-olla Oleski kõrval kolmas inimene, kes mõnest sellisest uurimusest teab :-) Tegelikult muidugi leiab visa otsimisega siiski selliste tööde kohta andmeid, mõnes mõttes veel hullem on lugu hoopis nendega, mis jäävad Oleski visiirilt selles loos välja, näiteks mõnigi kord päris asjalike kooliuurimuste ja muu sellisega (kuigi on selge, et enamasti on nende teaduslik tähtsus tõepoolest kesine, kui mitte olematu, siis vahel satub nende sekkagi pärle, eriti just selliseid, kus on kasutatud kohalike elanike mälestusi ja muud sellist materjali, mida mujalt lihtsalt polegi saada). Aga eks see teaduse tegemine ning maailma ja kõige, mis selle sees ja ümber, uurimine ole juba tihtipeale üks tänamatu tegevus nagunii, rääkimata siis nöökimisest, mida tekitab too kurikuulus teadustöö klassifitseerimise süsteem.

Tänases lehes oli ja jälle oma tavapärases headuses sõna võtnud Turovski Aleksei, seekord ajakohaselt teemaks putukad-mutukad, kes jaanipäeva kandis eriti agaralt ringi sebivad. Seda kõike, mida ta seal kirjutab, ei ole võimalik siin ümber jutustada, aga lugeda oli neetult huvitav - kas või näiteks teada saada, et putukate sigimistuhin ja muud iseärasused köitsid autorit omal ajal sedavõrd, et see kippus ohustama juba isegi toonases ülikoolis erilise kaaluga partei ajaloo ja sotsialismi poliitökonoomia eksamite sooritamist -, nii et kahtlemata tasub see artikkel ette võtta.

Ja lõpetas numbri meeleolukalt Pälli Janika, kelle kinnitusel eesti keele ja meele püsimisega olla kõik suurepärases korras. Ah et miks ja kuidas? Väga lihtsalt:
Minu usk eesti keele püsimajäämisse tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse lugemisest. Selle hoolega viimistletud tekst näitab õnnestunud tasakaalu emakeelse iseolemise ja Euroopa kultuuritraditsiooni osa olemise vahel: võõrast päritolu sõnadest esinevad seal vaid hädavajalikud terminid ja needki on enamasti keeles kodunenud. Teadvustamisi või mitte, ent need laensõnad hoiavad meid ka Euroopa juurte küljes. Nende sõnade algupära viib meid ajaloos üle paari tuhande aasta tagasi ning toob põlluharijate ning suurepärase kammkeraamika tootjate kõrvale ka muistse kreeka teaduse ja kultuuri ning Rooma riikluse edasiviijad
Ja sellele järgnes nauditav ülevaade põhiseaduses leiduvatest antiikkeeltest laenatud sõnadest, vürtsitatud nii mõnegi hea kommentaariga. Näiteks lugu peaaegu juba lõpetav märkus: "Siiski, kui tahame kuuluda Euroopasse, siis kas ei kinnita eurokantseliit meie seost tänapäeva Euroopa kultuuriga paremini kui miski muu?"


Loetud: Sirp, 21.06.2013
Vaadatud: Baikonur (ETV), Üks (ETV2), Troonide mäng (Fox), Temnõi mir (PBK)

21.6.13

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegin väikese pausi väljaskäiguga külastamaks elukohajärgset universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks.

Konföderatsioonide karika tänased teise grupi teise ringi mängud olid õige huvitavad, mõneti ka oodatult. Kui esimesest, Hispaania-Tahiti mängust võis oodata väravatesadu, siis pettuma ei pidanud. Esimesed paarkümmend minutit pidasid küll tahitilased tublilt vastu ja võtsid omaltki poolt üht-teist ette, aga mänguskooriks jäi lõpuks siiski 10:0, mis peaks juba enda eest kõik ära ütlema. Nähtavasti oleks võinud skoor olla suuremgi, kui hispaanlased oleksid asja tõsiselt võtnud. Aga küllap teadsid nemadki, mis ees ootab, sestap oli neil väljas, võiks peaaegu öelda, teine meeskond ja ka see ei rakendanud vähegi sellist pressi, mida võis näha mängus Uruguayga. Nii andsid nad ka tahitilastele võimalust mängida, aga eks ta ole, kui vastakuti satuvad ikka FIFA edetabeli esimene ja 138. meeskond, ega sealt palju viimasel loota ei ole.

Samavõrra oodatav oli Nigeeria-Uruguay mängu ägedus. Ehkki Nigeeria võitis esimeses ringis veenvalt 6:1 Tahitit, ei jätnud nende mäng seal siiski just kõige kindlamat muljet, ja ehkki Uruguay jäi 1:2 alla Hispaaniale, suutsid nad tolles mängus ometi lõpuks ränga pressi alt pisut välja tulla ja hispaanlastelegi kerget peavalu valmistada. Tänane mäng sestap oli tõesti tuline ja arvukate võimalustega mõlemale poolele. Siiski andis tunda juba Tahiti mängus näha olnud Nigeeria meeskonna koostöö logisemine, nii et Uruguay võit 2:1 ei olnud lõpuks imestada, isegi kui see tuli raskelt, oi kui raskelt. See annab igatahes Uruguayle väga hea šansi edasi pääseda, sest viimases ringis on Nigeeria vastamisi Hispaaniaga, kelle võitmise lootus neil just kuigi suur pole, ja Uruguay Tahitiga, nii et kui just suurt üllatust ei tule, peaks grupi võitma Hispaania ja Uruguay teiseks jääma.

Loetud: Imeline Ajalugu 6/2013
Vaadatud: jalgpalli konföderatsioonide karikas: Hispaania-Tahiti (Yle2), jalgpalli konföderatsioonide karikas: Nigeeria-Uruguay (Yle2)

20.6.13

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna olid konföderatsioonide karikal kavas esimesed teise ringi mängud ja põnevust pakkusid need kõvasti. Kui brasiillased olid esimeses ringis jaapanlased mängleva kergusega ja oluliste raskusteta purustanud, siis mehhiklased, kes olid pidanud küll Itaaliale lõpuks alla vanduma, andsid täna tõeliselt võimsa lahingu. Brasiilia küll lõpuks võitis 2:0 lausa, aga selle võidu saavutamiseks tuli neil vaat et sõna otseses mõttes kilomeetrite kaupa okastraati järada ja järjepanu peaga vastu müüri tormata ning samal ajal oma värava ees tohutuid pingutusi teha, et see puhtana hoida.

Veelgi dramaatilisem - senistest kindlasti kõige enam - oli Itaalia-Jaapani mäng. Kui Itaalia oli esimeses kohtumises Mehhikoga siiski suutnud peaaegu läbi kogu mängu domineerida, siis seekord oli esimene ja viimane pooltund täielikult jaapanlaste päralt ning selle vältel tundus, et itaallastel ei tule kohe midagi kuidagi välja. Paraku oli nende kahe pooltunni vahel veel üks (esimese poolaja lõpp ja teise algus), mille vältel Itaalia suutis end just nii palju koguda, et korralik vastulöök anda. Äärmiselt vihase võitluse lõpuks oli skoor 4:3 Itaalia kasuks, aga sama hästi oleks see võinud ka teistpidi olla.

Igatahes viimase ringi Brasiilia-Itaalia mängust võib oodata samamoodi ägedat andmist, sest mõlemad on küll edasipääsu poolfinaali kindlustanud, aga just selle mängu tulemus määrab, kes läheb vastamisi teise grupi võitja ja kes teise grupi teise koha saanuga. Ja et on üpris usutav, et teise grupi võidab Hispaania (kuigi see pole muidugi kindel, jalgpall on teatavasti ju ümmargune), siis vaevalt tahab kumbki teiseks jääda ja Hispaaniat vastaseks saada ...

Ma tahaksin siin ka potentsiaalsetele lugejatele ühe abipalve esitada. Nimelt selgus mulle kerge üllatusena, et mu suguvõsa esimesed teadaolevad liikmed 16. sajandi teisel poolel tegelesid Vändra kandis jahikullide kasvatamisega. See tõi meelde umbmäärase mälestuse, nagu oleks ma kunagi kusagil kohanud viidet mingile uurimusele, mis käsitles pistrikute või ka muude jahilindude kasvatamist ja kasutamist vanema aja Eesti- või Liivimaal, võimalik, et eesti, aga võib-olla ka saksa või veel mõnes muus keeles. Ent ei mälu pingutamine ega põgus otsing ei ole andnud seni mingeid tulemusi, nii et kui mõnel samusel potentsiaalsel lugejal peaks olema selle kohta midagi teada, ootaksin hea meelega viiteid, kust või mida edasi otsida või lugeda.

Loetud: Imeline Ajalugu 6/2013
Vaadatud: EÜE segu (ETV), Ahviaasta (ETV2), jalgpalli konföderatsioonide karikas: Brasiilia-Mehhiko (Yle2), jalgpallo konföderatsioonide karikas: Itaalia-Jaapan (Yle2)

19.6.13

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Akadeemia 6/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

18.6.13

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Konföderatsioonide karikaturniiril oli täna esimese ringi mängude viimane päev, mis sisaldas ainult üht ja mu jaoks võib-olla kõige huvitavamat mängu, milles vastamisi olid Tahiti ja Nigeeria. Huvitavat eelkõige seepärast, et Tahiti, kes möödunud aastal end Okeaania meistriks võitles, oli mulle täiesti tundmatu suurus. Sealt piirkonnast on mul üldse veidigi aimu ainult Austraaliast, kes aga enam ei võistle Okeaania konföderatsioonis, vaid Aasia omas, ja hägune ettekujutus ka Uus-Meremaast, muud võistkonnad on aga tume maa. Palju pettuma ei pidanud: mängisid hingestatult ja sugugi mitte hirmus pahasti. Nigeeria oli muidugi neist klassi jagu üle, mida näitas ka tulemus 1:6 nende kasuks. Mis küll ei tähenda, et Nigeeria mäng oleks midagi hirmus head olnud - samasse alagruppi kuuluva Hispaania ja ilmselt ka Uruguayga võrreldes jätsid nad igatahes kesisema mulje.

Loetud: Akadeemia 6/2013
Vaadatud: jalgpalli konföderatsioonide karikas: Tahiti-Nigeeria (Yle2), Ülisalajane (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Per Nyholm: USA vaatab läände, Euroopa asub aga idas (Postimees, 17.06.2013)

17.6.13

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse külaskäik ema juurde. Ilm oli selleks imeilus, praeguseid olusid arvestades: tibutas kena vihmakest. Paraku muidugi selleks ajaks, kui ma hakkasin end tagasi asutama, oli vihm otsa lõppenud ja päike taas väljas, aga õhus oli õnneks siiski veel niiskuse hõngu sees. Ema juures viibimine aga tähendas mõistagi tavapärast korralikku kõhutäit ja ühtlasi ka korralikku peatäit, viimast ikka ristsõnade kujul, rääkimata muidu suhtlemise ja lobisemise puhtast rõõmust.

Konföderatsioonide karika tänasel mängupäeval olid vastakuti ühelt poolt Mehhiko ja Itaalia ning teiselt poolt Hispaania ja Uruguay. Mehhiko on mu meelest alati olnud meeskond, mis küll enamasti ei suuda midagi väga palju ja hästi, aga valmistab kõigile tublit peavalu. Nii ka täna: nad jäid küll Itaaliale 1:2 alla, aga kergelt see võit itaallastel kindlasti ei tulnud. Itaallaste puhul tegi heameelt näha, et nad on jätkuvalt teel oma kunagise kinnise ja mänguvõlu tapva stiili kaotamise suunas: mida aasta edasi, seda lahtisem ja kenam vaadata nende mäng on. Eriti kui sellele lisandub veel niisugune iluvärav nagu Pirlo karistuslöögist sündinud itaallaste esimene täna.

Kui Itaalia võit Mehhiko üle tuli kindlalt, aga siiski suhteliselt raskelt, siis hispaanlaste võidus Uruguay üle polnud vist küll hetkekski kahtlust, isegi kui mängu lõpu poole viimased panid endast kõik välja ja maruliselt ründasid. Hispaania domineeris algusest peale ülivõimsalt: esimese kümne minuti järel oli mu meelest pallivaldamise protsent nende kasuks umbes vahekorraga 99:1 ja Uruguay mehed saanud üldse palli puudutada nii tosinkond korda. Ka mängu lõpuks oli vahekord kuskil 80:20 protsendi kandis, ehkki mõistagi kogu mängu ei suutnud hispaanlased nii võimsalt kontrollida ja mida lõpu poole, seda meeleheitlikumaks ja visamaks uruguaylaste rünnakud läksid - mis viisid ka selles mõttes tulemuseni, et pikalt kestnud kaheväravalise kaotusseisu suutsid nad lõpuks 1:2 kaotusele välja mängida.

Igal juhul seniste mängude põhjal on Hispaania kõige tõenäolisem turniiri võitja, nende mäng jättis paremagi mulje kui brasiillaste oma, teistest kõnelemata. Nojah, tegelikult on muidugi üks paar, nimelt Tahiti-Nigeeria veel nägemata, aga ma miskipärast ei usu, et kumbki neist oleks just favoriitide seas :-)

Loetud: Diplomaatia 6-7/2013
Vaadatud: jalgpalli konföderatsioonide karikas: Mehhiko-Itaalia (Yle1), jalgpalli konföderatsioonide karikas: Hispaania.-Uruguay (Yle2)

16.6.13

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna algas jalgpalli konföderatsioonide karikavõistlus, mis on alati natuke lõbus, aga ka väga huvitav vaadata - on see ju omamoodi maailmameistrivõistluste peaproov. Lõbususe tagab aga see, et konföderatsioonid on üldiselt suhteliselt ebavõrdsed: kui Euroopa ja Lõuna-Ameerika, võib-olla isegi Põhja-Ameerika konföderatsioonist tulevad üldiselt täiesti tipptasemel koondised, siis Aasia, Aafrika ja eriti Okeaania (eriti pärast seda, kui Austraalia enam sellesse ei kuulu) on seevastu suhteliselt nõrgad. Muidugi ainult suhteliselt - jalgpall on lõppeks ümmargune ja isegi praeguse koosseisuga Okeaania konföderatsioonist on Uus-Meremaa paar korda maailmameistrivõistluste finaalturniirile jõudnud. Nojah, seekordne võitja Tahiti on ilmselt küll konföderatsioonide karikavõistlusel punase laterna osas, aga eks näis, kuidas nad mängivad. Igatahes tänane avamäng Brasiilia ja Jaapani vahel näitas esimese võimsat üleolekut - tulemus oli lõpuks 3:0 -, aga ei saa kuidagi öelda, et jaapanlased poleks visalt vastu pannud ja mitu korda brasiillasi väga tõsiselt ohustanud.

Loetud: [digi] juuni 2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Tallinna Levadia - Nõmme Kalju (TV6), jalgpalli konföderatsioonide karikas: Brasiilia-Jaapan (Yle2), Die Herrschaft der Schatten (Pro)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: kirjandus - viimne pommivarjend (Postimees,15.06.2013)

15.6.13

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna oli Sirp selles mõttes eriline, et tavaliselt, kui vahel on ka Keele Infoleht, mis üldjuhul on otsast otsani läbilugemist väärt, siis ülejäänud, nõndanimetatud põhileht on tühjavõitu. Seekord aga mitte, mille üle võib ainult rõõmustada.

Mälksoo Lauri oli väga tänuväärselt võtnud veneõigeusklike patriarhi külaskäigu puhul lahata kirikuisa maailmavaadet, eelkõige inimõiguste valguses. Ma mäletan, et kui ma esimest korda lugesin toda õigeusklikku inimõiguste ja -väärikuse deklaratsiooni (http://www.patriarchia.ru/db/text/103235.html; Mälksoo nimetab, nähtavasti ingliskeelse tõlke mõjul, seda ainult inimõiguste deklaratsiooniks), siis ma pisut imestasin selle üle - aga mitte väga, sest õigeuskliku riigitruuduse järjepidevus oli seal selgelt näha. (Seda on hiljem mõnevõrra laiendatud, tõlgenduste ja seletustega täiendatud ja nii edasi - vt siin.) Nii kaugele, et võrrelda sealseid mõtteid läänes levinud (või ka rahvusvahelisema, kuidas võtta) inimõiguste kontseptsiooniga, mu peake mõistagi ei jõudnud, eelkõige loomulikult vastavate teadmiste vähesuse tõttu (nii toona kui ka tänapäeval). Ega ka jõuda selliste järeldusteni nagu "Kirilli loogika järgi on ju lihtne järeldada, et näiteks Pussy Rioti liikmed loovutasid ise katedraali mittesihipärase kasutamisega inimväärikuse. Seetõttu haihtus ka nende inimõiguste aluspind. Või kui samastada Isamaa sümboolselt isevalitseja või presidendiga, siis võttis Hodorkovski Putinile vastuhakkamisega ise endalt oma inimõiguste kandepinna ära jne." Seetõttu oli Mälksoo analüüsi, küll Sirbi ühele leheküljele kokku surutult, väga hea lugeda ja seda võib soovitada kõigile, kellele vähegi pakub huvi Venemaa praegune areng - sest õigeusul või vähemalt õigeusu kirikul on selles üpris suur roll.

Samast poliitilis-ühiskondlikust vallast oli teinegi lugu, küll tunduvalt lõbusam, mille oli kirja pannud Kivistiku Jaan ja mis kõneles väikeriikidest ja nende ellujäämise võimalustest. Samuti tasub lugeda, aga siinkohal ehk piisab, kui tuua osundusena üks lõbusamaid lõike:
[...] mingist määrast alates on riik nii väike, et tema sees puuduvad piisavad jõud, et riiki radikaalselt muuta, teda kukutada. [...] Meie teooria räägib vaid nii väikestest riikidest, kus lihtsalt ei jätku inimesi, kes ei oleks peaministri sugulase sõbrad või sõbra sugulased või presidendi nõuniku abikaasad või kultuuriministri kursusevennad või opositsiooniliidri abilised või parlamendihoone koristajad või ülikoolide rektorid jne.
Maasingu Madis oli võtnud arvustada Adamsoni Andrese mõne aja eest ilmunud raamatut "Liivimaa kuningriik" ja teinud seda vähemalt asjaga mitte väga kursis inimese (see tähendab, minu) silme läbi päris eduliselt, andes ülevaate nii raamatu tugevatest kui ka üksikutest nõrkadest külgedest. Samas oli arvustaja ise mu meelest pisut ülekohtune teiste ajaloolaste suhtes, kui märkis Liivi sõja kohta, et "Enamasti on rohkem tähelepanu pööratud sõja esimestele aastatele, mil keskaegne Liivimaa lagunes;: seni ainus pikem eestikeelne uurimus on Hans Kruusi magistritöö "Vene-Liivi sõda" (Tartu, 1924)." Minu meelest käsitles Liivi sõda selles täies mahus päris põhjalikult ka Frosti Roberti "Põhjasõjad" - tõsi jah, see on muidugi tõlketeos, aga ikkagi just spetsiifiliselt siinsele piirkonnale ja samale teemale pühendatud.

Selles loos oli ka üks huvitav mõttearendus, mis haakub hiljutise (ja tundub, et ikka veel mitte kustunud) debatiga "Eesti ajalugu II" üle. Nimelt pisike arutlus patriotismi üle, milles arvustuse autor ei ole nõus raamatu autori seisukohaga, nagu poleks patriotismi XVI sajandil olemas olnud. Mis usutavasti on ka õige märkus: patriotism ehk ka laiemalt võttes kodukohaarmastus on küllap inimestele, kui mitte kõigile, siis vähemalt paljudele, omane sealtpeale, kui inimesed paikseks jäid ja end mingi enam-vähem kindla kohaga vähegi pikemalt sidusid. Selles tähenduses on arvatavasti ka täiesti õigustatud kõnelda XIII sajandi alguse vabadusvõitlusest - mitte küll "Eesti" ega "eesti", vaid siinsete erinevate kogukondade võitlusest oma senise vabaduse eest (kuidas iganes ka seda vabadust täpselt ei defineeritaks). Ma võtan sellest pisut hiljem veel kõnelda, aga kui toonases Eestis (tänases mõttes ja piirides) üldse "rahvustest" kõnelda, siis oli neid siin vähemalt kaks, kui mitte neli: lõunaeestlased, põhjaeestlased, võib-olla juba mõnevõrra eraldi vadjalased ja kindlasti ka liivlased. Aga väheusutav tundub, et too müütiline ühtekuuluvustunne selgi tasandil olemas oli, pigem ikka küla, võib-olla ka kihelkonna (pealik/vanemkonna?) tasandil. Ning nende vabadust kahtlemata kristlaste vallutus piiras, kas või juba uute maksude kujul, mille seas näituseks kirikumaks, olgu see siis kümnis või ka algul pisut väiksem, oli kindlasti lisakoorem, mida hea meelega vastu ei võetud. (Võimalik ju on, kuigi selle kohta üheselt selgeid andmeid pole, et varemgi oli siin kirikuid ja et nendegi heaks midagi maksti, aga pigem oli see siis veel vabatahtlik ja puudutas eelkõige neid, kes selle kirikuga usuliste või muude sidemeta kaudu tegelikult seotud olid.)

Kareva Doris oli kenasti kokku võtnud kirjandusfestivali HeadRead ja leidnud sellele vaid ülivõrdelisi kiidusõnu. Millega võib ka täiesti nõus olla: kui ehk esimesel-teisel aastal ma seda õieti tähelegi ei pannud, siis praeguseks on see kindlalt kalendris sees ja isegi peas, nii et juba millalgi mai algul hakkab tiksuma mõte, et kes siis sel aastal tulemas on ja milline see ajakava on, kuidas sobitub muude tegemistega. Küll oli seal loos üks detailike, mis mulle pisut nalja tegi. Nimelt kirjutab autor ürituse populaarsust toonitades, et "Tom Stoppardi ja Toomas Hendrik Ilvese mõttevahetusest räägivad selget keelt fotod Kirjanike Maja ette kogunenud inimhulkadest, pilgud ainiti ekraanile naelutatud". Pole põhjust kahelda, et see nii ka oli, aga vähemalt nende esinemise lõpuhetkil andis sellesse massi oma tubli osa see inimhulk, kes ootas kannatamatult pääsu pärast neid kahte poodiumile lastud Oksaneni Sofi esinemisele (siinkirjutaja nende hulgas) :-)

Samma ritta läks intervjuu Aleksejevi Tiiduga, kelle muidu heast jutust tahaks välja võtta ühe pisut irduva, aga mulle just südamelähedase osa:
Tundub, et selle festivali korraldamisega on nagu seletavate sõnaraamatute koostamisega. Prantsusmaal võib vastavas töögrupis olla viiskümmend filoloogi, meil on kolm. Ja kui lisaks neid neljakümmet seitset kusagilt võtta ei ole, mis me siis teeme? Hakkame nutma või? Asi tehakse ikkagi ära ja täiesti tasemel.
Paar kirjanduskülgede lugu oli pühendatud nõndanimetatud pagulaskirjanikele, neist ühes, Valmase Anne loos Toona Elini mälestusraamatust pani mind ajaloo mäletamise ja sellest millegi järeldamise üle pisut mõtlema üks lause: "Eriti süngelt on kirjeldatud rännakuid läbi varemetes Saksamaa, kus põgenikke kuigi sõbralikult vastu ei võetud." Ja just mõne aja eest lugesin ajalooajakirjast Tuna (1/2013, lk 111) "Kalevipoja" viimati inglise keelde pannud Kartuse Triinust kõnelevas loos järgmist. "Vanaema Linda oli meenutanud Saksa taluinimeste lahkus: sõjapõgenikke võetud igal pool lahkelt vastu, majutatud ja toidetud." Kusjuures on igati usutav, et mõlemad väited on õigemast õiged.

Hea lugemine oli ka Oja Arno ülevaatlik-tutvustav artikkel Valge Jüri hiljaaegu Loomingu Raamatukogus ilmunud Wiedemanni auhinna teemalisele "belletraalkirjatööst". Tõsi, seda on nähtavasti parem lugeda siis, kui raamat ise ka loetud on - mis mul paraku ei ole, kuigi seda kätte saades kaalusin küll korraks mõtet aeg maha võtta ... Aga eks võib artiklit lugeda sissejuhatusekski, selleks on siin piisavalt lisateavet ja seletusigi.

Sama teemat jätkas juba Keele Infolehes Hindi Mati, kes küll Valge Jüri raamatule pühendas vaid paar lõiku ja kõneles rohkem Wiedemanni auhinnast endast ja mitmest asjast seal ümber, kohati ka talle omaselt pisut sapiselt (aga pidupäevapuhuses - Wiedemanni auhind 25 - loos siiski veidi vähem kui tavaliselt). Selles oli aga üks mõte, mis on täiesti väärt siin esile tõsta osundusega, sest millekski enamaks ma võimeline pole:
Emakeelepäeva ja Wiedemanni päeva võiks ühendada emakeelekuuks. Traditsioonilisi üritusi, millega see aeg täita, leiduks: Forseliuse Seltsi hariduspäevad, keeletehnoloogia päev, murdeluuletuste päev, ajakirjanduskeele päev jne. Ürituse paigutamine emakeelekuu raamidesse peaks muutuma auasjaks.
Künstleri Aili oli võtnud usutleda Kasiku Reeta, kelle suurepärane teos eesti keele uurimise ajaloost ja tänapäevast "Stahli mantlipärijad" avaldas mullegi sügavat muljet. Siin oli siiski üks mõte, mille suhtes mul on tekkinud tasapisi väike eriarvamus - tõsi, ma ei ole muidugi keeleajaloolane ega midagi, nii et see on rohkem niisugune huvilise arvamus, mis ei pretendeeri suuremale tõeväärtusele. Nimelt ütleb Kasik, et "Eesti kirjakeele eripära on see, et 16. sajandil, kui pandi kirja esimesed eestikeelsed tekstid, kujunes eesti keelealal kaks erineva murdetaustaga kirjakeelt". Pisut varem sõnab ta veel, et "Keeleajaloolaste arvates hakkas Soome lahe lõunakaldal kõneldavates hõimumurretes 2000-2500 aastat tagasi toimuma muutusi, mis ei hõlmanud teisi läänemeresoome murdeid, aga mille tõttu siin kõneldavad murded üksteisele üha lähenesid, nii et alates 13. sajandist, mil Eesti geograafiline tähendus kinnistus, võib kroonikates jm allikates sisalduvate keelenäidete põhjal rääkida juba ka selle maa keelest." Minu meelest on need väited vastuolus ja kui üldse, siis võib kõnelda, et 13. sajandi alguseks oli siin olemas kaks (peamist) murret (ma võib-olla julgeksin nimetada isegi keeleks), mis elasid rahumeeli üsna eraldi edasi ja mille mõlema baasil tekkis ka 16.-17. sajandil kirjakeel. Suuresti aitas murrete/keelte püsimisele (ja mitte sulandumisele-sarnastumisele) kaasa seegi, et väga laias laastus võttes olid Põhja- ja Lõuna-Eesti 16. sajandi lõpuni välja täiesti erinevate maaisandate valduses. Eraldatuks jäid nad muidugi hiljemgi, põhimõtteliselt Eesti Vabariigi tekkeni välja, aga viimased nelisada aastat enne seda olid nad vähemalt ühe (ülem)valitseja võimu all (vastavalt Rootsi ja Venemaa) ning 19. sajandil, kui mu arvates eesti keel kui selline üldse alles tekkiski, andsid tooni juba teised tungid ja suundumused, mis formaalsetest piiridest enam nii väga ei pidanud. See on muidugi ainult minu kui profaani arvamus (millele ma peaks tuge leidma - või siis mitte leidma - põhjalikumalt asjakohaseid keeleajaloolisi uurimusi puurides, milleks mul ühel hetkel on kindel kavatsus ka aega võtta).

Aga mõistagi oli intervjuus muudki head ja lugemist väärt. Nagu ka teises Künstleri Aili intervjuus Valdmaa Suleviga, kes siinkohal esines Laurentsiuse Seltsi esimehena. Mille olemasolust ma varem ei teadnudki, aga mida ma tahan siinkohal siiski ära märkida, sest selles usutluses oli eelkõige juttu ühe eesti keele tekke suurkuju Ahrensi Eduardi mälestuseks püstitada kavatsetavast monumendist ja ühtlasi antud ka andmed, kuidas selle hüvanguks annetusi teha. Mis olgu ka siinkohal välja toodud:
Mälestusmärgi püstitamisega seonduva info leiab Laurentsiuse Seltsi kodulehelt www.laurentsiuse-selts.eu. Seltsil on ka Facebooki konto.
Annetusi saab teha: MTÜ Laurentsiuse Selts, konto 10220114903012 SEB Pangas (IBAN: EE871010220114903012).
Ahrensist ja Wiedemannist ning nende suhetest (eelkõige muidugi viimase arvamustest esimese kohta) kõneles ka Kilgi Annika lugu  Sellest võis muu hulgas teada saada huvitava tõiga, et kui Wiedemannile omal ajal pakuti välja Piibli tõlke revideerimist, siis seati tingimuseks, et ta ei muudaks "ortograafiat ega murdelist tausta". Njah, tänapäeval vist naljalt ei leiduks toimetajat, kes sellistel tingimustel üldse töö vastu võtaks - või kui ka võtaks, siis üldse midagi peale raha kasseerimise teeks :-)

Põnev oli ka usutlus - ikka väsimatu Künstleri Aili sulest - Rossi Kristiinaga alles äsja ilmunud Gutslaffi Johanni lõunaeestikeelse piiblitõlke teemal. Pahatihti võib jääda mulje, et Eesti ajaloos tervikuna ja sealhulgas keele-kirjanduse ajaloo on kõik allikad juba ammu teada ja midagi kuskilt nagunii juurde ei tule, aga ikka selgub, et tasapisi siiski tuleb. Nii ka antud juhul, mil alles mõne aasta eest jõuti (peaaegu täiesti kindlale) selgusele, et üks seni anonüümne olnud tekst on just samuse Gutslaffi oma. (Samamoodi on ju alles hiljaaegu leitud üles pisike jupike Bartholomaeus Hoeneke Liivimaa nooremast riimkroonikast - isegi nii hiljaaegu, et mõnedki, pigem küll ajaloost kaugele jäänud isikud, seniajani väidavad, nagu poleks seda sugugi säilinud ja olla teada vaid hilisemate, mõneti kaheldava väärtusega ümberkirjutuste kaudu.) Loost võis leida ka keelehuvilistele järamiseks ühe huvitava sõna, mida Gutslaff oma tõlkes kasutas tolliametniku/maksukoguja ehk tölneri vastena ja mille sisu keeleinimesed seni polevat suutnud lahti hammustada: jähvkemehs.

Ning lõpuks oli Keele Infolehes ka järjekordne Emakeele Seltsi keeleviktoriin, samuti temaatiliselt seotud Wiedemanniga. Tõsi, neile näiliselt lihtsatele küsimustele vastamine võib osutuda arvatust keerulisemaks, sest vähemalt üks küsimus oli sõnastatud minu jaoks arusaamatult: "Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat on ilmunud neli korda. Millal? Kui palju on selle trükke?" Mida küll too viimane (ala)küsimus tähendada võiks, jäi mulle mõistmatuks. Nähtavasti peetakse silmas redigeeritud ehk toimetatud ja muudetud variante, aga nojah, Emakeele Seltsi egiidi all toimuvas viktoriinis võinuks ju oodata paremat sõnastamist ...


Loetud: Sirp, 14.06.2013
Vaadatud: Troonide mäng (Fox), Carriers (Pro7)

Ilmunud tõlked:
I. Suhhov. Kui kaugel on Boston Põhja-Kaukaasiast? (Diplomaatia 6-7/2013)
J. van Dyk. Must tee (Diplomaatia 6-7/2013)

14.6.13

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse ja vaheldust väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset kauplust koduste toiduvarude täiendamiseks. Muidu rien.

Loetud: Tuna 2/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

13.6.13

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut lühendas ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.

Loetud: Tuna 2/2013
Vaadatud: EÜE segu (ETV), Orda (PBK)

12.6.13

Teisibased mõtted

Enam-vähem taastunud olekus juba, kuigi nõrkust ja silme ees virvendamist ikka veel pisut esines, niisiis tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Tuna 2/2013
Vaadatud: jalgpalli maavõistlus Eesti-Kõrgõzstan (ETV2)

11.6.13

Esmabased mõtted

Tervis tuleb tagasi nii mis mühiseb, isegi sedavõrd, et täna söandasin juba pikema väljaskäigu teha! Nojah, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb küll tõe huvides täpsustada, et olemine oli siiski selline, kuidas öelda, ettevaatlik: kurgus endiselt krõbises ja ninas valitses imelik tunne, mis sundis iga mõne aja tagant kas või juba preventiivselt korraks luristama ... Aga et ema oli Kunglast tagasi jõudnud ja mind enda juurde kutsunud, siis ma sõnakuuleliku pojana muidugi ka läksin, ühtaegu vabandama oma ootamatu ärakukkumise pärast, mis talle suuri füüsilisi ja muid pingeid ja raskusi tekitas, ning teiselt poolt mõistagi nautima head kõhutäit - isegi kui ma ei suutnud korraga rohkem sisse pigistada kui emale omaselt maruhea omleti - ja proovima ka tõhusat peatäit. Seda viimast mõistagi ikka ristsõnade kujul (muulaadse peatäie jaoks ma end ka veel kindlalt ei tunneks ...). Nojah, füüsiline viletsus avaldab ikka vaimule ka mõju: tundus, nagu ei suudaks mõnesidki pisut raskemaid ristsõnu kohe kuidagi ära lahendada - aga juba mõni tund hiljem, kodus, ei valmistanud need enam nii suuri raskusi. Ühtlasi sai aidatud emal ka valmis nikerdada Facebooki üritus, täpsemalt siis suguvõsa kokkutuleku tarbeks (kui seda peaks siin keegi lugema, kes Facebooki otse pelgab, siis olgu öeldud, et see algab 13. juulil kell 12 peaaegu Kurgja talurahvamuuseumi kõrval, sellest mõnesaja meetri kaugusel asuvas talukohas).

Väljamineku üks täiendavaid ajendeid oli see, et mulle oli laekunud teade pisukese raamatupaki saabumise kohta ühe elukohajärgse suurkaupluse seina ääres asuvasse postiautomaati, mille ma sealt ka teekonna käigus edukalt eemaldasin ja omaks võtsin. Olgu selle sisu ka siin ära mainitud:



Loetud: Tuna 2/2013
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Zümrüt Alp: kultuuri ja ajaloo hülgamine (Postimees, 10.06.2013)

10.6.13

Pühabased mõtted

Täna oli enesetunne juba suhteliselt hea. Mitte korras, seda ei saa veel öelda, aga kannatas juba ringi liikuda ning nina-kurgu piirkonnas oli ka asi rahulikuma moega. Isegi nii palju kannatas, et üritasin veidi tööd teha (mis, paganas, vajaks hirmkiiresti lõpetamist ju niikuinii), aga ei saa just öelda, et seda oleks palju jaksanud ...

Loetud: Tuna 2/2013
Vaadatud: Transformers 3 (Pro7), Blood: The Last Vampire (Pro7)

9.6.13

Laubased mõtted

Polegi midagi öelda, peaaegu täielikult mahakantud päev. Kui eile õhtul tundus tervis nigelamaks minevat, siis täna hommikupoole oligi see nii nigel kui vähegi olla saab. Õhtupoole võis ehk veidi paranemise märke näha, aga valdavalt jäi see siiski voodipäevaks ... Millest on äraütlemata kahju, sest tegelikult pidanuksin ma täna Kunglasse sõita, et seal ema abistada tubade tühjakstegemisel enne uute elanike tulekut. Oli seal omajagu veel asjugi, mille kohta ma arvan, et need võiks kõik ära visata, aga eks oleks hea olnud üle vaadata, võib-olla midagi kasulikku siiski oleks veel leidunud. Aga nüüd peab siis ema seal üksi rabama ja rahmeldama ... piinlik ...

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Tartu Tammeka - Tallinna Kalev (TV6), Lohista mind põrgusse (TV6)

Reedesed mõtted

Suuresti (põhi)töövaba päev, peamiselt seepärast, et enesetunne, mis eile õhtul ja veel täna hommikulgi oli suhteliselt normaalne, läks päeva jooksul aina nigelamaks ja kehvemaks, lõpuks päris halvaks kohe kätte ära (nagu tähelepanelik lugeja kindlasti isegi taipab, kui vaatab, millal see postitus valminud on ...) Siiski enne seda, kui täielik pläkkaut kätte jõudma hakkas, jõudsin ära tõlkida kaks artiklit Postimehe hüvanguks ja isegi pisut tegelda ajalehe mõtestatud lugemisega.

Lugemine tähendas mõistagi Sirpi, milles täna oli õige mitu lugu, mida tasus lugeda - ehkki ma ei riski öelda, et nad kõik ka head ja sellised olid, mida on mõtet lugeda soovitada. Alguse tegi lahti Kalmo Hent, kes üht saksakeelset raamatut arvustades-tutvustades muu hulgas, et mitte öelda peamiselt vaagis Saksamaa rolli Euroopas ja Euroopat ennast. Ei saa muidugi öelda, et need mõtted, nii arvustatava autori kui ka loo kirjutaja omad, oleksid millegi poolest märkimisväärselt originaalsed - neid on varemgi esitatud, aga kena oli neid siin kompaktselt koos lugeda.

See oli kenakene küll, aga edasi oli antud üle lehekülje ruumi Kärneri Tiidule, kes iseenesest kirjutas huvitaval teemal: "avatud rahvuslus". Selles loos oli mõningaid huvitavaid mõttearendusi, aga kõik rikkus ära üks, ma ütleks lausa fundamentaalne möödapanek ja eksitus. Kärneri käsitluse järgi tuleb suisa välja, et igasugune inimühendus, millele on omased ühised väärtused, võib julgelt kanda rahvuse nime! Eks neid möödapanekuid oli veelgi (näiteks üsna iganenud seisukoht, et "umbes pool inimese käitumisest tuleneb temale sünniga kaasa antust, s,t, on geneetilist päritolu" - iganenud vähemalt selles mõttes, et tänapäeval ollakse seisukohtal, et geenidega saab kaasa ainult "soodumise", aga mitte kindlat "käitumist" ennast; soodumus võib avalduda, kui selleks on head tingimused, aga ei pruugi, kui neid ei ole), aga see oli ikka kohe suur ja torkas väga selgelt silma. Tähelepanelikumal lugemisel muidugi selgus ka, millest see on tingitud - autor ilmselgelt elab vene rahvuslaste kultuuriruumis (sellele osutavad üpris selgelt ka viited), kus mitmed artiklis esitatud mõtted on küllaltki levinud, sageli küll ka veel rõhutatumalt esitatud.

Eks see on muidugi küll õige, et rahvus on samuti teatav kogukond, aga ma olen kohe päris veendunud ja kindel, et mitte igasugune kogukond ei ole rahvus. Ja siduda rahvust nii ainiti kultuuriga, nagu teeb seda Kärner (kuigi ta toob sisse ka geograafilise mõõtme, aga mitte kuigi kindlalt), ei ole ka ilmselt päris õige. Teisalt ei saa muidugi vaidlustada, et rahvusele kui mõistele on antud ja antakse ja küllap ka jäädakse andma väga erinevat tähendust ning üks tähendusi kahtlemata võiks ka olla see, mis piiritleb rahvuse ainult kultuuriga (olgu siis lisandiks, et peab olema ka "vastava sisuga täidetud kultuuriruum - ühtsesse kultuuri kuuluvate inimeestega täidetud geograafiline ruum", või mitte). Nii kitsas piiritlemine tekitab siiski rohkem probleeme kui lahendab, sest (suhtelise) jäikuse tõttu pigem eitab üleminekuvõimalusi (nt migrandid, nii välja- kui sisserännanud, muutuksid sellise käsitluse järgi peaaegu automaatselt oma "kultuuriruumist" välja liikudes, jah, milleks siis? kultuurituteks ja rahvusetuteks? enamik väliseestlasi/venelasi/prantslasi/mehhiklasi/naurulasi usutavasti solvuks sügavalt ...)

Samuti räägib Kärner mõneti endale vastu, kui ühelt poolt tahab siduda rahvust/kultuuri ääriveeri geograafilise kohaga, aga teiselt poolt nendib, et "rahvusloome" aluseks võib olla ka "Muhamedi habemekarv". Jah, mina olen sellega põhimõtteliselt nõus, et kui rahvus on määratletud kultuuriga ja kultuur on teatavate vaadete ja väärtuste süsteem, siis võib aluseid olla mitmesuguseid - aga sel juhul tuleks ka geograafia üleüldse kõrvale jätta, parimal juhul pidada seda erandjuhuks, sest ühiste vaadete ja väärtuste alusel kogukondi on päris palju, kohe väga palju ka selliseid, mis vähemalt tänapäeval ei ole kuidagi geograafiliselt determineeritud.

Ja veel, kui siduda rahvus ja kultuur nii jäigalt, siis võib päris julgelt väita, et peaaegi kõik inimesed kuuluvad peaaegu automaatselt õige mitmesse rahvusse. Ma võin enda puhul näiteks öelda, et ma olen rahvuselt eestlane (peamiselt keele, osaliselt ka elukoha põhjal) ja anarhist (vaadete ja väärtuste poolest) ja ilmselt võiks siia lisada veel üks-kaks "rahvust" (näiteks bibliofiilide oma, millega mind seovad samuti vaated ja väärtused, kuigi see konkreetne vaadete ja väärtuste pakett erineb täielikult rahvusele "anarhist" omastest vaadetest ja väärtustest). Kõlab totralt, eks? Aga kõik need kolm sisaldavad minu jaoks täiesti erinevaid "vaateid ja väärtusi" ja kõik need kolm on kindlalt mu elu osad. Seepärast nimetaks ma ka pigem neid kõiki kogukondadeks, mitte rahvusteks (jah, vähemalt enda meelest ja teada ei ole ma küll ühegi rahvuse liige - kuigi elukoha tõttu võib mind pidada nii-ütelda ametlikult rahvuseks loetavate "eestlaste" hulka kuuluvaks).

Sõnaga, kuigi huvitav lugeda, oli see artikkel mu silmis üks järjekordseid kurbi näiteid, kuidas inimesed satuvad võõrastest ideedest lummusse ja kipuvad neid edasi andma - njah, tahaks lausa öelda, et kohta ja olusid arvestamata (mis võib olla hea ja mõistlik vene rahvuslasele propageerida, ei pruugi olla üldse mõistlik eesti või mis tahes muule rahvuslasele).

Matthäuse Ülo oli kirjutanud huvitava arvustuse Meikari Silveri raamatu "Poliitmalaaria" kohta: mida võib kokku võtta umbes nii: üsna kaasahaaravalt kirjutatud ja huvitavatest asjadest, ainult et autor on pannud kokku kaks eri juttu, ühe reisikirja ja teise poliitilise loo, mis omaette oleksid mõlemad head, aga koos ei jäta ei saba, sõrgade ega üldse mingit muljet :-)

Tõlkijana oli erakordselt huvitav lugeda Sirkeli Mati kõnet Gundolfi auhinna (seda annab kultuurivahenduse eest välja nimekas Saksa keele ja luule akadeemia), kust võis leida mitmeid sarnasusi endagi jaoks. Nojah, muidugi, Nõukogude aja tõlkimise ja selle spetsiifiliste probleemidega mul otsest kokkupuudet pole, aga eks tõlkimine ole siiski küllaltki ühesugune protsess riigivõimust hoolimata. Igatahes muhe lugemine ja ka ajalooliselt põnevate seikadega.

Teine selline muhe lugemine, kuigi sootuks teistmoodi, oli Kangro Maarja intervjuu eestivene kirjaniku P. I. Filimonoviga. Ma sain sealt endale üllatuseks teada, et see nimi polegi pärisnimi, vaid hoopis pseudonüüm (ja veel väga laheda päritoluga), aga oli ka muid häid mõtteid, eelkõige selle kohta, et inimene peab ikka oma rida ajama (kui see tal on või ta vähemalt arvab, et on), mitte jooksma igasuguste "ühiskondlike" voolude ja tuulekeste sabas. Ja ei puudunud ka tubli sarkasm: "neid lugejaid, kellele tasuks avaldada minu teoseid siin ja vene keeles, on, noh, 15 tükki, keda ma kõiki isiklikult tunnen. Rõõmustab aga asjaolu, et veel viis aastat tagasi oli neid viis". Igatahes tundus, et nii reipa meelestatusega kirjanik väärib meeldejätmist ja soodsal juhul ka lugemist (äkki saaks isegi vene keeles kätte, kui on, ja oleks kuueteistkümnes, kusjuures selline, keda ta ei tunne? :-) )

Nauditav oli lugeda ka kahe, ma julgeks arvata, eksperdi arvustusi eesti keeles sugugi mitte igapäevaste idamaiste teoste tõlgete kohta: üks Mathuralt india kirjanduse esindaja ja teine Alliku Alarilt jaapani kirjanduse esindaja kohta. Need ei olnudki ehk nii palju arvustused, kuigi ka konkreetsetest raamatutest ja nende tõlkimisest räägiti, kuivõrd rohkem head selgitavad tekstid selle kohta, mis ehk raamatuid endid käes hoides ja lugedes võib tähelepanuta või mõistmata jääda. Mulle ülikooliajal kohutavalt meeldisid näiteks Mälli Linnarti või Klaasseni Olaf-Mihkli või veel mõne õppejõu vahel kõll ehk isegi liigsõnalised, aga ikka vajalikud selgitused mõnedegi nähtuste või mõistete või mille tahes kohta, mis esmapilgul tundusid justkui selgena, aga millest tegelikult oli teada paremal juhul vaid lühidefinitsioon, ilma mingi taustata. Sellised asjad avardavad maailmapilti ja lisavad võimalusi lisaks antud taustale seda seostada teiste teadmistefragmentidega, mis seni peas üksikuna või muudes seostes ringi hulbivad ja on seeläbi ääretult tänuväärsed. Seda võib öelda ka nende artiklite kohta, ehkki mõistagi nende maht on lehes suhteliselt napp.

Ja "laast, aga mitte liist" (väga lahe inglise last but not least eestindus, mida ma äsja kohtasin) oli hea lugeda Kändleri Tiidu järjekordset sõnavõttu. Tõsi, seekord polnud tegu just sellise elegantse ning keele- ja mõtlemisvigureid sisseviskava looga, nagu tal tavaliselt, vaid rohkem küsimuste ja kahtluste jadaga hiljaaegu minuni ajakirja Horisont vahel ilmunud raamatukese kohta, mis käsitles Higgsi bosonit, toda kuulsat ja nii hädasti vajalikku pisiosakest, mida aastaid taga aeti ja lõpuks (peaaegu kindlalt) ka üles leiti. Eriti heaks tegi asja aga see, et operatiivselt oli sõna antud ka raamatukese autoritele, kes võimalust mööda selgitasid, miks asjad on nii ja mitte teisiti. Nojah, kõrvaltvaatajana ei oska ma muidugi hästi öelda, kas kahtlused on põhjendatumad kui vastused või vastupidi (osad "kahtlused" ilmselt ongi - need eelkõige, millele oli jäetud vastamata), aga igatahes on väga hea lugeda niisugust dialoogi.


Loetud: Sirp, 07.06.2013
Vaadatud: jalgpalli maavõistlus Eesti - Trinidad ja Tobago (ETV2), 30 Days of Night: Dark Days (Pro7)

7.6.13

Neljabased mõtted

Pooles vinnas tavaline tööpäev. Pooles vinnas ehk enam-vähem taas eelkõige hommikupoole õige nigel olnud enesetunde tõttu, mis siiski päeva edenedes pisut nagu paranes, nii et ma isegi pidasin heaks ette võtta kavandatud väljaskäigu, aga teiselt poolt ka seetõttu, et otsekui kokkulepitult andsid täna endast märku kõik lisatöö pakkujad, tekitades jälle kenakese kuhja tõlkimist. Õnneks olid need seekord suhteliselt lühikesed lood, nii et kaks lugu Postimehe hüvanguks õnnestus muu hulgas ka ära teha.

Õhtupooliku väljaskäik oli, nagu hoolikas lugeja kahtlemata teab, seotud iga kuu esimesele neljapäevale kavandatud Mageia sõprade kooskäimisega. Et me alles möödunud nädalal Mageia 3 väljalaskepeo ajal kokku saime, ei olnud täna just hirmus palju kõnelda, aga siiski oli üks meist väga hoos esitama kõikvõimalikke ettepanekuid, mis tema meelest võiks Mageia juures teisiti ja arvatavasti paremini olla. Valdavalt võis tema märkustega ka nõus olla ja ei saa sugugi välistada, et need ei jää mitte ainult tema pähe ja suhu, vaid jõuavad ka Mageia arendajate laiema seltskonna ette ja et võib-olla neist ka sünnib midagi, loodetavasti siis ikka paremat.


Loetud:. Tuna 2/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

6.6.13

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, enam-vähem. Enam-vähem sellepärast, et - ja palun nüüd mitte naerma pursata - mul õnnestus miskitmoodi endale külmetus kallale saada: kurk on kare, ninas on tatitunne (samal ajal siiski midagi just otseselt ei jookse, aga noh, just see nohune olek ilma tatita). Mis, järele mõeldes, ei ole muidugi praeguste hirmkuumade ilmadega mingi ime, aga ikkagi on vastik ja sant olla.

Enesetunnet ei aidanud just paremaks muuta ka täna teatavaks saanud mälumängu maailmameistrivõistluste tulemused. Nende põhjal olin ma Eestis 52 võistleja seas 32. kohal ja maailmas 1709 võistleja seas 612. kohal. Tegelikult oleks võinud olla õige pisut kõrgemalgi, sest tagantjärele avastasin, et üks punkt oli lugemata jäetud, aga see poleks just palju kaasa aidanud. Ega siin midagi pole teha, tuleb tunnistada selleaastast altminekut ja nurjumist ning järgmiseks aastaks valmistuma hakata, et ehk siiski veel suuta paremini esineda ...

Loetud: Tuna 2/2013
Vaadatud. EÜE segu (ETV)

Ilmunud tõlked: Lavastaja Galina Voltšek: vaataja tuleb mugavast tugitoolist välja paisata (Postimees, 05.06.2013)

5.6.13

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Tuna 2/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

4.6.13

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi vaheldust nii ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks kui ka üks väljaskäik, mille sihiks oli minna kuulama Lucase Edwardit, kes oli tulnud Eestisse mille iganes pärast, aga soostunud ka oma viimast raamatut "Pettus" avalikult esitlema. Ei saa muidugi jätta märkimata, et selle tõlkija oli seesinatne siinkirjutaja :-) Raamat ilmus muidugi juba õige hulga aja eest, aga eks ta ole, sugugi alati ei saa eriti välismaalasest autorit tõlke ilmumise ajaks kohale. Ei saa loomulikult märkimata jätta ka seda, et jutu sees pidas Lucas vajalikuks mind (õigemini küll lihtsalt tõlkijat - täiesti võimalik, et mu nimi pole tal lihtsalt aktiivses mälus) kiita kiire ja korraliku tõlke ning ka mõningate esitatud märkuste eest, tuues kõrvale näite ühest teisest, nimetamata jäänud keelest (kuigi mul on pisut alust arvata, millisega võib tegu olla), kus lubatud maksimaalset kiirust - ja kus olevat lootust, et ehk järgmise aasta algul tõesti ka raamat ilmub ...

Mõistagi keerles suurem osa jutuajamisest mitte nii palju tema raamatute enda kui nende sisu ümber ehk siis lahtiöelduna selle ümber, kas tema hoiatused Venemaa ohtlikkusest on ikka õiged ja kuidas nendesse on suhtutud ja suhtutakse. Autorina, kes nii raamatutesse valatud kui ajakirja veergudel avaldatate sõnade eest vastutust kannab, oli Lucas loomulikult seda meelt, et tema raamatutes väljendatud mõtted on kõik õiged, võib-olla isegi liiga leebed. Ta ei unustanud ka ära märkimast poliitikuid, kes eelmise raamatu "Uus külm sõda" ilmumise ajal olid teda tauninud hüsteerilisuse ja Venemaa-vaenulikkuse eest, nüüd aga kasutavat lausa täpselt samu väljendeid, millega tema Venemaad iseloomustas ... Eks ole, poliitikas loevad ainult hetkehuvid ja poliitiline mälu annab lühiduse poolest kuulsale havile silmad pika puuga ette.

Ühtlasi võis ka teada saada, et ta juba tegutseb järgmise raamatu kallal ja et selle sisuks tuleb "küber", ilmselt peamiselt siis kübersõda ja muud sellega seotud ilmingud. Millega seoses ei jätnud ta taas toonitamata oma ilmselget sümpaatiat Eesti suhtes, kel olevat ka selles valdkonnas "nagu alati juba ammu enne teisi õigus olnud". Eks loodame siis, et see raamat valmib kiiremini, nagu ta lubas, sest kindlasti on teda alati huvitav lugeda, isegi kui alati kõigi tema mõtetega mitte nõustuda (viimast on mul ette tulnud mõnikord artiklite puhul, raamatutes siiski mitte).

Loetud: TM Kodu Ja Ehitus 6/2013
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2)

3.6.13

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse traditsiooniline väljaskäik eesmärgiga külastada ema. Mis samamoodi traditsiooniliselt tähendas üht korralikku kõhutäit ja sama mõnusat peatäit, viimast ikka ristsõnade kujul. Ühtlasi sain emale õpetada, kuidas teha dokumendile, täpsemalt siis raamatule, tähestikulist registrit ja kuidas selle kirjeid muuta, kui lõpuks selgub, et midagi on ikka veidi nihu läinud. Ma olen ikka alati imestanud, et pidada leiduma (nii on mulle väidetud) inimesi, kellele lausa meeldib registreid koostada ja nende kallal mässata. Ma ise olen ka paratamatult pidanud sellega tegelema ja pean seda väga tüütuks ja energiat imevaks ning paistis, et ema on sama meelt.

Loetud: Tehnikamaailm 6/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2)

2.6.13

Laubased mõtted

Tänane päev oli juba tavalise tööpäeva moodi, aga õige pisut, sest sellest hõlmas suure osa sündmus, mis vähemalt vaimsele tegevusele andis korraliku hoobi ja sestap ka pärssis põhitööd omajagu. Selleks sündmuseks olid enesestmõistetavalt mälumängu maailmameistrivõistlused. Võib kohe öelda, et seekord läksid need mul kuidagi päris luhta: tulemus ei olnud kohe üldse rahuldav. Nähtavasti oli midagi korrast ära, sest muidu ei oska kuidagi seletada seda, miks ma jätsin kaks vastust, mida ma teadsin, lihtsalt kirjutamata. Samuti oli õige mitu küsimust, mille puhul ma väikese kaalumise mitme variandi vahel valisin just selle väära. Mitte et seda ikka ei juhtuks, tuleb ette parimatelgi, aga liiga palju oli selliseid, paraku. Kõige rohkem masendas see, et ma ei suutnud ka ajaloo ja poliitika rubriigist, mis nii teoreetiliselt kui praktiliselt kahtlemata ongi mu tugevaim külg, saada endale rahuldaval hulgal punkte. Vaid 19 võimalikust 30st on selgelt liiga vähe. Põhimõtteliselt oli seal ainult kaks küsimust, mille vastust ma poleks mingil juhul teadnud, aga täiesti reaalne oleks olnud saada viis punkti rohkem, mis oleks ka olnud juba täiesti korralik ning rahulolu ja rõõmu tekitav tulemus. Nojah, eks tuleb õppust võtta ja järgmisel aastal paremini ette valmistuda (või õigemini, üldse valmistuda :-) ). Ahjah, mingeid küsimusi ma siin näideteks tooma ei hakka, seda vist isegi ei tohi tegelikult teha, aga küllap need millalgi ka avalikuks saavad.

Loetud: Tehnikamaailm 6/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Infonet - Paide Linnameeskond (TV6), Source Code (Yle2), Doctor Who (BBC Entertainment)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: ovatsioonid (Postimees, 01.06.2013)

1.6.13

Reedesed mõtted

Tänasegi päeva (pühi)tööpanust pärssisid ühelt poolt ikka veel ees olevad töösoovid - mille ma küll Diplomaatia hüvanguks jõudsin täna ära lahendada - ja teiselt poolt väljaskäik. Viimane oli mõeldud ühel tarkuse suurendamise ja süvendamise seminaril osalemiseks, mille korraldajaks oli Eesti keeletoimetajate liit. Ma muidugi hoidsin end selles Tallinna Ülikooli auditooriumis, kuhu oli rahvast õige rohkelt kogunenud, väga tagaplaanile - lõppeks olid saalis ikkagi inimesed, kelle poole aukartusega pelglikult alt üles vaadata (isegi kui ma istusin viimases reas, mis asus kõige kõrgemal). Ega ma vist muidu poleks söandanud sinna minnagi, kui seminari teemad poleks suurt huvi pakkunud: otse tegijate käest teavet selle kohta, mis on uut võõrsõnade leksikonis (mida, tuleb tunnistada, ei ole ma seniajani endale veel hankinud) ning peatselt ilmuvas õigekeelsuse sõnaraamatus üldiselt ja kohanimedega seonduvalt spetsiifiliselt. Eks neist asjust on ka kirjutatud ja ma olen mõistagi hoolikalt ka neid artikleid lugenud, aga ikka on parem kuulda tegijate enda suust, kuidas ja mis.

Üks mõte tekkis küll neid ettekandeid, täpsemalt just Pälli Peetri juttu ja tema vastuseid saalist esitatud küsimustele kuulates. Nimelt araabia nimede ja sõnade transkriptsiooniga seoses. Tema ja tema juhtimisel siis põhimõtteliselt kõik, kes eesti keeles neid nimesid edasi annavad, on päris kindlalt tolle inglise keele mõjulise ÜRO transkriptsiooni pooldajad. Mis ei ole iseenesest sugugi vale seisukoht, sest lõppeks on see ilmselt praeguseks ka kõige levinum araabia kirja transkribeerimise viis üldse. Ometi, nagu ma kogesin Tyermani suurteost "Jumala rahu" tõlkides, päris rahul sellega olla ei saa. Just seepärast ei saa, et see on üpris jäigalt inglise keele põhjal valmis tehtud, aga inglise keele hääldus teatavasti on väga mitmes mõttes eriline ja igal juhul tublisti erinev eesti keelele iseloomulikust hääldusest. (Võib tuua kas või näiteks tähe "j", mida pole üldse nii loomulik "dž"-na hääldada, või ka "y", mille hääldamine j"-ina on sama võõrastav, samuti "sh" või "kh" ja neid näiteid jagub veel). Tolle raamatu jaoks uurisin ma neid eri transkriptsiooniviise päris põhjalikult ja leidsin, et kõige parem oleks kasutada sakslaste Hommikumaa Seltsi meetodit, mis on levikult ehk ÜRO latinisatsiooni järel teine (suuresti seepärast, et Hans Wehri sõnaraamat seda kasutab ja see sõnaraamat on üks levinumaid araabia keele sõnaraamatuid üldse). HSi latinisatsioon ei erine tegelikult tollest ÜRO omast kuigi palju (vt võrdlust), aga erinevused on just nende kohtade peal, mis muudavad viimase eestlastele raskeks ja esimese pigem kergeks (tolles tõlkeraamatus tegin ma ühe möönduse või muganduse, kui kasutasin HSi tähe "ǧ" asemel täheühendit "dž"). Ma muidugi ei riski öelda, et nüüd tuleks tingimata ka kõik ÕSis või kaartidel või kus tahes koha- ja isikunimed ümber teha, aga ehk võiks siiski kaaluda mõtet kasutada araabia nimede edasiandmiseks mõnda muud süsteemi, olgu siis alternatiivina või ka ainukesena.

Tänane Sirp oli taas selline pooletoobine, sisaldades küll omajagu huvipakkuvat lugemist, aga siiski mitte midagi sellist, kuidas seda öeldagi, ilma milleta elada ei saaks :-) Alustuseks oli, kui esikülg kaasa arvata, üle kolme lehekülje antud mingi valdavalt majandusteadusliku mõtte väljendamiseks, mille sisu jäi mulle siiski pisut hoomamatuks, kui mitte arvestada seda, et praeguse majanduskriisi leevendamise kavad olla läbinisti valed. Juba avalehe väljavõte pani mind tõsiselt imestama: "Kui keegi ei laena ja keegi ei kuluta, siis kuidas saab majandus terveneda". Minu lihtne loogika ütleb, et kulutada tuleb ikka seda, mis on, mitte aina laenuraha peal elada, ja siis on terved ja õnnelikud kõik, välja arvatud ehk need, kes tahaksid kuidagi nihverdades hakkama saada ja mitte ise palju vaeva näha, vaid teiste vaeva endale haarata. Aga ma olen muidugi aru saanud, et mõte laenamise vältimatusest on tänapäeva majandusteoorias ja -praktikas nii tugevasti sees, et juba ainuüksi mõte mittelaenamisest tekitab tunde, nagu variseks maailm kohe kokku ... Igatahes nende majandus- ja muude teadlaste mitmel korral trummeldatud mõte, et riik peaks veel aktiivsemalt sekkuma majandusellu, on mu meelest juba olemuslikult väär. Aga noh, see selleks.

Palju erutavam oli Kerge Krista suhteliselt lühike ja üsna mittemidagiütleva pealkirjaga "Globaliseeruv kontekst ja Eesti põhiseadus" lugu, mille sisu oli seevastu väga paljuütlev. Täpsemalt siis ikka see kuulus põhiseaduse preambul, mis seab sihiks eesti keele ja kultuuri kaitsmise täna ja igavesti. Kerge osutab õigesti selle teatavale vastuolule sama põhiseadusegi ülejäänud sisuga, mis sätestab inimeste võrdse kohtlemise. Küsimused, mida ta tõstatab, on tegelikult äärmiselt aktuaalsed ja lausa akuutsed, ja on ilmne ka see, et nende lahendamisega või isegi nende üle mõtlemisega tegeldakse häbematult vähe. Kas olukord on just nii hull, nagu ta üritab kujutada - et näiteks teaduskeelena on eesti keel juba peaaegu kadumas või et sisseränd ilmtingimata aina kasvab -, aga vale nende teemade kergitamine kahtlemata ei ole.

Vaatasin huvi pärast statistikaameti andmeid sisserände kohta: jah, suurenemise tendents on olemas, aga mitte just väga kindel, tublide kõikumistega - ja kuigi Eesti majanduslik olukord, mis on sisserände puhul ehk kõige tähtsam tegur, on suhteliselt hea, on siiski tegu riigiga üsna perifeerias, kuidas ka ei vaataks, ja sealjuures paljude rändesuundade seisukohalt märksa rikkamate ja/või rohkem võimalusi pakkuvate riikide taga, nii et järsku suurenemist vaevalt oodata ongi, vähemalt kui midagi radikaalselt ei muutu Eestis endas või ka Euroopas üldisemalt. Muidugi, kui väljaränne samal ajal jätkub ja sisseränne kas või tasapisi suureneb, on ka ilmne, et "muulaste" (sisserändajad ei ole loomulikult sugugi kõik mitte-eestlased, kuigi tõik, et konkurentsitult on esikohal Soome ja Venemaa, viitab sellele, et suurem osa pigem ei ole eestlased) osakaal samamoodi õige tasapisi kasvab, mistõttu Kerge küsimused on täiesti aja- ja asjakohased.


* Uuendatud: 22.05.2013
RVR05: VÄLISRÄNNE --- Aasta, Riik ning Näitaja
Sisseränne
2004
Kokku1 097
2005
Kokku1 436
2006
Kokku2 234
2007
Kokku3 741
2008
Kokku3 671
2009
Kokku3 884
2010
Kokku2 810
2011
Kokku3 709
2012
Kokku4 244



Vist küll esimest või vähemalt äärmiselt haruldast korda oli Sirbis juttu Linuxist ja mitte lihtsalt Linuxist, vaid Linuxi ja helimaailma kokkupuutealast, täpsemalt Linux Audio konverentsist. Traditsiooniliselt on kõik helidega seonduv olnud ikka see, mille puhul Linuxi poole pika näpuga näidatakse - ja küllap õigustatult (mitte et teisteski valdkondades asjad tingimata ilmhead oleks või et teisteski operatsioonisüsteemides heliasjad tingimata igati korras oleks). Sellest artiklist ent jäi vaat et vastupidine mulje, nagu oleks Linuxi maailmas helindusega asjad väga hästi. Mine võta siis kinni ... Küll aga oli selles loos üks mõte, mida tahaksin siinkohal lausa osundada:
Linux ja üldse vabavaraline, avatud lähtekoodiga tarkvara (igaüks võib näha, kuidas programmid on tehtud, kasutada ja muuta koodi mittekommertslikel eesmärkidel, seda samadel põhimõtetel jagada ja levitada, teha parandusi ja täiendusi) on üks valdkondi, kus tõesti ja reaalselt toimibki heas mõttes kommunistlik mõtteviis: kui oled midagi saanud, on kohane soov – ja see tekibki – midagi vastu anda. Konkreetse näitena tähendab see, et vabavaraliste programmide kasutajad on tihti väga aktiivsed programmi puudustest teatajad, kasutajate foorumid ja meililistid on aktiivsed, kantud viisakast ja üksteist toetavast toonist, on täiesti normaalne vabatahtlik panustamine nt programmide tõlkimisse, dokumenteerimisse ja täiendamisse. Ning selle kõige taga on soov luua midagi uut, heal meelel ja õhinaga jagada, mis sul on, et kõigil koos, ühises kommuunis, oleks parem.
Selge see, et tõsisem arendus vajab ressursse, mida saadakse enamasti annetuste, grantide või sponsorite toel (kelleks on tihti suured IT-korporatsioonid, kes on väga huvitatud tarkvaraprojektide tasuta testijate rohkusest), kuid igatahes on tulemuseks see, et piisava osalejate arvuga projektid arenevad kiiresti ning, mis väga tähtis, see kõik on kantud positiivsetest emotsioonidest, vendlusest. Nii kulunult, kui see ka ei kõla.
See omakorda erineb vägagi kõikjalt jõuliselt peale surutavast „loomemajandusest”, kus kauniks peetakse sõnu nagu „klient”, „turundus” ja „müümine”. Sel kõigel pole loomisega ju kuigi palju pistmist! Kui leidub süsteeme ja inimgruppe, kus esikohal on loovus, ideed, ühistöö ja selle tulemuste entusiastlik omavahel jagamine, siis mida julgustavamat veel võiks olla.
Tõlkijana oli hea teada saada, et kaitstud on doktoriväitekiri, mille teemaks on just tõlkimine. Gieleni Katiliina on ka ise tõlkinud, nii et valdkond talle kahtlemata võõras ei ole. Põgus vaatlus näitas, et tegu võib olla päris huvitava lugemisega, mille ma enda tarbeks meelde jätan. Nojah, see on küll selline "moodne" väitekiri, mis koosneb mõnest artiklist ja neile lisatud teoreetilisest sissejuhatusest, aga küllap ei vähenda see töö enda väärtust, seda enam et tõlkeloo uurimine on Eestis ju ikka alles väga lapsekingades ja põhjapanevaid monograafiaid olekski ehk asjatu oodata (kui erijuhtumid, näiteks piiblitõlke uurimine, kõrvale jätta).

Strandbergi Marek oli võtnud kirjutada raamatust, mille ma alles äsja endalegi tellisin, nimelt Smolini Lee teosest "Time Reborn". Ülevaatena täiesti asjalik ja süvendas ainult huvi jõuda hetke, mil saaks raamatu enda kallale asuda.

Samamoodi kergelt naudinguga võis lugeda Märka Veiko seekordset meediajuttu, mille sisu kohta ütleb nähtavasti kõik ära juba pealkiri: ""Õige eestlase" iseloomustus: sallimatu, haige ja ebakindel". Rohkem polegi vaja midagi öelda, tuleb vaid lugeda :-)

Päris huvitav oli intervjuu Eesti keelenõukogu esimene Klaas-Langi Birutega, kes mõneti esindas optimistlikumat suunda kui eespool Kerge Krista, kuigi juhtis samuti tähelepanu mitmetele ohupunktidele, mis eesti keele ees seisavad või võivad seista. Üks äraütlemata hea mõte, mis siit kõlama jäi, on ühtse keskkonna loomine, kuhu koondada kas juba vabad või tulevikus ehk vabaks antavad eesti keele sõnastikud ja muu eesti keele kasutamisega seonduv. Praegu on muidugi selliste keskkondade alged juba olemas, aga ikkagi tuleb käia vähemalt Eesti keele instituudi ja Keeleveebi leheküljel, et vähegi adekvaatne pilt kokku saada - ja ka need kahe peale ei ammenda sugugi kõike, mida internetist tegelikult leida võib. Ja veel teinegi mõte, mis väärib lausa esiletõstmist, olgu siis ohu teadvustamiseks või rõõmustamiseks, ja sobib kenasti ka lõpetuseks:
Usk eesti keele elujõusse on ilmselt nii tugev, et ei osata teadvustada väikekeele kestlikkusele ohtlikke suundumusi.

Loetud: Sirp, 31.05.2013
Vaadatud: Troonide mäng (Fox)