31.5.13

Neljabased mõtted

Ka tänane päev möödus jätkuvalt (põhi)töövabalt, seda küll mitte niivõrd eile kurdetud suure (lisa)tööjärje kuivõrd eelkõige väljaskäikude pärast. Nimelt toimub parajasti kirjandusfestival HeadRead ja kuigi tavapäraselt on seal minu jaoks üsna palju mõttetut kraami, siis just tänasele koondusid üritused, millest ma tahtsin osa saada.

Esimene neist oli Keskraamatukogus peetud vestlusring ajalooteemalise kirjanduse üle, millel oma mõtteid avaldasid Hvostovi Andrei, Vahteri Tarmo ja Raigi Kulle. Seda oli päris põnev kuulata, eriti nende kahe viimase osaleja tõttu, kes on kirjutanud just selliseid dokumentaalajaloolisi teoseid - võib-olla mitte klassikalises mõttes (teaduslikke) ajalooteoseid, küll aga isiklike ja teiste mälestuste ning dokumentide põhjal võimalikult erapooletuna ülevaateid teatavaist ajalõikudest lähiajaloos. Mis ka nende enda väitel oli nende silmaringi omajagu laiendanud ja neile endalegi uudseid aspekte avanud - või kui täpsemalt öelda, siis tubli osa vestlusringis räägitust käiski selle ümber, kui palju on neil viimastel aastakümnetel toimunu kohta käibele tulnud ja küllap sihilikultki toodud müüte, mis ka parimal juhul on vaid kenad poliitilised lööklaused, millel aga mingit tõepõhja all pole. (Küllap teavad mõningaid selliseid kõík, kes vähegi Eesti poliitika ja lähiajaloo vastu huvi on tundnud; mulle endale on üks lõbusamaid olnud Laari Mardi kui Eesti põllumajanduse hävitaja müüt).

Teine asi, mis vestlusringist mulle kõlama jäi, oli lähiajaloo uurimise vaev ja raskused, mille põhjuseks suurel määral kindlasti mingis mõttes õigustatud, aga ometi tõsiseid takistusi seadvad ahriivimaterjalide kasutamise nõndanimetatud isikukaitselised piirangud. Eriti kui võrrelda mõne teise riigiga: näiteks oli mu jaoks uudis kuulda Vahteri Tarmo suust, et USAs kehtivat kord, et kui inimene sureb, võib kohe järgmisel päeval esitada riigiametkondadele taotluse saada teavet tema kohta peetud toimikute üle. Sinna kõrvale oli tuua näide ühest Eesti arhiivist, kus Tallinna teletorni kaitsmise kohta käivas dokumendis kaeti kinni mõned nimed just isikuandmete saladusele viidates - nendesamade meeste nimed, kes on laialt teada teletorni kaitsjatena, keda on riigijuhid meeles pidanud, kelle nimed esinevad kõikjal (vestlusringis osalejate arvates ka teletornis asuval autahvlil või millelgi). Raigi Kulle omalt poolt tõi näite kuulsa Otsa Georgi kohta, kelle arhiiviandmetele ta oma raamatu kirjutamise ajal hästi ligi ei pääsenud, põhjuseks "delikaatsed terviseandmed" - ehk siis täpsemalt see, et lauljal olla üks neer eemaldatud. Eks ta ole, see 30 aasta piirang on küllap mõnes mõttes õigustatud, aga teisalt jälle ... jah, lähiajaloo ja hiljuti lahkunud kuulsuste elu uurimist kindlasti pärssiv.

Sellest vestlusringist tormasin kuulama Strossi Charlesit, aga paraku tekkis mul ajus lühis ja kuigi ma teadsin, et ta esineb Rahva Raamatus, oli miskipärast kinnistunud ajju teadmine, et festivali üks toimumispaik on Solarise keskus ... Kulus veidi aega, enne kui eksitusest aru sain ja Rahva Raamatusse, mis ju teatavasti Viru keskuses hoopis, kohale jõudsin. Strossist teadsin ma varem ainult seda, et on selline kirjanik ja kirjutab ulmet, ei midagi rohkem. Ei saa öelda, et ma oleksin palju rohkem ka nüüd teada saanud, aga tema mõtted oleviku ja tuleviku kohta, mida ma jõudsin ära kuulda, olid siiski sellised, et ma tegin endale kõrvatagusesse pisikese märke jätta see nimi meelde ja võimaluse korral midagi tema loomingust ka läbi lugeda. Seda, mida lugeda, paistab olevat päris palju, aga küllap ma alustan nende asjadega, mis on eesti keelde jõudnud, saab ehk vähekegi aimu (rääkimata võimalusest nautida või siis vihastuda tõlke peale :-) ).

Seejärel viis tee mind Kirjanike majja, et näha ka oma silmaga ära too siinsel maalapil rohkelt kõmu tekitanud "Eesti populariseerija" Oksaneni Sofi. Selgus, et poleks olnud vaja kiirustadagi, sest eelmine üritus polnud veel lõppenud - ja et selleks oli kellegi Stoppardi Tomi esinemine koos Eesti presidendiga, siis tähendas see ühtlasi, et majjagi ei pääsenud sisse, vaid tuli päris pikalt oodata kõigepealt seda, et nad üldse lõpetaksid, ja siis veel seda, et ainult tollele üritusele tulnud majast väljuksid, ja siis veel seda, et turvamehed ka sisse laseksid ... Nojah, eks see on muidugi arusaadav, et igasugu eeskirjad reglementeerivad seda, kui palju inimesi tohib korraga kuskil viibida, aga ma ei saanud midagi parata, kui tulid meelde Humanitaarinstituudi ajad ja üks või kaks loengut tollessamas saalis, mis olid puupüsti rahvast täis, peaaegu kindlasti rohkem kui täna.

Sissesaanuna pidin vestluse ajal küll tähelepanu pingutama, sest laisa inimesena ei viitsinud ma klappe võtta, kust pakuti sünkroontõlget, ja mu soome keel pole just kuigi hea. Aga enam-vähem siiski mõistsin, mida kirjanikuproua ütles, isegi võib-olla üllatavalt palju - kas on episoodiline Soome televisiooni vaatamine mu arusaamist parandanud või siis valis ta ise kas või alateadlikult (vaevalt et teadlikult, sest tõlge oli ju garanteeritud) sõnu, et need oleksid publikule kergemini adutavad. Ega tema räägitust ei oska midagi esile või välja tõsta, küllaltki oodatav jutt oli, aga igatahes hea meel, et sai ka selline kuulsus oma silmaga ära kaedud.

Aga see festival polnud täna ainuke üritus: kohe Kirjanike majast edasi tuli tõtata Buffalo pubisse, kus oli kavas Mageia 3 väljalaskmise puhuks korraldatud väike piduüritus. Et tegu oli erilise sündmusega, näitas juba see, et tavapärase kolme asemel oli täna kohal lausa kümme inimest. Ja muidugi ka see, et lauale toodi tort ja puha ning seegi, et arvuteid oli muude kokkusaamistega võrreldes tunduvalt rohkem. Igatahes tundus, et kuigi Mageia 3 saab kindlasti paremaks muuta ja et praeguseski väljalaskes on mõningaid kitsaskohti, on see siiski piisavalt hea välja tulnud, et õigustada oma jätkuvat püsimist distrowatch.com-i edetabeli teisel kohal. Mis sellest piduüritusest ikka pikalt rääkida - kuigi pikaks ta läks -, piisab vahest, kui lõpetada tänane jutt samuse ürituse grupipildiga:

Mageia 3 väljalaskepidu. Foto: Jaanus Ojangu

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)

Ilmunud tõlked: Paul Goble: "uus leping ei tähenda..." (Postimees, 30.05.2013)

30.5.13

Kolmabased mõtted

Nagu eile õhtul märgatud ja mainitud, pruukis vaid paar päeva või õieti alla sellegi ära olla, kui taas oli kõikvõimalikest soovidest tööpõld täiesti umbes. Mille lahendamisele ma siis tänase pühendasingi. Õnneks langes üks ära, nii et tänaseks toodanguks jäi kaks lugu Postimehe hüvanguks ja ühe alustamine Diplomaatia hüvanguks. Viimane tähendab paraku küll seda, et tööjärg laiub endiselt ees ja nõuab veel jätkuvat tähelepanu.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2)

28.5.13

Teisibased mõtted

Nagu eelmine nädal, nii on ka sel nädalal otstarbekas esmaspäev ja teisipäev kokku võtta, sest taas möödusid need üsna ühtmoodi, täpsemalt väljasõidul Kunglasse. Mille eesmärk oli endiselt aastaid veninud raamatukogu äratoomine ühte kohta kokku ehk sinna, kus ma enam-vähem pidevalt reaalselt pesitsen, milleks praegu on Tallinn. Kui eelmine nädal kulus esimene päev suurelt jaolt sortimisele ja üldse pakkimise ettevalmistamisele, siis seekord läks asi juba libedamalt: oli teada, mida ja kuidas ja millises järjekorras sisse pakkida, oli teada seegi, kuidas see võimalikult paremini masina peale ja siis jälle sealt maha saada ja nii edasi. Niisiis kolimise osa kulges suhteliselt edukalt, ehkki oli endiselt tublisti väsitav (ja seda ikka tingimustes, kus enda arust formaalselt nagu füüsilist tegevust kuigi palju polnudki). Nüüd on nad siis kõik kenasti Tallinnas ladustatud (nojah, tegelikult jäi sadakond või veidi enam raamatut veel Kunglasse - need olid need, mida ema enam endale ei soovinud, aga mida ei õnnestunud hästi õigeaegselt kätte saada - jah, eks seal Kunglas ole ka selliseid raskesti ligipääsetavaid nurki :-) ). Ainuke mure on veel välja mõelda ja teoks teha nende korraliku paigutamise skeem. Siis saaks ehk ühtlasi ka lõpuks aimu, palju mul neid ligikaudu kokku olla võib :-) - ma ise arvan, et vist siiski veel mitte üle kolmekümne tuhande, aga mine tea ... Aga eks see jääb veel tulevikku, nõudes nii aega kui raha - samal ajal on nüüd ajend korralike riiulite hankimiseks palju selgemalt olemas.

Erinevalt eelmisest nädalast oli Kunglas seekord juba ees ka ema, kes samuti tegeles lisaks tema lemmiktegevusele aias, mida ma ikka nimetan kündmiseks ja külvamiseks, samuti tubade tühjendamise ja ümberkolimisega (samuti meile kuuluvasse) kõrvalkorterisse. Mis tähendas muidugi ühtlasi seda, et toitlustamine oli palju etemalt korraldatud kui möödunud nädalal - ma saan ju enda toitmisega küllaltki hästi hakkama, aga noh, ema valmistatud roogade vastu ei saa ikka miski!

Ja muidugi ei saa Kunglast kõneldes kuidagi mööda sealsest nuhtlusest sääskedest. Sel korral oli neid isegi veel rohkem, küllap tabasid ära, et inimesi, keda pureda, on varasemast enam ja nii nad kohal olidki. Mingi tuul või lõkkesuits (jah, raske südamega, aga siiski otsustavalt sai osa kirjavara lihtsalt ära põletatud, küll ainult selline, millega tõepoolest kellelgi enam midagi peale hakata ei ole (näiteks 1962. aasta venekeelne statistiline kogumik "CCCP"), ja lõkkesse rändasid ka mõnedki riideesemed, mis olid aastatega, kuidas öelda, kaotanud kehakatte omadused ...) või vihm ei paistnud neid sugugi kõigutavat. Isegi veel Tallinnasse tagasi jõudes kõlasid mitmed tubased või toavälised helid kuratlikult sarnaselt sääsepirinaga, ehkki ma tean ju selgelt, et mu Tallinna elamisse neid peaaegu kindlasti ei jõua ...

Tallinnasse tagasi jõudes avastasin, samuti sarnaselt möödunud nädalaga, et ka nii põgus ja valdavalt ka koostööpartneritele elik tööandjatele teatavaks tehtud eemalolek ei olnud neid takistanud sugugi mind taas töösoovidega üle külvamast. Aga täna olin ma lõpuks siiski nii rampväsinud, et need jäävad kõik homse ja järgmiste päevade peale.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: (E) Ülisalajane (Kanal2), (T) Ärapanija (Kanal12)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: lõpetage juba! (Postimees, 28.05.2013)

27.5.13

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Oma Keel 1/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Aasta televaataja 2013 (Kanal2)

26.5.13

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida ühelt poolt aitas lühendada ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks (see vist oli nüüd viimane tollest marumetsiksuurest hunnikust, mida eri tööandjad olid kõigest paari äraoldud päevaga suutnud tekitada) ja millesse teiselt poolt tõi suure elamuse õhtupoolikul jälgitud meistrite liiga finaal, milles ei lõpuks napilt võitnud Müncheni Bayern ega Dortmundi Borussia ei pannud ilmselt ühtegi vähegi huvilist vaatajat pettuma. Muidu rien.

Loetud: Imeline Ajalugu 5/2013; Oma Keel 1/2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Eesti jalgpalli Premium liiga: Narva Trans - Nõmme Kalju (TV6), Doctor Who (BBC Entertainment), Euroopa jalgpalli meistrite liiga finaal: Müncheni Bayern - Dortmundi Borussia (TV6)

25.5.13

Reedesed mõtted

Nüüd juba selgelt täitsa tavaline tööpäev, kuigi tänasessegi sekkusid põhitöövälised tegurid eile nokitsetud artikli viimistlemise kujul Diplomaatia hüvanguks ja veel ühe artikli tõlkimise kujul Forbese hüvanguks. Lisaks tekitas tööpausi väljaskäik, mille sihiks oli korraga nii ära tuua mitmesse kohta laekunud raamatupakikesi kui ka väisata ühe sellise koha kõrval asuvat elukohajärgset suuremat universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks. Olgu siin ka ära nimetatud raamatupakikeste sisu:




Tänast Sirpi alustas tavapärases hääduses Vene Ilmar, kellele seekord oli antud lausa poolteise lehekülje jagu ruumi. Siiski, kas nüüd seepärast või ka põhjusel, et teemaks oli hiljuti ilmunud valikkogumikust tõukudes Martin Luther ja pisut laiemaltki reformatsioon, kelle/mille kohta pole suurt midagi öelda või kes/mis sunnib peale pieteeditunde ja vaoshoituse, tundus tänane lugu pisut lahjemana või hambutumana. Mitte et see oleks küll lugemisel sõnamängulisest ja eremõttelisusest saadavat naudingut palju kahandanud. Oli siin ka midagi, mida tõlkijal kõrva taha panna, nimelt ühelt poolt tunnustavat äramärkimist, et nood on Lutheri kirjatöid tõlkides kasutanud kohast arhailisemat kõnepruuki (näiteks rehkendamine arvutamise ja kihvtine mürgise asemel), aga teiselt poolt kohe nuuskpiirituse pudeli avamist nendinguga, et "kaugemale "arhaiseerimisel" ei minda: sarnaselt "Õhtumaa allakäiguga" on toimetaja ladusust taotledes siingi ülemäära saavutanud". Mis on tegelikult nii mõnigi kord tõlgete lugemisel probleem, kui käsitletav periood on kaugemas minevikus, aga kasutatud on näituseks sõnu "mõrv" või "roim", mis ometi on alles viimase saja aasta leiutised ja seeläbi keeletundlikumal inimesel lausa kõrva kriibivad. Aga ega alati muidugi saagi parimat vastet leida, sest paraku on keelte kujunemisajad erinevad ja kui mõnes keeles on mõni mõistestik välja kujunenud juba aastatuhande eest ning teine keel sama suutnud alles viimasel sajal-poolteistsajal aastal, on sellised ajakohatused peaaegu paratamatud.

Samamoodi tavapärases hääduses ja samamoodi seekord kuidagi veidi tagasihoidlikumalt esines Turovski Aleksei, kes oli jutuks võtnud äsja Tallinna loomaaeda jõudnud ninasarvikukesed. Pealkiri oli muidugi pärl omaette: "Kahetonnine nunnu". Jällegi tuli tunnistada oma teadmiste nappust ja sestap huviga teada saada, et ninasarvikud on äärmiselt lühinägelikud või et ninasarviku agressiivsus on üle hinnatud ja et "proportsionaalsust arvestades on kevadine orava-"täkk" mitu korda agressiivsem kui ninasarvik" :-)

Täitsa huvitav oli lugeda ühe maali lahtiseletamise lugu Allikvee Anu sulest. Sellised jälgede ajamise ja avastamise lood on mulle ikka lapsest peale rõõmu ja lõbu pakkunud, olgu tegu siis maalil kujutatu, kriminaalse loo või ajaloo saladuste lahtimuukimisega.

Ja lõpetuseks väärivad siinkohal täielikku taasesitamist keelenõukogu soovitused, mis olid küll majutatud poolmärkamatutena Sirbi viimasele leheküljele muude teadaannete virvarri:
Eesti keelenõukogu arutas 29. IV 2013 oma avalikul seminaril keelekorralduse, sh terminoloogia ja nimekorralduse küsimusi. Arutelu tulemusena esitab keelenõukogu järgmised soovitused:
1) Keelenõukogu on seisukohal, et heatasemelise keelekasutuse tagatiseks on keelehoolet väärtustav kasutajaskond. Selle saavutamiseks on vaja, et õigekeelsusallikad ja keelenõu oleksid kõigile kasutajaile lihtsalt kättesaadavad ja et neid allikaid kasutataks aktiivselt. Arvestades infotehnoloogia järjest kasvavat mõju, tuleks otsustavalt suurendada sõnaraamatute, keelekäsiraamatute ja keelenõu kättesaadavust interneti vahendusel. Selleks tuleb jätkuvalt toetada loomisel olevat e-keelenõu keskkonda, mis ühendaks paljusid sõnaraamatuid, sh õigekeelsus- ja seletussõnaraamatut, ja keelenõu allikaid ning millele oleks kerge ligipääs niihästi veebiotsingu kui ka sotsiaalmeedia kaudu. Keskkonda tuleks meedia vahendusel tutvustada.
2) Keelenõukogu on seisukohal, et koolil on keskne roll noore põlvkonna keeleharjumuste ja kirjakeele väärtustamise kujundamisel. Need eesmärgid on väljendatud niihästi riiklike õppekavade üldosades kui ka eesti keele ainekavades. Keelenõukogu leiab, et nende eesmärkide saavutamine ei ole võimalik üksnes emakeeleõpetaja pingutustega, vaja oleks toetada ja arendada kõigi õpetajate kirjakeeleoskust ja -teadlikkust. Seetõttu soovitab keelenõukogu korraldada ulatuslikku täiendkoolitust kõigi aineõpetajate kirjakeeleoskuse ja keeleteadlikkuse tõstmiseks.
3) Keelenõukogu soovitab analüüsida keeleseaduse § 16 lg 3 sätestatud eestikeelse teabe esitamise nõude täitmist ning täpsustada eestikeelse teabe suuruse ja vaadeldavuse nõudeid võõrkeelsetes kaubamärkides sisalduva olulise teabe eesti keeles esitamisel.
Eesmärk on muuta keeleseadust selliselt, et avalikus ruumis eksponeeritavate võõrkeelsete kaubamärkide ja ärinimede informatsioonilise osa tõlge eesti keelde ei oleks halvemini vaadeldav kui võõrkeelne teave. 
4) Keelenõukogu leiab, et jätkuv järjekindel terminoloogiaarendus on kirjakeele arengule väga oluline. Kuigi paljudes valdkondades tegutsevad terminoloogiakomisjonid edukalt, on liiga palju selliseid valdkondi, mille kasutajad ei ole huvi terminoloogia arendamise vastu väljendanud. Keelenõukogu arvates oleks vaja suurendada avalikkuse tähelepanu ja toetust sellele tööle ning pakkuda lihtsaid ja kättesaadavaid vahendeid terminitööks. Üks võimalus on terminoloogiaarendus siduda vabatahtliku tööga üldkättesaadavate Vikipeedia-laadsete veebikeskkondade arendamisel.
16. V 2013
Professor Birute Klaas-Lang,
Eesti keelenõukogu esimees


Loetud: Sirp, 24.05.2013
Vaadatud: Troonide mäng (Fox), The World of Stonehenge (BBC Entertainment)

Ilmunud tõlked: Alexander H. Trechsel: demokraatia digipööre (Postimees, 24.05.2013)

24.5.13

Neljabased mõtted

Täna oli juba rohkem tavalise tööpäeva moodi, vähemalt enda olemise koha pealt, kuigi endiselt oli ees põhitööväline tööjärg, mis täna tähendas peamiselt ühe artikli tõlkimist Diplomaatia hüvanguks ja veel ühe eesootava algmaterjali uudistamist (ja siis kõrvale panemist homseks ...). Muidu rien.

Loetud: Imeline Ajalugu 5/2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)

23.5.13

Kolmabased mõtted

Võib juba kõnelda mõningasest taastumisest nende kahe ränga päeva järel, aga siiski mitte veel tavapärase töörütmini jõudmisest, sest nagu selgus, oli nende kahe päeva jooksul tulnud igasugu tööpanuse andmise soove, mida ma nüüd oma nappi jõudu mööda täitma asusin, suutes rahuldada esialgu ühe artikli osas Postimeest ja sama palju Forbest. Ja nojah, eks ma ikka püüdsin põhitööga ka tegelda, kuigi taas ree peale saamine nädalasisese äraoleku järel tähendas päris omajagu uudiste ja muude eluks vajalike andmete läbilappamist ...

Loetud: Akadeemia 5/2013
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Pilvede all (Kanal2), Identiteet tundmatu (ETV2)

22.5.13

Teisibased mõtted

Viimased kaks päeva on möödunud ühe ja sama operatsiooni tähe all, sestap ei hakka ka esmaspäevast eraldi kõnelema. Täpsemalt möödusid need Kunglas, kuhu ma asusin sõitma kohe esmaspäeva varahommikul, et ees ootava suurtööga hakkama saada. Tartus jäi just nii palju aega, et avastada tolles Taskuks nimetatavas hoonekompleksis pärast põgusat raamatupoe väisamist selle kõrvalt kena kohvikuke nimega Cookbook, mis esmaspäeva lõunaaja kohta polnud sugugi täis, aga ka mitte päris tühi ja kus pakuti täiesti korralikku, lausa päris head kohvi.

Kunglasse jõudes ei kulunud aga palju aega, kui maailm asus taas õigesse kohta ja õigetesse proportsioonidesse. Nii lihtne on aastate möödudes halbu ja õudseid asju unustada - aga jah, kui Eestis on mõni koht, kus on alati, sõltumata igasugustest ilmatingimustest ja vist lausa ka aastaajast, sääski nii et tapab ja nad kõik on verejanulised, siis on see kindlasti Kungla. Õigemini vist küll terve Vooremaa, mille serva peal Kungla ju asub: nähtavasti on sääskedel voorte vahel maru mõnus pesitseda ja peesitada ning siis, kui märkavad künka peal mingitki sebimist, kohe saagile kallale tormata ...

Õnneks oli mu suuroperatsioon peamiselt tubane, mis andis seinte kujul mõningase kaitse nonde vereimejate eest, kuigi ei saa jätta tunnistamata nende äraütlemata suurt osavust enda sissenihverdamisel ja mu häirimisel. Aga olgu sääskedega kuidas on, oluline on too operatsioon ise. Nimelt tekkis mõne aja eest mõte ja võimalus too Kungla elamine, kus tegelikult nagu viimastel aastatel, mil ka ema pole saanud seal kuigi palju käia, õieti keegi ei elagi, mõneks ajaks elukohta vajavatele tuttavatele inimestele eluasemeks välja anda. Mis omakorda eeldas, et väljaantavad toad, mille hulgas on ka nominaalselt minu tuba, oleksid nende kraami jaoks kenasti tühjaks tehtud. Mis omakorda tähendas, et kõik need kümned tuhanded raamatud, mille ma seni sinna olin jätnud ja ainult kõige vajalikumad Tallinna kaasa võtnud, tuli teisaldada. Mis omakorda tekitas mõtte, et miks viia nad lihtsalt kõrvaltuppa, kui võiks oma raamatukogu üritada taas tervikuks siduda (isegi kui see siin Tallinna korteris omajagu ruumiprobleeme tekitab - aga teiselt poolt on mul siin kogu korteri peale seda ruumi siiski rohkem kui Kunglas ühes toas ...).

Ja nii ma siis läksingi sinna ettevalmistusi äratoomiseks tegema. Mis võtsid räigelt palju aega, sest kuigi ma tosina aasta eest põhikohaga Tallinna elama kolides jätsin endast maha nii korralikult süsteemi järgi riiulitesse või riiulite kõrvale hunnikusse seatud loetud kui ka samamoodi süstemaatiliselt järjestatud lugemata raamatute hunnikud, siis vahepealse aja jooksul oli ühel või teisel põhjusel tulnud neid hunnikuid siia-sinna nihutada, vahel lausa ühest toa otsast teise teisaldada (sugugi mitte alati või lausa enamasti ilma minu osavõtuta, aga see pole väga tähtis), nii et praeguseks oli seal korralik segapudru. Ja selle lahtilappimine ning uuesti, juba süsteemselt sortimine võttis kohutavalt palju aega, palju rohkem kui olin osanud arvata. Üldse võib öelda, et kuigi näiliselt need kaks päeva ei sisaldanud just palju füüsilist koormust (nojah, raamatukastide tarimine muidugi veidi seda andis), olin ma ometi lõpuks täitsa rampväsinud.

Igatahes oli tulemuseks see, et teisipäeval sõitis koos minuga Tallinnasse hinnanguliselt kaks viiendikku Kunglas olnud raamatutest (kui arvestada ka ajakirju, siis ilmselt küll osakaal omajagu langeb) ja ülejäänud peaksid järgnema nädala pärast või nii. Mis tekitab senisest palju tõsisema vajaduse mõelda siin korralike üleseina-raamaturiiulite rajamise peale seniste ka enda tunde järgi rohkem ad hoc kökatsite asemel. Mis on üks paras pähkel, sest nõuab mitmesuguseid ümberkorraldusi, aga tuleb nähtavasti siiski aasta-paari jooksul ära teha ...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud (E): Ärapanija (Kanal2), Välisilm (ETV), Salaja Põhja-Koreas (ETV), Ülisalajane (Kanal2)

20.5.13

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus sarnaselt eilsele veidi askeldusi äsja ilmavalgust näinud Mageia 3 heaks. Lisaks pisukesele tõlkimisele (eelkõige Mageia.org-i veebileheküljed) tuletati mulle meelde, et on täiesti olemas meie oma Eesti Mageia lehekülg, kus nüüd samuti kajastub Mageia 3 väljatulek, seda nii ametlikumat laadi pressiteatena kui ka ohtra pildimaterjali kujul.

Teine päeva kaunistanud sündmus oli mõistagi traditsiooniline külaskäik ema juurde, mis tänase juba põrgulikke kraade omandava ilma tõttu oli mõistagi paras vägitükk, aga teadmine eesootavast tublist kõhutäiest ja korralikust peatäiest andis jõudu ja kohale ma ka jõudsin. Ning nii kõhutäis kui ka peatäis (see mõistagi ikka ristsõnade kujul, ei ole vaja liigselt tähendusi juurde mõelda) olid tavapäraselt kopsakad ja korralikud.

Selle külaskäigu raames aga põikasin ka läbi ühe elukohajärgse suurema universaalmagasini juurest, mille seina on teatavasti toetama seatud pakiautomaat, mille sisemuses mind ootas ees väike pakike, mis sisaldas, nagu otse loomulik, üht raamatut, mis olgu siin ka ära mainitud.




Loetud: Akadeemia 5/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

19.5.13

Mageia 3 väljas




Täna nägi lõpuks ilmavalgust kauaoodatud Mageia 3. Kauaoodatud seepärast, et esialgsete kavade kohaselt pidanuks Mageia omaks võtma uute väljalasete üllitamise umbes iga üheksa kuu järel, mille põhjal seati siht käesoleva aasta märtsi. Aga elu ja arendustegevuse praktiline käik tegi korrektiive ning nii ilmubki Mageia 3 enam-vähem täpselt aasta pärast Mageia 2.

Aga loodetavasti andis hilinemine häid tulemusi - vähemalt arendustegevust pealt vaadates võis näha, kui tõsiselt pingutati mitmesuguste vigade ja kitsaskohtade kõrvaldamisel. Mida kahtlemata on Mageiale ka tarvis: distributsioon püsib küll Distrowatch.com-i edetabelis auväärsel teisel kohal, on ent viimaste kuude lõikes siiski pisut tahapoole vajunud.

Tavalisele kasutajale on kahtlemata - nagu ikka - suurim silmaga nähtava muudatus uus kujundus. See ei erine siiski väga märgatavalt vanast, nii et omaksvõtt võib kulgeda üpris valutult. Loomulikult, nagu kujundustega ikka, on nii neid, kellele see väga meeldib, kui ka neid, kes seda ühel või teisel põhjusel kritiseerivad. Aga eks ilu olegi vaataja silmades.

Mageia 3 KDE töölauaga. Foto: Jaanus Ojangu
Ent loomulikult on uuendusi teisigi, suurem osa kahtlemata märgatavad vaid teravamale silmale ehk teadjale, osad siiski ka visuaalsemad. Üks tähtsamaid nii-ütelda taustamuudatusi on asi, mida nimetatakse /usr kolimiseks. Seda on võib-olla pisut raske lahti seletada, aga lühidalt võiks öelda nii: ajaloolistel põhjustel paiknesid juurkataloogis (/) mõned kataloogid, näiteks /bin, /sbin, /lib, mis nüüd, olude muutudes ja arenedes, liigutati tagasi kataloogi /usr. Idee kohaselt peaks see mitmeid asju tunduvalt lihtsustama, olgu tegemist lihtsalt tarkvara pakendamisega või ka oma süsteemi jagamisega üle võrgu. Praktikas tähendab see küll seda, et varasemad Mageia 2 kasutajad peavad tõenäoliselt  uuendamisel natuke rohkem vaeva nägema ja pole isegi välistatud, et midagi võib sellest hoolimata vussi minna, kuigi selle vältimiseks on tehtud enam-vähem kõik võimalik. Sestap tasuks neil, kes ei soovi Mageia 3 lihtsalt paigaldada, vaid oma varasemat süsteemi selle peale uuendada, kindlasti tutvuda asjakohaste lõikudega väljalaskemärkmetes.

Veel üks arvatavasti mõnelegi oluline uuendus on btrfs failisüsteemi toetus. See failisüsteem peaks kirjelduse järgi olema mõeldud eriti neile, kelle kasutada on suured mälu- ja salvestusmassiivid. Mageia peaks nüüd toetama nii selle failisüsteemi loomist kui ka oskama seda ära kasutada, kui see juba olemas on.

Samuti peaks üpris paljudele kasutajatele meeltmööda olema võimalus kasutada juba paigaldamise ajal nõndanimetatud mittevaba (non-free) tarkvara ressursse. Eelkõige mõeldakse selle all mitmesuguseid omanduslikke draivereid ja püsivara, mida peaaegu kindlasti läheb vaja näiteks neile, kellel on sülearvuti ja internetiühendus käib üle WiFi. Üks suuri murelapsi oli Mageia 3 arendustsükli ajal laialt levinud Broadcomi kiibid ja kuigi mul endal pole olnud võimalust seda katsetada, tundub, et vähemalt enamikuga neist peaks nüüd lood korras olema ning kasutatama just vajalikku mittevaba või ka vaba tarkvara.

Lisaks sellele on nüüd võimalus ka valida paigaldamise ajal alglaadurina Grub2 kasutamine (selle saab valida paigaldamise kokkuvõtteetapil). Küllap paljudele pole erilist vahet, kas masinat laaditakse üles vana Grubiga või uue Grub2-ga, aga kellele see peaks oluline olema, on selline võimalus vähemalt olemas.

Juba Mageia 2 ajal oli algkujul olemas paigaldusaegne abi, kuid nüüdseks on seda tunduvalt täiendatud ja nii võib öelda, et kui kasutaja tunneb mõnel paigaldusetapil, et ei saa millestki aru, või soovib lisateavet, on peaaegu kindel, et ta leiab vastuse klõpsu järel nupule "Abi". Ja kui valitud on eestikeelne paigaldus, siis on see abi kenasti ka emakeeles.

Mageia paljudest tööriistadest, mida saab kasutada nii omaette kui ka Mageia juhtimiskeskuse koosseisus, on vahest kõige rohkem silmatorkavaid muudatusi üle elanud tarkvarahaldur Rpmdrake. Üks olulisemaid on tarkvara rühmitamise ümberkujundamine: loodetavasti peaks uute rühmade abil olema senisest lihtsam vajalikku tarkvarapaketti üles leida. Seda uut rühmitamist kasutatakse ka paigaldusprogrammis, nii et kui on soov juba siis kohandada paigaldatavat tarkvara, peaks samuti olema lihtsam vajalikke asju üles leida. Mitmesuguseid muudatusi on tarkvarahalduris veel - näiteks arusaadavamaks ja vähem segadusse ajavaks muudetud paigaldamise/eemaldamise edenemise dialoog - , aga need on ehk vähem tähtsamad.

Küll võib tarkvarahalduri taga oleva käsureaprogrammi urpmi kohta mainida, et see toetab nüüd ka esimest korda Mageia ajaloos nõndanimetatud tarkvara vanandamist ehk mõne varasema versiooni paigaldamist. Tõsi, see on suhteliselt piiratud ja võimalik ainult sel juhul, kui vastav varasem versioon on hoidlas olemas - aga et hoidlaid on maailmas mitmesuguseid ja kõik ei pruugi olla Mageia ametlikud hoidlad, kus tavaliselt vanemaid versioone väga alal ei hoita, siis mingeid võimalusi lahti saada uuemast versioonist, mis osutus mis tahes põhjusel sobimatuks, on ometi nüüd võimalik kasutada.

Mageia juhtimiskeskuse käsiraamat


Kui juba jutt Mageia tööriistade ja juhtimiskeskuse peale läks, tuleb kindlasti ära mainida ka see, et nüüd on olemas Mageia juhtimiskeskuse käsiraamat. Ka see on eesti keelde tõlgitud. Tõsi, selles on mõningaid peatükke ehk üksikute tööriistade tutvustusi, mille tekst ütleb lakooniliselt "Veel kirjutamata", aga vähemalt olulisemad tööriistad on kenasti lahti seletatud. Selle käsiraamatu võib vastava tarkvarapaketiga enda arvutisse paigaldada, aga samamoodi võib seda lugeda Mageia dokumentatsioonileheküljel, kus lisaks sellele on veebis kättesaadav ka eespool mainitud paigaldusaegne abi, mis lubab näiteks nõrgema närvikavaga ja mitte nii julgetel inimestel enne paigaldamise kallale asumist asi endale teoreetiliselt selgeks teha.

Rakendustarkvara osas on pilt üsna tavapärane: kasutusel on suhtelisel uusim tarkvara, piiranguks ainult see, et distributsioon peab enne väljalaset kuhugi piiri tõmbama tarkvaraversioonide lisamisel, et jõuda neid võimalikult mitmel moel läbi ja järele proovida. Niisiis lihtne loetelu olulisimast:

  • kernel 3.8.13
  • systemd 195
  • KDE 4.10.2
  • GNOME 3.6
  • LXDE 0.5.5
  • Libreoffice 4.0.3
  • Firefox 17.0.5esr

Eesti kasutajale on kindlasti oluline seegi, et eestikeelset paigaldust valides paigaldatakse automaatselt ka kõik ID-kaardi kasutamiseks vajalik. Eeldatavalt peaks kõik ka kenasti ja ilma raskusteta toimima. Mänguhimulisi kahtlemata köidab asjaolu, et Mageia pakub hiljaaegu end Linuxile avanud Steami klienti, mille kaudu peaks olema võimalik tundide kaupa süüvida paljudesse mängudesse, mis seni olid kättesaadavad peamiselt Windowsi kasutajatele.


Mageia 3 Eesti ID-kaardi haldustööriistaga


Mageia 3 on kättesaadav mitmesugusel kujul: on nii paigaldamiseks või uuendamiseks mõeldud DCD ja CD kui ka neile, kes lihtsalt katsetada tahavad või lähemalt uurida enne paigaldamist, mõeldud LiveDVD ja LiveCD. Samuti on olemas väga pisike, vaid mõnekümne megabaidi suurune võrgupaigalduse ISO, mille üks eeliseid on see, et paigaldatav tarkvara on kindlasti kõige uuem, mis hoidtlates saada, samal ajal kui CD või DVD korral on tihtipeale ja seda enam, mida rohkem aega on möödas väljalaske ilmumisest, vaja läbi teha etapp, millel paigaldatakse vahepeal uueneda jõudnud paketid.

Kindlasti tasuks kahtluste korral, aga miks mitte ka muidu eelnevalt tutvuda Mageia 3 väljalaskemärkmetega, samuti teadaolevaid vigu kirjeldava veebileheküljega.


Ametlik väljalasketeade
Väljalaskemärkmed
Teadaolevad vead
Allalaadimine

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse jäi õige pisut Mageia 3 ilmumise eelseid toimetusi, aga muidu rien.

Loetud: Akadeemia 5/2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Eesti jalgpalli karikafinaal: Nõmme Kalju - Flora (TV6), Doctor Who (BBC Entertainment)

18.5.13

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Täna selgus, et lõpuks on Mageia 3 dokumentatsioon, nii valmis kui ta parajasti on - sealhulgas mõistagi eestikeelne -, ka ametlikule veebisaidile üles pandud, nii et nähtavasti võib tõesti kohe-kohe loota ka lõpliku väljalaske ilmumist (kava kohaselt peaks see juhtuma homme).

Täna ilmus Sirp täiesti õigeaegselt postkasti. Ja lugeda oli selles omajagu, nii et tekkis korraks isegi mõte, et need paar korda, mil viimati on ajaleht hilinenud, on ehk postiljoni või kellegi teise kohmakas katse toimetada mulle kätte ainult neid numbreid, milles tõesti väärt lugemist leidub - sest kui ma hästi järele mõtlen, siis need kaks hilinenud numbrit on tõepoolest olnud suhteliselt tuumatumad, vähemalt minu jaoks. Kui see peaks nii olema ja selline heasoovija seda lugema, siis tahan siiralt öelda, et ei, ei ole vaja mind niimoodi kaitsta :-)

Kui jätta kõrvale äsjase inimarengu aruandega seotud intevjuud, milles mu meelest naljakalt tambiti aina üht imelikku mõtet - kuidas siis nii, et me mõtleme ikka materiaalsetele, mitte postmateriaalsetele väärtustele (mis iganes need viimased siis ka ei oleks ja miks iganes peaks neid taga igatsema, eriti kohe ja praegu) -, tegi selle numbri avapaugu mu jaoks Vene Ilmar, kelle lugu oli mõneti vastukaja ühele paari nädala tagusele loole "traditsioonilise" peremudeli ja abielu ja mille iganes toetuseks, mida ma küll lugesin, aga mis tundus piisavalt ebaoluline, et sellele oma ajaveebis ruumi pühendada. Või kui teisiti öelda, siis homoteema (millest nii too varasem artikkel kui ka Vene praegune ju õieti kõnelevad) on mu jaoks nii vähehuvitav, et ma muidu ei peatuks sellel ka siin praegu, kui Vene artiklis poleks muid väärt mõtteid (nagu tal tavaliselt ikka on). Eelkõige nii-ütelda lineaarse mõtlemise esiletoomine, mille ta võtab elegantselt kokku nii: "XX sajandile tagab üleoleku juba see, et ta on eelnenule järgnenud." Mis on tõepoolest väga levinud, lausa üldlevinud seisukoht ja mõistagi sageli ka õige. Aga mitte alati - või õigemini, tihtipeale on muutunud taustsüsteem, nii et seda ei saa nii lihtsalt rakendada. Näiteks võivad juba minuvanusedki, veel enam aga vanemad inimesed mõnigi kord kurta, et paljud tänapäeva tooted on kvaliteedilt kehvemad, peavad vähem vastu ja nii edasi. Teiselt poolt ei saa ka tingimata öelda, et sel juhul vanem on parem, sest massilise tootmise ajajärgul ei olegi tihtipeale pikalt püsiv kvaliteet nii hirmus oluline: kui saad alati leida asenduse, ei ole üldse tähtis, kui kaua näituseks tool vastu peab. Rääkimata sellest, et mõnigi kord võivad mõned asjad, eriti ideed, tulla ringiga tagasi, isegi kui neid vahepeal on peetud "vananenuks" ja leitud nende asemele midagi paremat. Mille kohta oskab küllap igaüks arvukalt näiteid leida, mul endal tulid pähe näiteks Maa-kujutelmad, olgu siis heliotsentriline maailmapilt või Maa kumerus/lapikus, mis on läbi teinud õige mitu pöörakut ja käänakut - ja õieti ei ole geotsentrism seniajani kuhugi kadunud, kui mõelda kas või füüsikas seniajani levinud arvamusele, et kogu universum kõigi oma seaduste ja konstantide ja muu sellisega on just selline sellepärast, et meie seal olla saaksime ...

Oleski Peeter oli põhjalikult ette võtnud Randjärve Laine untsuläinud doktorikraadi kaitsmise ja, kuidas seda öeldagi, talle iseloomulikus toonis ja stiilis üsna maatasa teinud nii väitekirja, kaitsja kui ka juhendaja. Ei oska ise sellel teemal seisukohta võtta, sest pole lugenud ei väitekirja ega ka pisut varem ilmunud samateemalist raamatut, nii et ei tea, kas selle teema ülespuhumisel ja läbikukkuja tümitamisel on mängus ainult teaduslikud või ka poliitilised aspektid (mis poleks kaitsja ja juhendaja poliitilist angažeeritust arvestades sugugi imestada), aga sellest hoolimata oli Oleski lugu hea lugeda kas või juba paljude kultuurilooliste seikade tõttu, mida ta on sinna sisse põiminud.

Teaduskülgedel oli lausa mitu väärt artiklit, esimene neist Püttsepa Uku sulest ja natuke raskesti mõistetav. Igatahes oli selles huvitav mõte, et ruumi kui sellist polegi õieti olemas, on vaid informatsioon mateeria ja selle liikumise kohta. Seda on võib-olla veidi raske ette kujutada, aga vähemalt (info)ajastu vaimu tundub see tabavat - ja midagi erutavat, kujutlusvõimet toitvat selles igatahes on.

Oma tavapärases hääduses esines Kändleri Tiit, kes ühest raamatust tõukudes oli kirjutanud armsalt ja südamesse minevalt taimedest. Kõige muu huvitava kõrval, mis lisaks sellele oli ka väga hästi ja tabavalt sõnastatud, jäi seal ka silma üks etteheide aluseks olnud raamatu tõlkijale, mis tundus pisut ülekohtune:
Üks oluline märkus tõlkijatele, kes on leiutanud „kaugpunase valguse”. Ärge ikka füüsika kallale kirvega minge, me räägime „infrapunane” ja see peab jääma infrapunaseks, nii nagu „ultraviolett” jäägu ikka ultravioletiks – mis selleski raamatus pole ju muutunud kaugvioletiks, eks ole. Ega see inimest targemaks tee, kui asja eestipärasemalt nimetada, ajab ainult segasemaks.
Selles mõttes on Kändleril kindlasti õigus, et infrapunase asemele poleks mõtet midagi leiutada, aga nii palju kui mina aru saan, tähistatakse inglise keeles mõistega far red ikka veel spektri punase osa äärmist lõppu, mitte veel infrapunavalgust. Teiselt poolt muidugi on see infrapunale juba nii lähedal, et lainepikkuse järgi mõne süstemaatika järgi kuulubki selle alla, nii et mine võta kinni. Igatahes moodustusmall on selge: kui infrapuna jagatakse lähi-, kesk- ja kauginfrapunaks, siis kindlasti võib samamoodi kõnelda ka lähi- ja kaugpunasest, nii kummaline kui see ehk esialgu ei kõla.

Sirbist võis lugeda ka lühiintervjuud värske Gailiti auhinna laureaadi Hellerma Kärdiga. Kui Gailit on mu jaoks tuntud, lausa äärmiselt tuntud suurus, siis laureaat paraku vaid nimi. Aga kui ta juba sellise auhinna pälvis, peab nähtavasti võtma lugemiskavva. Igatahes tema mõtted, mida võiks Gailit teha ja kuidas käituda tänapäeva maailmas, olid päris lustilised lugeda - samal ajal kui kõrval olnud pikem lugu samuse laureaadi sulest jättis mind suhteliselt külmaks (tõsi, ta on ka varem selliseid pikemaid lugusid kirjutanud ja mõned neist olen ma huviga läbi lugenud).

Ülikooliõde Paju Imbi oli kirjutanud samuti pikema loo ühe soome kirjaniku eestindusest, mille (see tähendab siis loo, mitte raamatu) ma küll läbi lugesin, aga leidsin, et aines on ikka suhteliselt ebahuvitav. Nojah, nõukanostalgiat veidi, ilmselt ka inimsuhteid ja ehk looduskirjeldusi, aga selliste põhitoonilt realistlike lugude häda see ongi, et nad on enamasti äärmiselt igavad, sest kirjeldavad seda kõike, mida sa ka oma nahal koged, kogenud oled või vähemalt kergesti kogeda võid. Tüütu.

Kui eespool tegi Oleski Peeter maha üht väitekirja, siis kirjandusveergudel oli mu meelest lausa hävitav hinnang antud ühele romaaniks nimetatud, samuti Venemaa-teemalisele teosele, mille kohta arvustaja kokkuvõtlikult ütles: "[...] saanuks tekstist mõningase kärpimise ja toimetamisega ehk suurepärase novelli või näidendi". Eks novellilgi ole eri pikkusi, aga kui niimoodi öeldakse 148-leheküljelise teose kohta, siis, jah, ma küll ei tahaks autori nahas olla ... (muide, sellist negatiivsust oli tänases lehenumbris rohkemgi, näiteks Garšneki Igor arvas Ehini Kristiina "Viimase monogaamlase" põhjal tehtud monolavastuse kohta, et "[s]uisa piinlikke momente muusikalises monolavastuses õnneks polnud, ent ühtki eredat ja pikemalt meeldejäävat hetke paraku samuti mitte")


Loetud: Sirp, 17.05.2013
Vaadatud: Doctor Who (BBC Entertainment), Troonide mäng (Fox), The World of Stonehenge (BBC Entertainment), Ööhunt (Showtime)

Ilmunud tõlked:
O. Hvostunova. Gazpromi tukastamine kildagaasi revolutsiooni ajal (Diplomaatia 5/2013)
R. Weitz. NATO ja Afganistani üleandmine (Diplomaatia 5/2013)


17.5.13

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille kestel sain üllatusega teada, et too Eesti esimese allveelaeva koopia valmistamise rahakogumise aktsioon, millesse ma oma panuse andsin ja mille nurjumise (rahakogumise siis, mitte allveelaeva valmimise) üle ma juba jõudsin kahetsust avaldada, oli ometi täitsa korda läinud ja ka mu panus oma väärika koha leidnud. Nojah, ainult et andmed selle kohta olla Lennusadama inimesteni liiga hilja jõudnud, et kutseid piduõhtule jagada. Mille üle mul tegelikult kuigi kurb meel ei ole, pigem on hea ja väga hea meel selle üle, et too rahakogumise aktsioon õnnestus ja väärt töö väärt tasu ja võib-olla isegi preemia sai.


Loetud: Vikerkaar 4-5/2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)

Ilmunud tõlked: Vladimir Juškin: Eesti julgeolek ja idapiir globaalsel malelaual (Postimees, 16.05.2013)

16.5.13

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisukese katkestuse väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset kauplust koduste toiduvarude täiendamiseks.

Nagu eile lubatud, siis täna pisut sellest hilinenud Sirbist. Kui ma selle kätte sain ja läbi vaatasin, turgatas pähe isegi mõte, kas kogu see õigel päeval postkasti laekumata jäänud ajalehe tagaajamine üldse vääris pingutust: lugemisväärset oli selles seekord täpselt kahe loo jagu. Aga teiselt poolt, eks need lood oleksid muidu võinud ju kahe silma vahele jääda ja isegi kui nad oleksid internetiavarustel pilku püüdnud (mõlemad tegelikult käisidki silme eest läbi), siis on paberlehe lugemine vähemalt Sirbi puhul kindlasti seniajani etem tegevus kui veebis.

Niisiis, esimene ja pikim tähelepanu köitnud lugu oli intervjuu Müllersoni Reinuga, kellel hiljaaegu jõudis eesti keelde üks maailma asjade üldiste seisu ja tulevikku lahkav teos. Nojah, eks selle lugemine oli mõneti ka, kuidas öelda, enesekeskne, sest nii tolle raamatu kirjutamist kui ka isegi intervjuu tegemist pakuti ka mulle, kes ma aga pidin mõlemad head pakkumised paraku tagasi lükkama. Kuigi härra Müllersoni sõnades kõlab seisukohti, mis on sellised, et kui nendega ka just otse nõustumata ei saa jätta, siis arutelu ja vaidlusi võiksid tekitada küll (see on nüüd muidugi öeldud jälle mu enda seisukohalt ainult), siis kahtlemata on tema mõtted - ka selles intervjuus - sellised, millega tutvuda kindlasti tasub.

See on hea, et Sirp on üsna tõsiselt võtnud ette informaatika ja ühiskonna sidususe valgustamise. Seekordses numbris oli siis autoriks Loho Elver ja teemaks jälgimisühiskond. See küll ei sisaldanud väga palju uut, aga vanagi oli kenasti üle korratud ja kokku võetud. (Noh, kui norida, siis avalauses kõlanud väide, et "eelmise sajandi kahtlemata tuntuimad düstoopia kirjeldused on pärit Aldous Hyxley ja George Orwelli sulest", jätab täiesti teenimatult kõrvale Bradbury ("Fahrenheit" muidugi) ja kinolina kaudu visuaalselt ehk neist kõigist palju mõjuvamad "Terminaatori" filmid, aga olgu, kaks mainitut on tõepoolest ilma igasuguse kahtluseta ühed tuntumad.) Muidu hea loo nõrkuseks oli ehk see, et kuigi praegust situatsiooni ja selleni viinud teid oli päris hästi kirjeldatud, piirdus ohule viitamine vaid hirmutava lausejupiga "järsku on maailma valitsustel meie kohta üha rohkem ja rohkem andmeid ja mida kõike on võimalik nende andmetega teha, jäägu igaühe enda fantaasia viljaks".

Mind ennast ongi tegelikult selle temaatika juures kõige rohkem huvitanud just see, mida kõigi nende rohkete andmetega, mis minu ja teiste kohta on võimalik eri kohtadest kokku kraapida ja ühte siduda. peaks võimalik olema ette võtta. Ja ma olen ikka nende mõtiskelude tulemusel leidnud, et suurt ei midagi: neid saab lugeda umbes samamoodi, nagu võib lugeda ajaloolisi romaane või biograafiaid, aga midagi konkreetset nendega õieti peale hakata ei ole. Tõsi, hea tahtmise korral saab neist välja pigistada võimalusi konkreetse isiku stigmatiseerimiseks, välistatud pole isegi mõningad piirangud reaalses elus (töö- või elukoha valikul vms), aga ka need saavad tekkida ainult siis, kui see isik soovib midagi, mida ta on teinud või öelnud, kellegi eest varjata, teisisõnu petta. Niisiis on mu meelest tegu rohkem eetilise kui mis tahes muud laadi küsimusega ja ma pigem julgeks arvata, et kui üldse, siis selline andmebaaside sidumine ja "suure pildi" võimalikkus iga üksiku inimese kohta võib ehk asju hoopis paremaks, mitte halvemaks muuta, tekitades kõikvõimalikesse suhetesse senisest rohkem läbipaistvust ja ausust (mida võib muidugi pidada utoopiliseks arvamuseks, aga tee või tina, düstoopilist ei oska ma ette kujutada - või õigemini, oskan küll, aga siis langeb see düstoopiapahvak pigem teenitult lõpuks slikerdaja enda kaela).


Loetud: Vikerkaar 4-5/2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Per Nyholm: me soovime Euroopa poliitikat, mitte võimumänge (Postimees, 15.05.2013)

15.5.13

Teisibased mõtted

Tavalise tööpäeva osa jäi täna suhteliselt kesiseks, seda eelkõige arvukate askelduste tõttu, mis nõudsid kodunt eemalviibimist, aga ka mõningatel muudel põhjustel. Esimene "eksitaja" oli taas ema, kelle hiljuti lahkunud elukaaslasel oleks täna olnud sünnipäev - jah, veel on nii vähe aega möödas, et kuidagi kentsakas tundub öelda sünniaastapäev.

Ema juures viibimiseks ei jäänud siiski just väga palju aega, sest samamoodi oli tänasele langenud Nõmme mälumängu finaal, kuhu me nähtavasti eelmise korra suursaavutusele, nimelt võidule, olime ka õnnelikult jõudnud. Seekord toimus see sama nurgapealse hoone teises jaotises, nimelt seal, kus asub Von Glehni õlletuba. Vaevalt et nüüd sellepärast, pigem ikka omaenda rumaluse tõttu meil seekord nii hästi ei läinud ja jäime seitsmendaks - millele aitas kindlasti tublisti kaasa tõik, et selles mälumängus üsna loomulikult olevast Nõmme plokist õnnestus meil koguda täpselt null punkti. Ja et see oli ühtlasi mängu esimene plokk, ei andnud see mõistagi just hääd häälestust. Aga noh, läks kuidas läks, ega seal lõppeks mäng mõisa peale käinud ja diplom on ka midagi väärt, isegi kui sellega mingit muud auhinda ei kaasnenud.



Õhtupoole nägin veel pisut vaeva Mageia veebilehtede tõlkimisega, kuhu viimastel nädalatel on samuti üksikuid muudatusi tehtud, nii et nüüd peaks olema taas suurem osa sellest, mida www.mageia.org ja kõik, mis sealt hargneb, pakub, kenasti emakeeles kättesaadav (ja kui kõik ei ole, siis pigem seepärast, et neid osi ei ole veel tõlgitavaks muudetud, kui mis tahes muul põhjusel).

Ahjaa, ja täna jõudis lõpuks mu kätte ka reedene Sirp. Juba teist korda küllaltki lühikese aja jooksul niisiis tubli hilinemisega - et postiljon pole mu meelest vahetunud, siis peab ilmselt oletama ainult seda, et leht on nii defitsiitseks muutunud, et seda lihtsalt korraga kõigile ei jagu ... :-) Aga kuigi ma jõudsin selle isegi täna veel läbi lugeda, jätan sellest kirjutamise siiski homse peale.

Loetud: Sirp, 10.05.2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: Philip Roth: ainult tüdrukute pärast (Postimees, 14.05.2013)

14.5.13

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse lõikus küll sisse ühe, õnneks mitte väga pika artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Lisaks võttis pisut aega ikka veel Mageia. Nimelt oli mul kõigi muude asjade kõrvalt meelest läinud, et Mageia juhtimiskeskuse käsiraamat, mis ju muidu valmis, sisaldab ka ekraanipilte, millest mõnel on nüüd uus, Mageia 3-le iseloomulik kujundus. Neid oli õnneks üpris vähe vaja uusi teha, aga igatahes on nüüd see valmis peagi kättesaadav olema Mageia dokumentatsiooniportaalis (seni võib seda imetleda dokumentatsioonimeeskonna "liivakastis").

Loetud: Vikerkaar 4-5/2013
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Välisilm (ETV), Droonide aeg (ETV), Ülisalajane (Kanal2)

13.5.13

Pühabased mõtted

Kaks päeva väldanud lusti ja pillekaari järel taas (põhi)tööga hõivatuse päev, kuigi sellegi sisse jäi jälle ja veel ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ning mõistagi ka traditsiooniline ema väisamine, mis seekord toimus lausa emadepäeva puhuks lausa majadele heisatud riigilippude saatel. Mis tingis ka tavapärasest pisukese kraadi võrra suurema pidulikkuse külaskäigu enda puhul, mis konkreetsemalt väljendus emale heameele tegemises väikese assortiikarbi kujul. Mille vastu anti mõistagi tavapärane kopsakas kõhutäis parimate toidupalade kujul ja takkapihta veel kerge peatäiski paari ristsõnavihiku vahendusel.


Loetud: Vikerkaar 4-5/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Troonide mäng (Fox)

12.5.13

Laubased mõtted

Sarnaselt eilsele täiesti töövaba päev, mis seekord möödus peaaegu täielikult imetabases kohas nimega Lennusadam. Ma juba kord varem, kui juhus viis põgusalt sinna, kirjutasin, et see paistab olevat koht, kuhu kindlasti tasub tagasi tulla ja põhjalikult uudistada. Mida siis täna heas seltskonnas saigi ette võetud - ja selgus, et ühe päevaga seda ammendatud mitte ei saa. Otsesemaks ajendiks, miks just täna, oli see, et tegu oli Lennusadama esimese sünnipäevaga, millega mulgi oli väike lootus end siduda. Nimelt oli meremuuseumi tegelastel äärmiselt vahva kavatsus valmis saada esimese Eestis ehitatud allveelaeva - jah, juba 1854! - koopia ja see just sünnipäeval vette lasta. Selleks olid nad ka Hooandjas projekti teinud, millega vajalikku raha hankida, ja minagi toetasin neid. Tõsi, paistab, et see läks selles mõttes luhta, et raha vist ikka kokku ei saadud (kui ma eile hommikul vaatasin, oli veel üle poole puudu ja toetajate lisandumise dünaamikat vaadates ei paistnud just tõenäolisena, et see võiks nii järsult nüüd kiireneda). Aga noh, see oleks ka andnud mulle kutse õhtusele piduüritusele, millest ilmajäämine vaevalt väga suur kaotus on.

Aga sadamast ja muuseumist endast võib vaid nii palju öelda, et see on tõesti äärmiselt suur ja mahukas, nii seest- kui väljastpoolt. Ligikaudu nelja tunniga, mis meie käsutuses oli, jõudsime vaid üle vaadata, mida kõike seal pakutakse, aga see pole sugugi ainult vaatamiseks mõeldud koht, vaid seal on ka päris palju ise järele katsumise asju - simulaatorid on moodne sõna, kuigi selle asemel tahaks kasutada mõnda muud, näituseks matkur või ka imitaator. Ja nende juurde ma õieti ei jõudnudki, nii et nähtavasti tuleb millalgi võtta ette uus retk, suruda endas maha soov rohkeid laskevahendeid veel lähemalt uurida ja proovida järele, kuidas on siis vesilennukiga lennata või õhutõrjesuurtükiga taevasõidukitele valu anda või vee alt teisi torpeedodega kummuli keerata jms.

Sõnaga, uudistamist on seal kõvasti ja kaasaelamisvõimalusi samuti. Seda nii sees kui väljas - tõsi, väljas ehk veidi vähem: vaadata saab vaid pisut sõjatehnikat, nii vanemaaegseid suurtükke kui ka suhteliselt hiljutisi militaarsõidukeid, samuti mõningaid kai ääres seisvaid veesõidukeid. Nojah, väiksematele lastele (või ka mitte enam nii hirmus väikestele) on seal samuti atraktsioone pisut.

Niisiis, nood tunnid olid põnevad ja möödusid paraku liigagi kiiresti, kui meid seitsme paiku õhtul välja tõsteti, et piduõhtu külalised saaksid sisse astuma hakata. Jah, korra varem olen minagi saanud punase vaiba peal sisse kõndida (tõsi, pika rea tagaotsas, aga siiski :-) ), aga veel polnud olnud juhust punast vaipa pidi välja kõndida. Nüüd on siis see ka ära tehtud :-)

Et mu jaoks päeva kõige olulisema atraktsioonini, nimelt allveelaeva vettelaskmise katseni, oli veel tükk aega, käisime vahepeal pisut keha kinnitamas, millega seoses tuleb taas kiita restorani Han. Jah, tellitud toidu jaoks neil küll veiseliha ei olnud, mida võiks ju miinuseks pidada, aga muud lihasordid olid täitsa olemas ja lõpptulemus oli igatahes maitsev.

Isegi nii maitsev, et tagasi Lennusadamasse pidime juba liikuma üsna kiirel sammul ja jäimegi veeskamise päris algusest ilma. Aga igal juhul selleks ajaks, kui Gerni allveelaev vette jõudis, olime juba jõudnud näha sekeldusi vettelaskmisel. Nojah, kuigi kahest laevukese turjal turritavast torust üks sai pisut kannatada ja viltu vajus, ning laevuke ise sellel turniva mehe raskuse all pisut vänderdas, nii et too lõpuks merre sulpsatas (mis võib-olla oli küll ka juba ette kavas, igal juhul oli mehel kas selleks otstarbeks või ka mõnel muul põhjusel lausa sukeldujavarustus seljas), vette ta sai ja jäi. Ja isegi kui mu pisike (rahaline) panus selle allveelaeva juures olemata jäi, oli ometi tunne, nagu oleks mingi ajaloolise sündmuse pealtnägija ja tunnistaja olnud. Millele võib-olla aitaski kaasa see, et kõik ei läinud ülima libeduse ja sujuvusega, siis oleks see ehk liigselt hästi viimistletud lavastusena tundunud ...

Ja kui lisada, et sellele kõigele järgnes mõnus õhtu ja öögi veetmine ikka samas heas seltskonnas, siis võib lugeda päeva igati kordaläinuks ja elamusterohkeks.


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: surevad ikka teised (Postimees, 11.05.2013)

11.5.13

Reedesed mõtted

Peaaegu täielikult tööväline päev, eelkõige seetõttu, et see möödus valdavas osas väljaspool kodu. Juba varahommikul ehk täpsemalt 11.30 ootas ees viibimine oskuskeelepäeval, kus oli kavas mitu huvipakkuvat ettekannet, millest ma paraku allpool kõneldavatel põhjustel ei saanud sugugi mitte kõiki ära kuulata.

Igatahes neist, mida ma kuulasin, olid huvitavad kõik. Esimesed kaks ehk nii-ütelda laiemale ringile veidi vähem, sest puudutasid spetsiifilisemalt raamatukogundust, aga mulle kui raamatukogus üles kasvanud inimesele oli neiski terasid piisavalt. Peamiselt keerlesid õieti mõlemad raamatukogusõnastiku ümber, mille kohta ma ei mäleta, kas ma olen seda siin ajaveebis maininud, aga kui ei ole, siis olgu ta koos viitega antud: http://web3.nlib.ee/termin/public_term/. Ma olen seda päris mitu korda edukalt kasutanud, sestap julgen ka soovitada - nii palju võib muidugi öelda, et see on siiski küllalt konkreetselt just raamatukogu-keskne ja kuigi siin leidub mõisteid, mis seonduvad otsapidi ka näiteks informaatikaga laiemalt või arhiivindusega, ei tasu siit siiski ei IT- ega arhiivimõisteid otsida.

Veidi üldisem ja mõnevõrra põnevam oli Tavasti Arvi ettekanne, kes lahterdas ehk küll mitte hirmus originaalselt, aga siiski köitvalt keelekorralduse (sealhulgas loomulikult ka oskuskeele korralduse) eri võimalusi. Üsna loogiliselt olid need järgmised: autokraatlik - üks otsustab, kuidas olema peab (näiteks oli Läti, kus otsustavatki üks konkreetne inimene, kuidas mingi sõna läti keeles olema peab); asjatundjate komisjon - umbes nagu Eestis praegu, mida võiks nähtavasti nimetada ka oligarhiliseks; nii-ütelda laiapõhjaline komisjon "rahva" laialdase kaasamisega, mille kohta ehk sobiks öelda demokraatlik; üldse keegi ei otsusta ehk anarhistlik.

Siis aga tuli vaheaeg ja kuigi ma oleksin kangesti tahtnud ka armsat kursaõde Piirimäe Evat kuulata, kes pidi tutvustama veel üht ka mulle väga kasulikku terminoloogiakogumit, nimelt valdavalt ühiskonnateaduste, aga ka mõningate teiste "humaansete" erialade terminoloogiaveebi, siis see jäi siiski teostumata, sest pidin Rahvusraamatukogust lahkuma sootuks linna teise otsa, kus ootas ees ema elukaaslane matus. Nojah, tegelikult lahkus ta juba täpselt kuu aja eest ja ärasaatminegi oli tükk aega tagasi, aga kõik see urni kättesaamine, hauaplatsi hankimine, osalejate graafikute kooskõlastamine ja muu võtab ikka päris palju aega, nii et mulda sängitamine sattus niisiis tänasele. Matusest endast pole suurt midagi rääkida, selline tavaline ja tagasihoidlik, vaid kõige lähemate omaste juuresolekul, ei mingit puhkpilliorkestrit ega Tallinna TV kaamerate surinat.

Millele järgnes lühiajaline viibimine ema juures, enne kui mitmepalgelise päeva kulg viis mind tõlkijate sektsiooni selle hooaja viimasele teemaseminarile. See toimus mu jaoks uudses kohas, asutuses nimega Eesti kirjanduse teabekeskus. Nad on päris osavalt end ära peitnud, juba tänaval õige koha ülesleidmine nõuab nutikust ja siis on veel kellaga värav ja siis veel natuke labürintimist hoovi peal. Kui ma väravakella helistasin, siis vist keegi küll ka avas või õigemini proovis avada, aga midagi ei juhtunud - oli täiesti õnnelik juhus, et täpselt samal ajal tuli mööda tänavat koera jalutamast üks ammune tuttav, kes, nagu selgus, elab täpselt tolle keskuse all ja kes mind heasoovlikult ka sinna siis juhatas. Seminar ise polnud seekord, võib-olla suve saabumise puhul, võib-olla ka mõnel muul põhjusel niivõrd teema- kuivõrd isikukeskne. Nimelt olid tulnud kõnelema oma tõlkijateest ja sellel esinenud raskustest ja kergustest inimesed, kes tõlgivad eesti kirjandust mõnda võõrkeelde - konkreetsemalt siis prantslane Chalvini Antoine ja soomlane Vanhaneni Jouko. Kes mõlemad kõnelesid väga head eesti keelt - ilmselt ilukirjanduse tõlkijatele on ka lähtekeele suuline oskamine märksa vajalikum (isegi nii head, et ma mitu korda mõtlesin ihaldavalt: kui oskaks ise nii hästi kas või oma põhikeeli - inglise, vene, saksa - kõnelda ...)

Juba hilisemal õhtul koju jõudes avastasin, et ka täna pole Sirpi tulnud. Juba teist korda viimase poolteise kuu  jooksul - huvitav küll, milles asi?

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

10.5.13

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest võttis oma tubli tüki enda alla ühe artikli tõlkimine Diplomaatia ning veel ühe Postimehe hüvanguks. Muidu rien.

Loetud: Vikerkaar 4-5/2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)

Ilmunud tõlked: Noam Chomsky: kuidas Ameerika endale ise vaenlasi loob (Postimees, 09.05.2013)

9.5.13

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikust võttis tubli osa enda alla seekord erandlikult mitte kuu esimesele neljapäevale, vaid just tänasele langenud Mageia sõprade koosviibimine. Teekond sinna viis mind aga mööda ühest elukohajärgsest universaalmagasinist, tollestsamast, mille seina äärde on asetatud pakiautomaat. Eks jah, teoreetiliselt pidanuks mind seal ootama järjekordne raamatupakike, aga paistab, et pakisaatmine on ääretult populaarne asi ja nii oli veidi varem saanud teate, et automaadiga õiendamise asemel ootab mind seal hoopis postikuller. Ja mis kõige müstilisem: ootaski! Müstiliseks muudab selle see, et teates oli antud ootamiseaeg 14.50-20.00 ja ilmselt see mees oligi seal kõik need viis tundi või rohkemgi, et aina pakikesi jagada. Huvitav, kas tõesti on firmale tulusam saata välja masin koos mehega mitmeks tunniks kaubanduskeskuse juurde hängima kui paigaldada mõni kapp lisaks? Ju siis ... Aga olgu ka pakikese sisu siin ära mainitud:



Mageia sõprade kokkusaamine oli suuresti nagu ikka, aga seekord oli siiski tavapärase kolme asemel üks rohkem ja mis veel enam, "rauda" oli laual nii et tapab, mistõttu sai ka ohtralt proovida tulevase Mageia 3 kõikvõimalikke aspekte, nii puhast paigaldamist kui ka uuendamist varasema pealt kui ka üldse töötamist. Ei ole mingit põhjust kahelda, et nurki, mida etemaks ja säravamaks lihvida, leidub veel küllaga nii praegu kui ka kindlasti pärast Mageia 3 ilmumist, aga vähemalt meie tarkade kogu ei suutnud tuvastada märkimisväärseid probleeme (peale üksikute valukohtade, mis on nagunii teada ja mis on ka peamine põhjus, miks väljalaske ilmumine on ikka edasi nihkunud). Mis oli päris hea teada. Ka tõlgetega tundub asi olevat nii korras, kui vähegi olla saab (tõsi, rõhk on sõnal "tundub" :-) ). Samuti sai veidi arutatud plaani pidada Mageia 3 ilmumise puhuks üks suurem ja pisut pidulikum koosviibimine, võib-olla mõningate selliste külaliste osalusel, kes tavaliselt meie üritustele ei satu, nii-ütelda ilmumispidu, aga sellest on ehk veel vara rohkem kõnelda, sest eks kõigepealt pea ikka olema kindlus, et Mageia 3 tõepoolest ilmub (praeguste plaanide järgi 18. mail).

Loetud: [digi] mai 2013
Vaadatud: mitte muhvigi

8.5.13

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mille edukasse kulgemisse lõi oma kopsaka lünga Postimehe arvamustoimetus, mis pidas heaks mind üle külvata tervelt kolme tõlkesooviga, millest kaks jõudsin ka nende hüvanguks eesti keelde panna (õnneks ei olnud nad nii ahned, et oleksid kõiki kohe homseks tahtnud).

Loetud: TM Kodu ja ehitus 5/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

7.5.13

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi tubli katkestuse ühe pikema loo tõlkimine Forbese hüvanguks. Muidu rien.

Loetud: Tehnikamaailm 5/2013
Vaadatud: Troonide mäng (Fox), The World of Stonehenge (BBC Entertainment), Ärapanija (Kanal2), Välisilm (ETV), Ameerika noateral (ETV), Ülisalajane (Kanal2)

6.5.13

Pühabased mõtted

Eilse tormilise päeva järel selline vaikeluline, enesetundele vastavalt kudenud olemisega päevake, peamiselt tööle pühendatud, aga sisaldas ka traditsioonilist väljaskäiku sihiga külastada ema. Mis tähendas, samuti traditsiooniliselt, üht korralikku kõhutäit ja samaväärt kopsakat peatäit, viimast ikka mõistagi ristsõnade kujul.

Tagasi tulles astusin läbi ka ühe elukohajärgse universaalkaupluse juurest, mille seina äärde on püsti pandud pakiautomaat, kus mind ootas ees pisike raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära toodud:



Loetud: Tehnikamaailm 5/2013
Vaadatud: Doctor Who (BBC Entertainment), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

5.5.13

Laubased mõtted

Päev, millest tõepoolest kübetki ei olnud pühendatud tööle, vaid ainult ja üdini lustile ja lõbule. Ehk siis teisisõnu möödus see üleni kodunt väljaspool, sest kodus oleks ikka kange tung tööd kas või näpuotsaga näppida peale tulnud ja seda oleks olnud raske, et mitte öelda võimatu tagasi ja maha sundida.

Algas niisiis päev Tallinna vanalinna äärealal. Et tegu oli lapseohtu inimese sünnipäevaga, siis oli mõistagi ette nähtud nii talle kui tema kaaspidulistele lisaks vitsutamisele ja muidu suhtlemisele ka pisut harivat programmi, milleks sobis kenasti Kiek in de Köki torn-muuseum ja eriti selle all asuvad bastionikäigud. Viimastes ma küll paari aasta eest käisin, ent torni enda külastamine ... jah, hästi põhjalikult mälu sügavaimatest soppides uuritsedes meenus üks käik oma veerandsada aastat tagasi - nii et huvi oli minugipoolne, nagu tavatsetakse öelda.

Ent veel enne torni jõudmist ei jäänud pisikestel, ent tähelepanelikel silmadel sugugi märkamata, et vaid pisut künkaharjale lähemal tegutsevad vibulaskjad, mis tähendas mõistagi seda, et torni peale jäi arvatust hulga vähem aega. Aga noh, eks see oli ikka laste pidupäev ja "suurtel" ei jäänud muud üle kui rõõmuga pealt vaadata, kuidas väikesed käed usinalt nooli märklauda või vähemalt selle vahetusse lähedusse läkitavad. Ja nad kindlasti oleksid tahtnud teisegi ringi peale teha, ainult et "suurte" õnneks oli selja taga järjekord :-)

Niisiis jäi tolle suure torni külastamiseks küllaltki vähe aega, sest kui tornis võib omatahtsi ringi liikuda, siis bastionikäikudesse pääseb teatavasti ainult ekskursiooniga ja giidi juhtimisel ning selle kellaaeg on enam-vähem täpselt paigas. Millest oli kahju, sest seal torn-muuseumis on ikka päris palju vaadata. Et praegu pidi piirduma küllaltki kiire läbitormamisega ja jõudmisega kõigest neljandale korrusele, siis järelikult tuleb millalgi selle külastamine uuesti kavva võtta (loodetavasti varem kui järgmise veerandsaja möödudes ...).

Bastionikäigud olid mõistagi paari aasta tagusest väisamisest paremini meeles ja väga suurt üllatust need ei pakkunud, kuigi tundus, et üht-teist oli nagu õige pisut teisiti. Tõsi, kui eelmisel korral asi, mida vist võib küll julgelt nimetada Eesti esimeseks ja ainukeseks metrooks, ei töötanud, siis seekord sai kenasti rongikese peale istuda, sellega sõita ja sõidu kestel filmigi nautida. Päris vahva. Paraku ekskursioon ise tervikuna nii hea ei olnud: eelmise korraga võrreldes, mil nooruke, vaevumärgatava vene aktsendiga giid meile lausa äärmise põhjalikkusega kõike tutvustas, käis seekord kõik kuidagi kiirustades ja pealiskaudsemalt. See ei ole nüüd kindlasti halvustavalt öeldud, sest kõik, mis vaja, ütles ka see giid ära, aga lihtsalt kontrast eelmise korraga oli päris tugev - küllap oli ka seltskond veidi erinev, aga teiselt poolt pani nähtavasti toonane giid nii kõrge lati ette, et selle alt on lihtsam läbi lipsata kui püüda seda maha ajada :-)

Käigud käidud, oli aeg asuda sünnipäevalaua taha, mis oli kaetud ühte arvukatest Tallinna linnamüüri tornidest, mille olemasolust või õigemini tegutsemisest avaliku asutusena ma ei teadnudki - nimelt Tallitornis asuvas Dannebrogi kohvikus. Pääs sinna oli päris karm tornitrepi üpris järskude ja kõrgete astmete tõttu, aga kohale jõudes avanes pilt päris kenale kohvikule. Nojah, et oli laupäev ja turiste paistis olevat õige palju liikvel, siis ehk teenindamine ei olnud nii kiire ja sujuv, kui ehk võinuks olla, aga et see asutus pakkus niisugust mõnusat tehingut, et me võisime tarbida oma toitu, kui joogid ja koogid neilt ostame, siis see kuigi palju ei häirinud, pealegi oli nii lastel kui ka suurtel nagunii piisavalt palju tegemist ja suhtlemist. Igatahes selle kohviku kaminasaal on küll koht, kuhu võib julgelt teinegi kord tagasi minna

Ent sünnipäeval viibimisega mu tänane programm veel ei ammendunud. Edasi tuli Facebookis kujunenud vahva seltskonna, keda ühendab grupp nimetusega "Tõlkepärlid ja kaunimad lingvistilised leiud", koosviibimine, mis nagu ikka oli pikk ja meeleolukas. Algas see miskipärast mõnele inimesele väga meeltmööda, mu meelest küll rohkem tööstus-ahermaa mõõtu välja andvas piirkonnas, täpsemalt aga toitlustusasutuses nimega F-hoone. Midagi halba selle kohta küll öelda ei saa, seda enam et seltskond oli nii hea, et kui midagi oligi, siis jäi see muu varju, aga miskipärast taheti seal õhtupoole hakata tasu saama ainuüksi olemise eest ja vist oli midagi muud ka, mistõttu me sealt ka lahkusime. Piirkonnas ringi kolades ja pingsalt mõeldes, kus edasi istuda ja olla, liikusime mööda uhke nimega kohast Kolm Lõvi, aga see miskipärast ei kutsunud siiski kedagi sisse astuma. Siis aga sattusime peaaegu ootamatult sellise koha peale nagu Han. Ma olin seal kunagi ammu käinud, kui samas tegutses veel mingi raskeroki baar, nüüd oli siis sellest naabruses elavate inimeste poolt välja puksitud hoones mingi idamaise kallakuga toitlustusasutus. Kui me sisse astusime - uksel oli silt, et ollakse lahti kella kaheni öösel -, ei olnud seal hingelistki, aga nad siiski soostusid meid teenindama - ja teenindasid usinalt mitu tundi, enam-vähem kella kaheni välja :-) Ma isegi veidi mõtlesin, kas sellest siin pikemalt rääkida, sest paistis teine olevat väga mõnus, aga samas ehk veidi tähelepanuta jäänud koht, mida tasuks ehk just enda teada hoida, et seda liiga paljud ei "avastaks", aga noh, loodame, et mu ajaveebi väga palju ei loeta :-)


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Kofi ja mina (Postimees, 04.05.2013)

4.5.13

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millest küll oma osa võttis enda alla Mageia tarbeks ekraanipiltide tegemine. Täpsemalt siis paigaldusaegse abi jaoks - neid muidugi ei näe paigaldamise enda ajal, sest siis on ju "pilt" nagunii ees ja selgelt näha, küll aga on neid vaja sama abi veebi riputamise puhuks, mis ka Mageia 3 ilmumise ajaks või kohe selle järel peaks aadressil doc.mageia.org teoks saama (praegu näeb seal ainult Mageia 2 aegset paigaldusabi ja paraku toda eesti keeles ei ole).

Tänases Sirbis oli päris rohkelt huvitavat lugemist. Alustuseks oli tervelt kaks lehekülge antud Raigi Ivari päralt, kelle loo pealkiri oli "Millist föderatsiooni luuakse Euroopas?" Et Raig on pigem tuntud euroskeptikuna, ootasin sealt teab mida, aga pidin üllatuma: vähemalt see artikkel oli küllaltki kenasti ja tasakaalukalt üles ehitatud, võttes vaatluse alla nii Euroopa föderatsiooni loomise ajaloo kui ka tänapäeva ning vaagides erinevate föderatsioonilahenduste sisu ja võimalusi. Nojah, teataval määral seda skepsist sinna muidugi jagus, aga täiesti mõistlikult siiski, nii et seda lugu võib lugeda lausa korraliku sissejuhatusena, kui on huvi Euroopa poliitilise arengu tuleviku (ja minevikugi) vastu.

Mulle kui raamatukogus üles kasvanud inimesele oli mõistagi palju köitvam järgmine paarislehekülg, mis kujutas endast terve hulga raamatukogutöötajate omamoodi vestlusringi (kuigi võis aru saada, et vesteldud oli igaühega eraldi, mitte kõik üheskoos - aga võib-olla sain ma ka valesti aru). Nii sageli tuleb must masendus peale, kui lugeda raamatukoguväliste, aga miskitpidi siiski nende tegevust mõjutavate isikute sõnavõtte ja arvamusi, ning seda masendust võis selgelt välja lugeda ka selle vestlusringi sõnavõtjate öeldust. Eelkõige suunatud muidugi mitmeski mõttes Eesti riigi "pearaamatuhoidja" ehk kultuuriministri pihta, aga mitte ainult. Ega kõike seda, mis seal välja öeldi, saagi lühidalt ümber jutustada, sestap on soovitav kõigil, keda raamatukogud vähegi huvitavad, seda kindlasti ise lugeda. Ma tooks vaid välja ühe tsitaadi, mis, ma julgeks öelda, on lausa ajatu, see tähendab sobib igasse aega - ja seda enam tasub meeles pidada:
Raamatukogude areng on olnud osa demokraatia arengust. Elanike õigused haridusele ja kultuurile, võrdsed võimalused peaksid olema olulised väärtused ka Eestis. Riik on seda edukam, mida targemad on seal elavad inimesed. [...] Seda kõike saab üleolevalt sotsiaalabiks nimetada vaid inimene, kes ei suuda aru saada, kuidas toimib ühiskond, kus iga inimene on oluline, kus hoolitakse üksteisest ja kus on hea elada.
Päris põnev oli lugeda Tartu linnaraamatukogus koostatud kultuuriloolisest andmebaasist Teele. Ma olin kuskilt varem kuulnud, et midagi sellist tehakse, aga loomulikult oli see, kuidas öelda, mitteaktiivses mälus, sestap polnud mõistagi ka tähele pannud, kunas see ilmavalgust nägi. Aga andmebaas ise on päris vägev: nagu koduleheküljel väidetakse, 572 autorit, 530 proosateost, 279 luuleteost, 65 kogumikku, 2057 proosakatkendit, 652 luuletust ja 386 fotot, mida on ühe tegelikult ju sugugi mitte hirmus suure linna kohta (vähemalt maailma mastaabis), mille kõrval Eestis on teisigi märkimisväärseid "tõmbekeskusi", ikka päris palju. Mulle endale märgilisematest kohtadest ma paraku 7. keskkooli/Karlova gümnaasiumit ei leidnud, küll aga oli olemas loomulikult ülikool ja õige mitme kirjaliku sissekandega ja fotoga esindatud ka Pirogovi park.

Huvitavaid mõtteid tänapäeva ühiskondliku elu arendamiseks pakkusid Riki Raul ja Kivimäe Agu, kelles. nagu nüüdsel ajal paljudes, paistab pulbitsevat rahulolematus esindusdemokraatiaga. Ma ei ole just demokraatiamudelitega kuigi kursis, aga see, mida nad välja pakkusid sellise embrüonaalse ideena, ei ole nüüd kindlasti enam esindusdemokraatia, aga siiski ka mitte päris otsedemokraatia. Nad ise nimetavad seda delegeeritud demokraatiaks ja tundub, et selle eeskujuks on (kuri)kuulsate piraadiparteide seas levinud korraldus. Mõttena igatahes huvitav, kuigi ma pigem söandaksin arvata, et mõtteks see jääbki. Aga isegi kui see peaks kas täpselt sellisel või kuidagimoodi sarnasel moel teostuma, julgeksin ma kahelda, kas see just palju parem on kui praegune esindusdemokraatlik süsteem.

Küllap selles hinnangus on väga tugevalt sees mu anarhistlik maailmavaade, mistõttu vaevalt see nii-ütelda esinduslik on, aga vähemalt mu tutvusringkonnas on sellest hoolimata, et ma tean üsna mitmeid väga erineva tasandi poliitikuid ja veel enam poliitikahuvilisi ning selgelt "riigimeelseid" inimesi, enamuses ometi sellised inimesed, kes igasuguste kollektiivse tegevuse vormide poole pöörduvad haruharva, ainult hädavajalikel juhtudel. Nagu öeldud, ei pruugi see olla mingilgi määral "esinduslik" seisukoht, aga mulle tundub siiski, et juba aastakümneid enam-vähem kogu maailmas selgelt nähtav huvi kadumine nii valimiste (kui esindusdemokraatia ühe põhielemendi) kui ka laiemalt (riikliku) poliitika vastu on tekitanud väga suurel hulgal inimesi, keda mõned ju võivad ka "juhitavateks lammasteks" nimetada (kindlasti on ka selliseid), aga kes ehk ei ole niivõrd pettunud esindusdemokraatias kuivõrd kaotanud üldse huvi klassikalises mõttes poliitika vastu, osaliselt kindlasti ka seepärast, et tugeva riigi paar-kolmsada aastat kestnud ajajärk paistab möödas olevat ja nagu varem, on ka tänapäeval suurel määral taas võimalik väga rahulikult elada võimalikult individuaalselt/väikekollektiivset elu, suhestudes muu maailmaga vaid nii palju, kui seda tarvis peaks olema. Mis muidugi ei tähenda - ka mu anarhistlikest veendumusist hoolimata -, et riikidel tänapäeval mingit rolli ei oleks: see on täiesti säilinud, isegi kui nad on selle endale ajapikku ise kokku kahmanud (põhimõtteliselt muidugi inimeste, see tähendab meie enda nõusolekul), ja on väheusutav, et riik ja seega vajadus teatavagi "suure" poliitika järele niipea kaoks.

Piraadiparteilust oli lehes veelgi, juba konkreetsemalt kohaliku piraadipartei liikme Ojasilla Heiki arvamuslugu identiteedist ja identiteetidest. Täpsemalt siis põhiosas apoloogia iga inimese õigusele olla mitmepalgeline ehk kasutada eri kontekstides eri identiteeti. Tuleb siiski au anda: artikkel polnud sugugi ühekülgne, kohe alguses olid ära mainitud ka ühe ja kindla identiteedi kasutamise eelised. Mitmikidentiteedi küsimus on samuti üks selliseid, mille puhul mul on küll olemas mõistmine, miks mõned inimesed võivad seda tahta, aga kõigest hoolimata tunne, et see on põhimõtteliselt vale.

Minu lähtekoht on küll pigem mitte niivõrd utilitaarne, nagu selles artiklis mainitud ("kasu ühe identiteedi kasutajale on, et tema reputatsioon ja eruditsioon liiguvad tema koos kesk- ja kogukondade vahel"), kuivõrd pigem eetiline: ideaalsel juhul peaks inimene olema ja igal juhul selle poole püüdlema, et olla terviklik, kujutada endast nii-ütelda monaadi, mitte skisofreenikut. Või teisisõnu, inimesel peaks olema terviklik ja kooskõlaline maailmavaade, mis mu meelest juba eos välistab või vähemalt peaks välistama artiklis toodud näite Coca-Colat kiitvast Pepsi töötajast. Olgu, see ei ole ehk parim näide, sest ma kujutan ette ka juhtumeid, kus töökohta ei valita tingimata selge isikliku poolehoiu pärast konkreetse ettevõtte vastu - ütleme nii, et kirg võib olla karastusjoogid ja parajasti vaba töökoht oli Pepsis, kuigi isiklik eelistus kas juba eelnevalt või hiljem on pigem Coca-Cola kasuks. Aga ma arvan, et see, mida ma silmas pidasin, tuleb ka sellest näitest välja: kui töötada Pepsi heaks, ükspuha kas algne tööleasumine oli tingitud Pepsi-fanatismist või oportunistlikemaist kaalutlusist, ja pidada tegelikult Coca-Colat paremaks, siis oleks eetiliselt õige Pepsist lahkuda ja üritada tööle saada Coca-Colasse või siis üldse kuhugi, kus sellist dilemmat tekkida ei saaks.

Mõni võib muidugi leida, et ma ise pole selles mõttes väga eetiline, sest lisaks Marek Laane nimele kasutan ma mitmel pool ka nime Qiilaq/Qilaq, ja osaliselt on see kahtlemata õige, samas teiselt poolt on ka see teine nimi käinud muga kaasas nüüd juba aastakümneid (algselt küll suulisel ja eestipärasemal kujul Kiilakas), nii et kuigi ma seda vist teinud seni pole, võiksin rahumeeli ka oma nime kirjutada kujul Marek "Qiilaq" Laane :-)

Ja last and maybe least - päris terava satiirilise kirjutisega oli maha saanud Märka Veiko selgelt irri- ja tirriteerimiseks mõeldud pealkirja "Ainult Putin võib Eesti päästa" all. Korraks lugemiseks ja grimassitamiseks täitsa sobilik tükk.


Loetud. Sirp, 03.05.2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Jalgadega maas (Showtime), Primeval: New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7)

3.5.13

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida omajagu lühendasid ühelt poolt juba eile alustatud, aga alles täna lõpule viidud artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks ning teiselt poolt väike jalutuskäik korteriseinte vahelt väljas, millel oli kaks eesmärki: esiteks külastada elukohajärgset kaubanduskeskust, eelkõige seal paiknevat universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks ja teiseks ära tuua samuses kaubanduskeskuses paiknevasse pakiautomaati mulle väljavõtmiseks eemaldamiseks jäetud raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:



Täna jäi silma ka üks eesseisev üritus, millest mõtlesin siingi teada anda. See ei ole küll tõlkijate sektsiooni korraldatud, vaid, kuidas öelda, suure kaalukausi teise vihi, täpsemalt keeletoimetajate liidu üritus (millest ma ei kavatse hakata oma ajaveebis muidu aru andma ja reklaami tegema, kui nende teema just miskipärast korda ei lähe). Nende kodulehel ei paista selle kohta praegu midagi olevat, küll aga tegid nad ürituse märke Facebooki, aga et nende ridade potentsiaalne lugeja võib olla tõsine FB-pelgur, siis olgu sealne tekst ka siin ära toodud:
Eesti Keeletoimetajate Liit ootab nii oma liikmeid kui ka kõiki teisi keelehuvilisi 31. mail „Toimetajaseminaride“ sarja teisele seminarile „Andmebaaside ja keeleallikate kasutamine keeletoimetaja töös“.
Kavas on kolm ettekannet Eesti Keele Instituudi keelekorraldajatelt. Üks ÕSi koostajaid, vanemkeelekorraldaja Maire Raadik räägib peagi ilmuvast uuest ÕSist: mida uut on võrreldes eelmisega nii sisus kui ka vormis. Peakeelekorraldaja-vanemteadur Peeter Päll kõneleb muudatustest ÕSi kohanimeloendis: kas nüüd on õige Argentina või Argentiina? Või mõlemad? Keelekorraldaja Tuuli Rehemaa tutvustab uut võõrsõnade leksikoni: mille poolest on uus teistsugune ja parem. Ettekannetele järgneb arutelu.
Seminar toimub Tallinna Ülikooli auditooriumis A543 (Narva mnt 29, Astra hoone), algab kl 14.00 ja kestab orienteerivalt kaks tundi. Seminar on tasuta. Tulla soovijad võivad end siinsamas FB-s osalejaks märkida või kirjutada e-posti aadressil maris.joks@postimees.ee.

Loetud: W. Gallois, Time, Religion and History
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)

2.5.13

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille jooksul toimus üks sündmus, millest lähiajal võib midagi välja kasvada ja millest sestap on veel liiga vara lähemalt kõnelda, ning mida aitas juppjagu lühendada ühe artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks.

Ühtlasi võib täna teada anda kahest tärminist. Esiteks sai teatavaks, et Mageia 3 ilmumine lükkub pisut edasi, täpsemalt 18. mai peale. Põhjuseks eelkõige vajadus tegelda nõndanimetatud väljalaskekriitiliste vigadega, nii et tahaks loota, et Mageia 3 tuleb siis võimalikult korralik ja töökindel väljalase.

Teiseks, nagu ma olen kombeks võtnud, võib teada anda tõlkijate sektsiooni järjekordsest, selle hooaja viimasest teemaseminarist. Tegin selle kohta ka Facebookis ürituse märke, aga selliste inimeste jaoks, kes juhtuvad mu ajaveebi lugema, ent hoiavad Facebookist kui katkust eemale, olgu lühidalt ka siin põhiasjad ära öeldud:
Hooaja viimane teemaseminar on tulemas 10. mail, algusega kell 18.00. Seekord jagab oma kogemusi eesti kirjanduse tõlkimisest prantsuse keelde Antoine Chalvin ja soome keelde Jouko Vanhanen. Seminar toimub Eesti Kirjanduse Teabekeskuses, kus Ilvi Liive ütleb alustuseks paar sõna ka keskuse ja eesti kirjanduse tõlkimise kohta üleüldse. Teabekeskuse aadress on Sulevimägi 2-5, värava taha jõudes tuleb lasta paremat kätt olevat kella.

Loetud: W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Barcelona - Müncheni Bayern (TV6)

1.5.13

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mida aitas lühendada ühelt poolt ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja teiselt poolt mõneti erakorraliselt tänasele langenud ema külastamine. Väljas jalutamiseks oli täna imeilus päev: oli pilves ja puhus leebe tuul, mida siiski ei saanud päris tormi-iilideks nimetada. Et tavapärase pühapäeva asemel külaskäik just tänasele langes, oli tingitud sellest, et enne pikaldase töölt eemalviibimise järel ametisse tagasipöördumist otsustas ema käia Kunglas - nagu ikka, tõmbab teda iga kevad aina kündma ja külvama, aina kündma ja külvama. Mida ta siis usinalt, kõiki takistusi eirates, mitu päeva aina tegigi. Kungla-koduga on üldse mõningaid plaane, aga neist on ehk veel vara rääkida. Ema külastamine tähendas mõistagi, nagu ikka, imehead omletti ja väga maitsvat praadi, millele andsid erilise nautimisväärse mõnu omaenda kartulid, mida ta Kunglast oli kaasa toonud. Midagi ei ole teha, osta poest milliseid tahes, enda aiamaa kartulitel on ikka hoopis teine mekk man ja see on hää mekk. Tõhusale kõhutäiele järgnes loomulikult ka kosutav peatäis, ikka ristsõnade kujul, mõistagi - eriliselt hoolitses selle eest Kuma Kange, mis on, nagu ma vist küll juba varemgi olen öelnud, Meistriristiku kõrval teine ainuke vähegi vääriline ristsõnaväljaanne tänases Eestis üldse.


Loetud: Akadeemia 4/2013
Vaadatud: Draakonikuul: evolutsioon (TV6), Euroopa jalgpalli meistrite liiga poolfinaal: Madridi Real - Dortmundi Borussia (TV6)