31.5.10

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Tehnikamaailm 6/2010, TM Kodu & Ehitus 4/2010
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2)

30.5.10

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestasin põgusa poe väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil. Lausa nauding on väljas liikuda nii ilusa ilmaga, kui kenasti vihma tibab ja temperatuurgi on normaalsetes piirides...

Täna väisas mind korraks ka ema, kes koos oma poiss-sõbraga tuli tagasi kurvalt sündmuselt, nimelt Raivo ema matustelt. Kõige selle kurbuse kõrval olid nad kas ise või sealsed sugulased siiski vaevunud tegema midagi veidi imelikku, nimelt suure hulga õunu viiludeks lõiganud. Ma ei ole päris kindel, kas see on mingi säilitamist pikendav nipp või ei olnud neil ajaga midagi paremat peale hakata kui õunu lõikuda või mis, aga igatahes laekus mulle taas päris korralik kogus õunu õunaviilude kujul, mille hävitamine nõuab õige mitu päeva aega...

Ema kaudu sain teada ka vennatütre suursaavutusest - ta olevat osalenud tänaselt Tartu rattaralli minirallil ja kogu 10,5 km kenasti läbi kimanud ning saanud autasuks diplomi ja muud nänni. Tõsi, ürituse kohta käivast uudisest jäi mulje, et seda said kõik, kes distantsi läbisid, aga igatahes kümneaastase kohta kena saavutus ikka enda vanusega peaaegu täpselt võrdne maa läbi sõita (ta ongi tegelikult nii umbes täpselt 10,5 aastane praegu :-) ). Ta on ju üpris linnalaps ja ega seal vist väga palju häid rattaga sõitmise võimalusi ei ole. Erinevalt näiteks minu lapsepõlvest, kus korralikus hajakülas, mis oligi rohkem puhtalt mugavuse pärast ühe nime alla liidetud talude kogumik päris suurel maa-alal, õieti ei olnudki kuigi mõttekas liikuda muul moel kui jalgrattaga, kui tahtsid ikka kindlasti kuhugi minna. Ma usun, et suviti oli õige palju neid päevi, kus sai minimaalselt paarkümmend kilomeetrit läbi sõita lihtsalt hasardi pärast (ei ole täpselt mõõtnud, aga nii palju võis nii-ütelda suurring, mis kulges ümber suurema osa külast. Ja sageli sai palju rohkemgi ringi lastud. Aga igatahes on vahva, et vennatütar ka niimoodi aktiivset ringiliikumist kahe ratta seljas harrastab ja isegi võistlustel käib.

Jaanus oli mu eilse KOffice 2.2 väljalaset tutvustava uudisnupu ka linux.ee leheküljele üles pannud. See on päris kena, et niimoodi teave sellest huvitavast ja potentsiaalselt paljutõotavast kontoritööpaketist levib. Miskipärast oli ta siiski siinse ajaveebi asemel selle võtnud juba uudise peegeldusest Facebookis, mistõttu uudisnupus esinevad viited näitasid end veidi naljakal kujul (FB-l on ju komme viited nii-ütelda enda aadressiga varustada, mis suunab ümber originaalleheküljele). Aga noh, mis seal ikka, kuni nad õigesse kohta välja viivad, pole viga.

Tänu Jyrka viitele jäi silme ette ja kõrvade taha üks huvitav ulmekirjanik, kellest ma varem polnud midagi kuulnud - Paolo Bacigalupi -, kelle kohta võib pikemalt lugeda viidete alt, mida toob ära suurepärane andmebaas ISFDB. Selline mustades värvides düstoopilise (suhteliselt lähi)tuleviku kujutamine võib päris nautimist väärt olla - nii väga pahatihti kipuvad tulevikku paigutatud lugude taustad olema ikka enam-vähem sarnased meie praeguse eluoluga või siis veel positiivsemad. Nojah, igioptimistidest inimestele ei ole ilmselt düstoopiad väga meeltmööda, sest need panevad ebameeldivalt mõtlema, mida saaks ja tuleks ette võtta, et see tulevik tegelikult niisugune välja ei kukuks - kui mitte kõigil, siis valdaval enamikul kindlasti on ju soov mälestust endast maailma ajalukku raiuda, milleks parim võimalus on füüsilised või vaimsed järglased, kes sind mäletavad, kuid see omakorda eeldab vaikimisi seda, et tulevik oleks olevikuga sarnane või parem, ikka "kestaks edasi"... Igatahes ma märkisin Bacigalupi ära nimena, kelle teosed ostunimekirja panna, kui ma järgmine kord raamatute omandamise äraütlemata äravõitmata kihuga Krisostomuse saidile satun.


Loetud: Tehnikamaailm 6/2010
Vaadatud: Smallville (ETV), Vilde tee (TV3), John Carpenters Vampires (RTL2)

Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: Sitsiilia maffia kõlbab vaid liivakasti mängima (Postimees, 29.05.2010)
James Cameron: loodus ja ühiskond tuleb taas ühendada (Postimees, 29.05.2010)

29.5.10

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna tuli teade, mida võis juba isegi oodata: Mandriva kevadväljalase lükkub veidi edasi ning 1. juunil antakse välja teine väljalaskekandidaat (RC2). Sellel laste ja Mandriva kaitse :-) päeval ilmuval kandidaadil pole ilmselt siiski suurt pidu, sest kavade kohaselt tuleb ka ametlik väljalase juba mõni päev hiljem. Päris täpselt ei öeldud, miks selline muutus plaanides tehakse, aga viimastelgi päevadel on olnud näha päris palju parandusi ning muu hulgas tuli ka uus kujundus alles nüüd, nii et ehk siis soovitakse näha, kas RC2 on ikka tõesti juba võimalikult veavaba, vähemalt sedavõrd, et ametlik väljalase maailma ette paisata.

Täna tuli ka ametlik teade kontoritööpaketi KOffice uue versiooni 2.2 ilmumise kohta, millest ma tegin väikese uudisnupu. Mul ei ole paraku aega jagunud seda vähegi tõsisemalt ise järele proovida, aga vähemalt tutvustuse järgi peaks see olema siis nüüd juba suhteliselt edukalt kasutatav ka muuks kui lihtsalt uudistamiseks. Võib-olla suve lõpu poole tekib aega lähemalt uurida.

Täna teatati, et Türil olla kultuurimaja värskendamine valmis saanud ja see olla lausa Eesti kõige modernsem välja kukkunud. Kas see viimane väide nüüd päris vett peab, on iseasi, aga igal juhul on see ehitamine ja remontimine olnud ikka õige mitu aastat kuum teema ja tore, et nüüd siis finišisse jõudnud. Peaks ka leidma mõne Türil-käigu ajal mahti seda kaema minna. Kuigi enamasti kipun ma Türile sattuma nädalavahetustel ja ka siis suhteliselt piiratud ja millegagi juba täidetud ajaks...

Tänases muidu tühjas Sirbis oli taas alles viimane lehekülg sisaldamas midagi lugemisväärset. Sedakorda siis Mandeli Mati mõtlemapanevat artiklit arheoloogia teemal, eriti aga Eestiski tõsiselt päevakorda kerkinud detektoristidest. Olgu kuidas on, aga igatahes oli tal väga õige mõte, et mineviku uurimise ja tõlgendamisega peaksid eelkõige tegelema inimesed, kel on ikka vastav ettevalmistus. Mitte et "profaanid" üldse ei tohiks, aga selge on ka see, et iga inimtegevus annab paremaid tulemusi siis, kui tegija ikka teab, mida ta teeb... Suur osa neist detektoristidest paraku, paistab, ei tea, mida on olnud märgata ka nende väljaütlemistest - selleski artiklis läbi käinud arvamus, nagu oleks arheoloogia vaid ja kõigest "asjade otsimine", on ikka väga ajast-arust. Või õigemini, see "asjade otsimine" ja sajandi-kahe eest valdav olnud "muinsuste" kogumise või üleskorjamise huvi on ka tänapäeva arheoloogidel ju olemas, aga "mis" asemel on märksa olulisem "kuidas" ja "miks". Aga karta on, et paljusid detektoriste see ei häiri ja Mandeli Mati kardetud "muinasarhiivi" hävitamine kestab ka edaspidi...


Loetud: Sirp, 28.05.2010; M. Laar, 101 Eesti ajaloo sündmust
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Vaadates tulevikku (FoxLife), NCIS: Kriminalistid (TV3)

KOffice 2.2 väljas

Täna nägi ametlikult ilmavalgust kontoritööpaketi KOffice järjekordne väljalase versiooniga 2.2. Tegemist on järjega versioonile 2.1, niisiis on suur osa muudatusi parandused ja parendused, aga leidub ka uusi asju ja omadusi, millest allpool lähemalt.

Kõigepealt tuleks ära mainida, et erinevalt varasematest 2.x seeria väljalasetest julgevad arendajad praegust hinnata juba selliseks, mida vähemalt mõned kasutajad võiksid ka nii-ütelda päristöös kasutada. Samas nad möönavad, et seniajani esineb mitmeid raskusi ja puudusi, mis ei luba öelda, et see on "produktiivseks tööks" täielikult valmis ja kõlblik.

Üks suuremaid uuendusi on andmebaasirakenduse Kexi tagasitulek. Umbkaudu kolmeaastane arendus (viimane KOffice'isse kaasatud versioon oli 1.6 ajal) on rakendusele tunduvalt kasuks tulnud, paljud ebakohad on lihvitud ning uue asjana on võimalik selle abil ka aruandeid koostada, mis väidetavalt andmebaaside kasutajatele oluline olevat.

Lisaks sellele tasub üldistest, kogu KOffice'it puudutavatest asjadest ära mainida seda, et erinevatel "kujunditel" (s.t mis tahes rakenduse dokumenti lisatavatel nii-ütelda võõrelementidel) saab nüüd kõigis rakendustes kasutada mitmesuguseid efekte, näiteks teravust maha või juurde keerata ja nii edasi (kõige selgemalt ilmnevad efektid mõistagi pildikujundi puhul, aga need rakenduvad ka teistes kujundites). Samuti on tänu koostööle Nokiaga tunduvalt parandatud ühilduvust Microsoft Office'i vormingutega, sealhulgas ka nende uute, XML-põhistega. Seda küll ainult importimiseks, mitte aga eksportimiseks (kuivõrd koostöö Nokiaga puudutab eelkõige dokumentide näitamise võimalust, mitte aga töötlemist ega muud sellist). Lisaks on mõnevõrra parandatud kokkusobimist OpenDocumenti standardiga, mis on küll KOffice'i vaikimisi vorming, kuid mille täielik omaksvõtmine on standardi mahukuse tõttu üks keeruline asi... Veel üks uus asi on RDF-raamistiku toetus, mis lahtiseletatult tähendab põhimõtteliselt seda, et KOffice'i rakendused (eriti puudutab see KWordi) teavad tekstis esineva isiku või mõne muu asja kohta rohkem andmeid, kui neid tekstis esineb, kasutades ära sama isikuga seotud andmeid aadressiraamatus või planeerijas (täpsemalt on sellest räägitud näiteks siin). Täiesti uus asi on ka eelmainitud aruannete koostamise võimalus, mida hetkel kasutavad andmebaasirakendus Kexi ja planeerija KPlato.

Tekstitöötlusrakenduses KWord paistavadki need ühilduvusega seotud parandused ehk kõige paremini välja: üldiselt peaksid nüüd olema mujal valmistatud ja KWordis avatud dokumendid väljanägemiselt võimalikult originaalilähedased ning säilitama selle läheduse ka salvestamisel. Lõpuks ometi toimib õigekirja kontroll (õieti on see mitte ainult KWordi, vaid kõigi KOffice'i komponentide jaoks nüüd korras ja toimiv) ning tunduvalt on paranenud muudatuste jälgimise ning nende omaksvõtmise või tagasilükkamise võimalused. Üks uus võimalus on lehekülje taustavärvi määramine - mul endal ei tekita see erilisi tundeid, aga ma olen aru saanud, et üsna paljudele on selline võimalus teretulnud ja oluline.

Tabelarvutuse rakendus KSpread on samuti võimsalt parandusi ja uuendusi saanud, ehkki need suures osas on rohkem nähtamatud või õigemini, kui varem esines sageli nähtavaid probleeme, siis nüüd peaks neid olema märksa vähem. Ühilduvus Microsoft Exceliga peaks olema tunduvalt parem, lisatud on mitmeid uusi funktsioone, lahtrites saab kasutada vormindatud teksti - need on ehk olulisemad ära mainida.

Esitlusrakendus KPresenter on samuti saanud palju selliseid "nähtamatuid" parandusi. Nähtavatest on ilmselt olulisim animeerimise tuntav edendamine või õieti selle praktiline teostamine (see oli ka varem teataval määral võimalik, aga nüüd peaks see olema juba igati käepäraselt kasutatav - vähemalt nii väidetakse, ma ei ole seda ise proovinud). Ja mõistagi on ka siin suuri edusamme ühilduvuses Microsoft Powerpointi vormingutega.

Vektorgraafika rakenduse Karboni uuendused puudutavad peamiselt paremat SVG-vormingu käsitlemist.

Joonistamisrakendus Krita on formaalselt kõige rohkem uuenenud, vähemalt kui otsustada koodi tehtud muudatuste üle, mida olla üle 1600. Ka tegelikkuses on uusi asju üsna mitu: mitmed uued pintslimootorid, uus pintslite valmisseadistuste süsteem, uued filtrid, mis toetavad muu hulgas XCF, JPEG2000 ja OpenEXR vorminguid ja nii edasi. Üks huvitav uuendus on oma tegevuse salvestamine, mis võimaldab jäädvustada kõik toimingud ning neid hiljem vajaduse korral korrata, olgu siis ülevaatamiseks, teistele aimu andmiseks, mis on tehtud, või milleks iganes. Krital on ka oma kodulehekülg, kus nad on avaldanud eraldi väljalasketeate, mida joonistamishuvilistel on väga soovitatav lugeda.

Planeerimisrakenduse KPlato suurimateks uuendusteks on uus projektide ajastamise võimalus ning juba mainitud aruannete koostamine.

KOffice'i arvukate pluginate seast on vahest kõige rohkem parandusi saanud diagrammiplugin (KChart), mõnevõrra ka valemiplugin (KFormula). Lisandunud on kaks uut pluginat, üks vektorpiltide jaoks (hetkel toetab WMF ja EMF vorminguid), teine videode jaoks.

Tõenäoliselt tuleb KOffice 2.2 samuti nii Linuxile, Windowsile, Macile kui ka teistele platvormidele, ehkki esialgu ei ole allpool viidataval leheküljel selle kohta veel mingit teavet (väljalasketeate kohaselt ilmub see niipea, kui binaarpaketid valmivad).


Uudise põhiallikas: KOffice 2.1 väljalasketeade
Allalaadimisjuhised
Kodulehekülg

28.5.10

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest pisikese osa võtsid viimased Mandriva ilmumiseelsed tegemised. Ka veel täna ilmus paar uut stringi uuendusteapletti, sellised reklaamihõngulised, mis õhutavad vaest kasutajat ikka Powerpacki ehk siis nii-ütelda kõige võimsamat (ja tasulist) versiooni hankima :-) , mis on muidugi teisalt mõistetav, sest ega ka Mandriva ainult õhust ja armastusest ära ei ela, kuigi ta on Prantsusmaalt pärit... :-) Lisaks sellele tegin ära ühe asja, mis poole aasta eest kõige lihtlabasemalt unus - nimelt tõlkisin ära väikese programmi nimetusega Mandriva Seed, mile funktsiooniks lahtiseletatult on kasutajal olemasoleva ISO (esijoones mõistagi siis Mandriva väljalaske) paigutamine USB- elik mälupulgale. Nii-ütelda kaasaskantava süsteemi loomine niisiis.

Mandriva seosed tänase päevaga sellega veel ei lõppenud. Täna tuli ka teade mõne aja eest korraldatud lisataustapiltide võistluse tulemuste kohta. Tundub, et sel aastal ükski osalenud eestlane võitjate sekka ei pääsenud, aga võitnud pildid on niigi kenad ja ilusad ning kõik Mandriva kasutajad võivad neid nautida.

Lisaks sellele jäi silma üks lugu Ubuntu juhtimiskeskuse kohta. Ma ei ole Ubuntuga peaaegu üldse tuttav, aga jäi mulje, et seni nähtavasti siis seal midagi sarnast ei olnud. Välimusest on näha ja looski ära mainitud, et eeskujuks on võetud Mandriva juhtimiskeskus. See viimane on olnud Mandriva üks tugevamaid külgi, mida enamasti alati ära märgitakse. Ma ise olen kokku puutunud Windowsi analoogiga, mis mu meelest on üpris raskesti käsitatav (seda nii varasemates kui ka praegustes, uuemates versioonides), ja põgusalt ka SUSE omaga, mis jättis üsna sarnase mulje, aga oli veidi harjumatu (ilmselt lihtsalt ülesehituse mõningase erinevuse tõttu - aga nagu ma ütlesin, puutusin ma sellega vaid põgusalt kokku ja juba mitme aasta eest ega oska seepärast midagi rohkemat öelda).

Ahjaa, vahva oli täna näha lausa Eesti teleekraanil Ubuntu reklaami! Asi, mida poleks osanud küll oodata... Nojah, tegelikult see väga "eesti asi" ei olnud, tegemist oli ETV2-s näidatavate jalgpalli MM eelsete meeskondi tutvustavaid saateid sissejuhatava klipiga, milles muude üllaste ideede kõrval vilksatas siis Ubuntu nimetus. Mis ei ole muidugi imestada, sest MM toimub ju LAV-is ja Ubuntu on teatavasti sealtsamast pärit. Klipp ise on ilmselt rahvusvaheline, lihtsalt sõnad olid eesti keelde pandud. Aga tore ikka.

Ronald Asmus oli kirjutanud ühe mõtlemapaneva artikli niinimetatud finlandiseerumise tagasitulekust. Selle all pidas ta silmas Venemaa katseid laiendada "lähivälismaal" oma mõju nii tugevalt, et sisuliselt oleks tegemist nende riikide "piiratud suveräänsusega", ning Lääne vaikivat nõusolekut sellega. On muidugi küsitav, kas kunagise soometumise mõiste on selles kontekstis ikka hea, ja veel enam, kas mõlemad vajalikud komponendid - Venemaa suutlikkus oma mõju kehtestada ning Lääne valmisolek seda tunnustada - on ikka paigas või saavad lähitulevikus olema, aga vähemalt sellesuunalise mõtlema ärgitava tõukena oli see artikkel küll omal kohal.


Loetud: M. Laar, 101 Eesti ajaloo sündmust
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Kättemaksukontor (TV3)

27.5.10

Kolmabased mõtted

Üldiselt tavaline tööpäev, mida küll rebestasid mõned muud asjad: esiteks paar tõlget Postimehele ning teiseks Mandriva tõlked (kuigi ajaliselt oleks vist õigem teistpidi öelda). Neid viimaseid polnud just palju, aga et väljalaskeaeg on kohe ukse ees, on tavapäraselt viimsel hetkel avastatavaid möödapääsmatuid asju, mis väljenduvad muu hulgas ka üksikutes uutes stringides. Lisaks võtsin igaks juhuks ka ette korraks KDE ning tegin korda seal praegu playgroundis asuvad Nepomuki jubinate tõlked - ma ei ole päris täpselt aru saanud, milline osa neist tõlgetest tuleb nüüd Mandriva poolt (viimasel aastal on ju Mandriva olnud tolle Nepomuki sisuline sponsor või vähemalt on suur osa arendustegevusest käinud Mandriva egiidi all) ja milline KDE asjadest, aga parem kahetseda kui karta ning ka KDE-s oleks need nagunii vaja kunagi korda teha.

Täna avastasin meediamaastikult harukordse artikli, õigemini selle kommentaarid. Kui tavaliselt on internetikommentaarid rohkem tatipritside ja vaimust vaevatute pärusmaa, siis täna oli Tartu Postimehe artikli juures, mille pealkirjas ja avalõigus oli suurejooneliselt kõneldud Tartu Ülikooli raamatupoodi ja kirjastust ähvardavast sulgemisest, arvukalt kommentaare (praegu, kirjutamise ajal, 84, mis on ühe suhteliselt väikese ja mittepoliitilise artikli kohta päris suur kogus), mis olid oluliselt sisukamad kui artikkel ise. Nähtavasti ei suutnud ei tatipritsid ega vaimust vaevatud kuidagi oma "sulge" selle artikliga kohandada (kuigi mõningaid näiteid siiski leidus). Igatahes tundus see teema paljudele hinge minevat, sest kui ma seda Facebookis kajastasin, sai ka see üsna mitu vastukaja. Ülikooli kirjastus, tundub, vaevalt küll kaob - ma lihtsalt ei usu, et TÜ võiks tõsiselt võtta sellise ühele korralikule ülikoolile hädavajaliku institutsiooni ärakaotamist isegi kaalumisele. Pealegi on vähemalt mõnel kinnitusel kirjastus üldiselt plussis. Tõsi, akadeemiline kirjastus, millele oleks õlad alla pannud ka teised üli- ja kõrgkoolid, oleks veel etem asi, aga selle teostumine võtaks ilmselt aastaid või isegi aastakümneid aega, sest neid hauge, luiki ja vähjasid on ikka õige palju (võib ju ka meenutada Tallinna ülikooli teket, mis samuti võttis aataid).

Raamatupoega on ilmselt teised lood, kuigi kangesti muidugi sooviks, et see siiski mingil moel alles jääks. Ma ei ole küll ise enam ammu Tartus käinud, aga kui ma seal veel igapäevaselt liikusin, siis oli see raudselt üks neid kohti, mida ma regulaarselt külastasin ja kust ma ka tihtipeale mõne ostuga lahkusin, sest nii siis kui ka hilisemal ajal, mil ma olen sinna sattunud, on selle raamatupoe valik tunduvalt erinenud teistest nii-ütelda ketipoodidest. Nagu ühe ülikooli raamatupood peabki erinema. Üks üsna kena mõte, mis kommentaaridest läbi käis, oli raamatupoe ja raamatukogu liitmine, ehkki füüsiliselt on ehk praegusse suurde raamatukokku terve raamatupoe majutamine veidi problemaatiline, pigem ehk mõnda neist uutest hoonetest, kui senise muidu väga soodsa asukoha rent peaks tõesti üle jõu käima. Tegelikult oli ka osutatud artiklis juttu mõningatest tühjaks või tühjemaks jäävatest ülikooli hoonetest, nii et kui raamatupood siiski peaks säilima, võiks ta ju ka neisse kolida - ehkki kindlasti pole ruumide üür peamine põhjus, miks raamatupood aina kahjumit toodab.

Õieti ei olnud see ainuke meediaüllatus. Avastasin, et Postimees või õigemini E24 oli pidanud heaks ka internetis kättesaadavaks teha intervjuu Euroopa Keskpanga juhiga. See ilmus teadaolevalt juba laupäeval ning internetis oli kättesaadav vaid neile, kes raha maksavad. Aga ju siis majandusinimesed leidsid mingil põhjusel, et ka teised peaksid seda lugema... Igatahes on see vähemalt mulle silmajäänutest esimene kord, kus mõni tasulises Postimehes ilmunud lugu niimoodi mitu päeva hiljem avalikuks tehakse (loodetavasti ei korjata seda nüüd siinkirjutatu peale ära :-) ).

Õhtupoolikul tõi kuller kenasti koju kätte Eesti Päevalehe raamatusarja "Eesti mälu" teise paki, mille sisu olgu ka siinkohal ära märgitud:

Õhtul vaatasin telekast Eesti-Horvaatia palliveeretajate kohtumist. Mäng lõppes 0:0 viigiga ja täiesti õigustatult: horvaadid on ju muidu küll päris tugevad,aga siin mängis neil ikka üsna teine koosseis ja nemadki mitte kuigi säravalt. Ega Eestigi vahest kõige paremini ennast näidanud, aga üldiselt oli nende mäng päris hea, nii et niimoodi olidki maailma edetabelis nii kümnes ja sajas kenasti sõbralikult võrdsed - noh. ütleme, et mõlemad 55. koha vääriliselt :-)


Loetud: M. Laar, 101 Eesti ajaloo sündmust
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2), Jalgpalli sõpruskohtumine Eesti-Horvaatia (ETV2), Torchwood (Yle2), Jäljetult kadunud (TV3)

26.5.10

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: M. Laar, 101 Eesti ajaloo sündmust
Vaadatud: Välisilm (ETV), Aardekütt (TV11), Uneteadus (ETV2), Supernatural (Kanal2)

25.5.10

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev elik tarkvara tõlkimise päev. Alustuseks sai taas korda tehtud Mandriva, kuhu oli viimasel hetkel (no millal siis veel :-) ) mõned uued stringid sisse tekitatud. Aga peamine mahv läks harjumuspäraselt KDE peale, kus stringide arvult sai täna õige palju ära tehtud: tõlgitud stringide arv kasvas nii oma 2500 võrra. Nojah, siin tuleb küll kohe öelda, et lõviosa neist, nii 2100 jagu, andsid XScreenSaveri ekraanisäästjad, kus väheste eranditega piirdus "tõlkimine" pooleli oleva tõlke märke äravõtmisega - ainsaks erinevuseks varasemast olid juurde lisatud kommentaarid, millest on kindlasti abi neile, kes asja alles tõlkima hakkavad, aga mis tõlgituse puhul (kui see on muidugi korralikult tehtud) midagi ei mõjuta. Aga siiski jõudsin ka veidi sisulisemat tööd ära teha, näiteks suhteliselt uue veebilehitseja Rekonqi tõlke lõpule viia. See pidada uues Kubuntus vaikimisi kasutatavaks veebilehitsejaks saama (või ka juba olema - ma ei ole Ubuntu väljalasetega väga kursis), nii et loodetavasti on tehtud tööst siis ka abi mõnelegi, kes just seda distributsiooni kasutab. Lisaks Rekonqile ja muudele extrageari asjadele jõudsin ka pisut nii-ütelda päris-KDE kallale, aga seal seisab veel hulganisti tööd ees.

New York Timesis oli üks huvitav artikkel, mis algas väga löövalt: nüüd on meil (s.t ameeriklastel) teada, et meie käsutuses on 5113 tuumarelva - seda on täpselt 4802 liiga palju. Ehk teisisõnu, USA-le piisaks täielikult 311 tuumarelvast. Ma ei saanudki päris täpselt aru, miks just selline arv oli valitud, aga intrigeerivaid mõtteid oli selles artiklis küll. Kuigi teisalt tundus, et see arv on äärmiselt optimeeritud, mis ei ärata just väga suurt usaldust - tavaliselt on paljude asjade, sealhulgas relvade puhul, siiski mõistlik väike liiasus. Aga nojah, isegi kui kümnekordne tuumaarsenali vähendamine võiks olla ratsionaalne mitmeski mõttes, on ilmselt väga vähe usutav, et midagi sellist ka lähemal ajal tegelikkuses võiks teoks saada, seda isegi praeguse presidendi "sügavatest tunnetest" hoolimata...


Loetud: M. Laar, 101 Eesti ajaloo sündmust
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2)

24.5.10

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida mõningaks ajaks katkestas ema külaskäik. Ta oli pärast Kunglas veedetud nädalat särav ja õitsev, kuigi ei jätnud kurtmata ka sääskede pärast. Uus katus oli talle täitsa meeldinud (ahh, kas pole vahva - pojad pakkusid emale katust ja tema võttis selle rõõmuga vastu! :-) ) ning antenni ja digiboksi vahelised suhted olid ka klaariks saanud ning mõistagi nädal otsa aiamaal müttamist. Tõsi, sääskede teemast ei pääsenud ka tema mööda - ta oli veendunud, et vähemalt üks oli olnud koletislik mürgitaja-sääsk, mille tõestuseks tal oli käsivarrel ette näidata sinakas laik. Muidugi ei jätnud ta toomata ka hunnikut ristsõnu järellahendamiseks. Meistriristikus oli sedakorda Pärnitsa Raunolt päris andekas topeltmõistatus, mille lõpptulemuseks oli korralik ristsõna. Sellised pusimisülesanded on mu meelest raudselt oluliselt paremad kui sisutühjade sõnade sobitamine ruudustikku.

Loetud: M. Laar, 101 Eesti ajaloo sündmust
Vaadatud: Vaade tulevikku (FoxLife), Ärapanija (Kanal2)

23.5.10

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Eilse konverentsipäeva jätkuks oli Päevaleht avaldanud intervjuu Solonini Markiga, mida tasub kindlasti lugeda. See sisaldab muidugi vähem teavet kui tema eilne esinemine, aga huvilisele annab üht-teist siiski. Mõneti haakub teemaga Piirsalu Jaanuse ajaveebi kirjutis Velikije Lukist, kus Teise maailmasõja ajal langes suurel hulga eestlasi. Et nad olid linna sakslaste käest vabastajate seas, on see üks suhteliselt väheseid kohti Venemaal, kus eestlased olevat ka tänapäeval suures aus. Aga kirjutises oli ka üleskutse Eesti sõjaajaloolastele või ka muudele inimestele aidata tuvastada, kes täpsemalt kuhu on maetud, et Velikije Luki arvukad tundmatud sõdurid võiksid lõpuks ka nime saada.


Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Smallville (ETV), Vilde tee (TV3)

Ilmunud tõlked:
Vello Vikerkaar: Eesti klassivahed (Postimees, 22.05.2010)
Eurotsooni valitsemise on vaja "kvanthüpet". Intervjuu Jean-Claude Trichet'ga (Postimees, 22.05.2010)
A. Tassoni. Teadlased uurivad igapäevase toidu tervislikke ja ebatervislikke osiseid (Postimees, 22.05.2010)

Reedesed mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev, millest teise poole hõlmas ajalookonverentsi külastamine ja sealsete ettekannete kuulamine.

Konverents ise kandis nimetust "Teine maailmasõda - tegemata järeldused" ja et korraldaja on lubatud eelosutatud saidile materjalid nädala jooksul üles riputada, ei hakka ma siinkohal kokku võtma, mida seal täpselt räägiti, vaid toon ära lihtsalt mõned mõtted, mis kõike seda kuulates-nähes tekkisid.

Kõigepealt pani isegi veidi imestama, et Rahvusraamatukogu konverentsisaal oli algul pilgeni täis. See ei ole just väga pisike saal ja ehkki teema on ju ehk huvitavgi, ei oleks siiski arvanud, et rahvast nii palju on. Nojah, vaheaja järel oli mõistagi rahvast juba vähem, aga siiski tublisti üle poole täituvusega, vahest nii kahe kolmandiku peal, ning alles päris lõpus, kui üks konverentsi naelu, Suvorovi Viktori Skype'i vahendusel toimunud esinemine, läbi sai, võis täheldada massilisemat lahkumist. Teine nii-ütelda korraldusliku poole pealt asi, mis pani imestama, puudutas tõlkimist. Konverents oli kolmekeelne - eesti, inglise ja vene - ning ehkki ma ise ei vaevunud tõlkemasinat võtma, selgus, et igasugune risttõlge on olemas - peale ühe, nimelt eesti keelest vene keelde. Räägitakse küll, et vene keele oskus on tasapisi hakanud taandarenema, mis on täiesti mõistetav, kui arvestada, et omal ajal oli see ju kõigile peale sunnitud (teine) keel, aga et ta nii kukkunud on, et iseenesest ju üsna esindusliku konverentsi jaoks tõlki ei leita, jätab küll uskumatu mulje. Muidugi, õieti oli ju ainult kaks eesti keeles esinejat, aga siiski, egas nende ettekanded polnud vähem tähtsad.

Esinduslikkust sai mainitud, kuid see on muidugi selline kahe otsaga asi: mitmed olid tõepoolest teema poolest nimekad inimesed, samas oli esinejate seas ka isikuid, kes ehk pole nii tuntud, ja ka lausa üks "ajalooharrastaja". Igal juhul võis nende kõigi kohta päris julgelt tarvitada mõistet "revisionistid" (mis meie suure idanaabri esituses kõlab "ajaloovõltsija" ja ka see mõiste leidis konverentsil palju kasutamist, mõistagi siis pigem tunnustavana :-) ). Ehkki samas, nagu eriti venelastest esinejad rõhutasid, on raske rääkida revisionismist, kui õieti polegi olemas seda, mida revideerida - Teise maailmasõja ja eriti selle allosise, Vene-Saksa või Suure Isamaasõja, ajalugu on õigupoolest kirja panemata või kui täpne olla, siis on see olnud nii tugevalt ideoloogilise varjundiga, et pea iga võimuvahetusega NSV Liidus kaasnes selle uus kirjapanemine. Suvorov oma esinemises viis asja talle iseloomulikult absurdi: meie ütleme, et Stalin valmistus Hitleriga sõdima, nemad ütlevad, et ei-ei, üldse ei valmistunud, vaid oli valmis olema Hitleri liitlane aegade lõpuni ;-) Solonin oli veidi tagasihoidlikum, aga ütles sisuliselt sama: mina saan demonstreerida kuut pealetungikava ja isegi kui need olid lihtsalt läbimängimiseks, mitte tõsiselt võtmiseks, siis kus on need tõsiselt võetavad kaitsekavad? Lääne ajalookirjutus on muidugi olnud veidi vähema ideoloogilise taagaga, aga sealgi on eriti Vene-Saksa sõja osas paljuski lähtutud sellest, mida NSV Liidul on parajasti pakkuda olnud.

Revisionismist veel nii palju,l et tegelikult pole see ka Teise maailmasõja loos sugugi haruldane asi (ega tegelikult ajalookirjutuses üldse - õieti oleks imelik, kui eriti uute asjaolude ilmnemisel või ka üldisemate hoiakute muutumisel ei revideeritaks varasemat ajalookirjutust). Kõige tuntum on kahtlemata 1960. aastate revisionistid, kes tõid Teise maailmasõja narratiivi sisse holokausti, mis enne seda oli olnud üsna tähtsusetu kõige muu taustal. Isegi nii võimsalt tõid, et sellele on tekkinud tänaseks omamoodi vasturevisionism, mis äärmuslikumas vormis seab kahtluse alla lausa holokausti kui sellise üldse. Rääkimata väiksematest revisionismidest, mis on puudutanud näiteks Prantsuse vastupanuliikumist või Saksamaa enda vastupanuliikumisi ja veel paljusid muid suure ja sõna otseses mõttes kogu maailma hõlmanud sõja aspekte.

Paraku, jah, NSV Liidus ja Venemaalgi on Suur Isamaasõda olnud äärmiselt suure ideoloogilise laenguga, mistõttu mis tahes laadi revisionismil on siin vähe võimalusi olnud - vähemalt mitteideoloogilisel revisionismil (nagu mainitud, kippus iga uus juhtkond seda revideerima, aga pigem mitte uutest asjaoludest või faktidest, vaid uutest ideoloogilistest seisukohtadest johtuvalt). Päris viimasel ajal on selles osas olnud küll mõningaid muudatusi märgata - isegi kurikuulus niinimetatud tõekomisjon on pigem positiivne kui negatiivne muudatus -, kuid raske on praegu öelda, kas tegemist on vaid ajutiste meelemuudatustega või tõesti katsega ajalugu ideoloogiast vabastama hakata. Erilisi märke viimasest kahjuks pole veel näha...

Arvatult oli üks huvitavamaid esinejaid Solonini Mark, kelle esinemishoogu pärssis mõnevõrra sülearvuti aku otsalõppemine, mis teisest küljest oli korraldajatele ilmselt hea, sest muidu oleks ta võib-olla veel rohkem üle aja läinud :-) Et tegemist ei ole professionaalse ajaloolasega, siis oli tema sõnavõtt (nagu ka tema raamatud) ohtralt täis fakte ja arve ja kõike muud nii-ütelda kaljukindlat. Üks asi, mida ta suhteliselt põgusalt mainis, andis tegelikult ka vihje, miks Nõukogude Liidus Suurt Isamaasõda nii räigelt ideoloogilise leemega üle valati. Tema väitel oli 1941. aasta lõpuks Nõukogude Armee kaotanud kaks korda rohkem mehi kui neid oli sõja algul rivis olnud, niisiis võitles sisuliselt juba kolmas sõjavägi. Võimalik, et need arvud on diskuteeritavad, aga igal juhul on ka nii-ütelda ametlikke arve kaedes selge, et sõja lõpuks oli sisuliselt iga väeosa vähemalt nii neljandas-viiendas koosseisus. 1941. aasta kaotuste juures tasub tähele panna eriti seda, et nende proportsioon oli igasuguste arvude korral tõsiselt paigast ära - palju rohkem oli neid, kes langesid vangi või deserteerusid, kui neid, kes said surma või haavata (kas vahekord oli just 75:25, on ehk vaieldav, aga paigast ära oli see suhe kindlasti). See ei klapi muidugi kohe mitte kuidagi müüdiga, mille kohaselt kaitsti kodumaa iga lapikest kangelaslikult viimse veretilgani. Kas nüüd just kogu sõjavägi oli valmis relvad pöörama Stalini vastu, nagu mõnikord kiputakse väitma, on samuti ehk kaheldav, aga kui arvestada, kui võimas oli Nõukogude Armee nii isikkoosseisu suuruselt kui ka tehnika hulgalt ja kvaliteedilt, siis ega muud erilist seletust sellistele kaotustele ei ole kui moraali täielik lagunemine. Ja see oli loomulikult asi, mis NSV Liitu valitsenud ideoloogiaga kohe üldse kokku ei klappinud, mistõttu ka Suure Isamaasõja algusaja ümber on nii palju absurdset vahtu kokku klopitud ja seniajani klopitakse.

Lisaks Solonini ja Suvorovi juba mainitud sõnavõttudele oli mitmeti mõtlemapanev ka Valge Jaagu ettekanne, mis õieti käsitles nii mitmeid asju, et neist ei ole mõtet siin isegi ülevaadet anda - tasub oodata, kuni korraldajad selle oma saidile välja panevad. Nii üldiselt kokku võttes oli see konverents hoolimata sellest, et paar ettekannet olid üpris tühjad (vähemalt minu meelest), päris tore ja ilmselt ka vajalik. Lubaduste kohaselt ei jää see ainsaks, vaid saab hiljemalt aasta pärast järje.

Mõningase tõrvatilga kallasid muidugi sekka teatavad osalejad, aga noh, kui kohal on Böhmi Jüri ja Kalveti Tõnu, ega siis polegi oodata, et ei tule rumalaid või tagasihoidlikumalt öeldes imelikke küsimusi :-)

Tänane Sirp oli hämmastavalt tühi, alles viimasel leheküljel avastasin midagi lugemisväärset: see puudutas meie kohalikke mustlasi ning nende keelt ja kultuuri. Huvitav lugemine, kuigi ma kohtasin seal väidet, mis tekitas veidi hämmastust. Nimelt hoidvat mustlased oma keelt kiivalt endale ja ei tahtvat seda kuidagi võõrastele tutvustadagi. Võib-olla on see nii siin või ka lähikonnas, aga mu meelest kaugemal lõunas on nad siiski selles osas veidi avatumad. Aga ma võin ka eksida, sest mul endal on mustlastega väga vähe kokkupuuteid olnud.


Loetud: S, Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Vaade tulevikku (FoxLife), NCIS: Kriminalistid (TV3)

21.5.10

Neljabased mõtted

Peaaegu täielikult töövaba päev, millest suure osa võtsid enda alla mitmesugused ühte põimitud väljaskäigud (nagu ühele algselt maalt ja hobusega mehele sobibki - ei ole ju mõtet iga pisiasja pärast muudkui linna tormata, parem ikka lasta koguneda ja siis ühekorraga ära õiendada, eriti kui mõni neist juhtub olema mitteedasilükatav).

Esimene jupp päevateekonnast viis mind Toompeale RKK-sse, kus pidid ees pookstave ootama paar lepingut terve hunniku Diplomaatiale tehtud tõlgete eest. Juba mõte tollesse mäkke ronimisest pani mind üle kere täiega higist leemendama, sestap pidasin paremaks võtta takso ja sõita sellega mäkke, et siis seal juba rahulikult müüride õnnistavas varjus edasi tatsata (kitsaste tänavatega kivilinnad on selles mõttes ikka täielikult õnnistatud kohad, kus leiab ka kõige kuumemal päeval varju ja jahedust). Taksojuht juhtus olevat õige jutukas - ta oli küll venelane ja rääkis muga vene keeles, kui oli selgeks saanud, et mul selle mõistmisega raskusi ei ole - ja kui mulle oli selgeks saanud, et talle võib sama julgelt eesti keeles vastata :-) - ja, nagu selgus, tõelina kodulinna Tallinna patrioot, kes ei pidanud vaevaks ühele katmata ehitusjäänustega madelautole nii käte kui signaalidega märku anda ning ülejäänud tee manas hooletuid inimesi, kes kaunist kodulinna, kus ta juba nelikümmend aastat rooli keeravat, sedasi tolmuga üle külvavad ja risustavad.

Teistlaadi risustamisega kohtusin juba Toompealt alla laskudes ja järgmisse peatuspunkti Viru keskusse kulgedes. Äkitselt saabunud kuumalainele ja suvele olid kõik vähegi ontlikud ettevõtjad reageerinud nagu ikka oma ukseesise täitmisega nii-ütelda välikohvikutega. Mitte et see iseenesest halb oleks, õieti on ju vaba õhu käes istuda palju paremgi, aga teisest küljest, neil niigi mitte just väga laiadel vanalinna tänavatel liikudes tekib täieline basaaritunne, kui pead laudade, toolide, võrede, turistide ja oma kõikvõimalikke teenuseid pakkuvate agarate müütajate vahel laveerima. Aga nojah, nagu öeldud, on see selline ambivalentne asi, üheti hea, teisiti paha.

Igatahes Viru keskusse ma jõudsin ja sealsesse Rahva Raamatu poodi ka, kus oli kavas Laari Mardi vastse teose "Saaremaa 1944" esitlus (mille ma sealt ka mõistagi omandasin - lihtsalt et ära märkida, kuigi vaevalt keegi söandaks kahtlustadagi, et ma laisa inimesena viitsiksin minna mõnele esitlusele, ilma et mul oleks kavas esitletavat teost omandada :-) ). See Laari 1944. aastat käsitleva nelipaki viimane osa sisaldab õieti endas ka midagi enamat kui ainult toonaste Saaremaa lahingute ülevaadet, nimelt ka käsitlust Eesti laskurkorpuse ajaloost, mida ei ole just väga ohtralt käsitletud  viimasel paarikümnel aastal, vähemalt mitte nii-ütelda laiemale avalikkusele mõeldud kujul (õieti jäi Pärna Lembitu mälestuste ja mõne aasta eest ilmunud korpusepoiste teose vahele isegi lausa oma kolmkümmend aastat). Mõningate pidulike sõnavõttude järel ootas kõiki kogunenuid, keda polnud just ülearu palju, ka Saaremaa-teemaline lauake, kus kõrvuti seisid äravahetamiseni sarnased Saaremaa viin ja Saaremaa vesi - aga loodetavasti suutsid siiski kõik leida selle õige...

Viru keskusest viis tee mind edasi Solarisesse ja sealsesse Apollo poodi, mille ühes nurgakeses (hmm, õieti asub see küllaltki keset ruumi, aga ma ei oska ka selle kohta kuidagi teisiti öelda) peeti maha üritus, mis kannab nimetust Apollo kirjandusklubi. Sedakorda oli teemaks eesti keeleski ohtralt avaldamist leidnud briti ajaloolane/kirjanik Montefiore Simon ning kõnelevateks peadeks, kes tema üle arutlesid ja vestlesid, Kaera Krista ja Juure Mart. Ma ei ole väga kindel, kas koht või miski muu, aga mu meelest ei sarnanenud see asi just väga kirjandusklubiga või vähemalt ei olnud selline, nagu mul mõningate ammuste kogemuste põhjal väike ette- ja eelkujutus oli. See tähendab, et täna oli seal ainult poodiumi peal kaks kõnelevat pead (või no kui täpne olla, siis nad istusid nii, et võib ka öelda "kaks kõnelevat keha", aga ikkagi :-) ), kes muudkui rääkisid ja kui neil jutt otsa sai, oligi asi läbi. Nojah, tegelikult käisid vestlused nii-ütelda grupiviisiliselt ka enne ja ilmselt pärastki, aga päris sellist nagu klubitunnet ei olnud ega tekkinud. Tõsi, see oli mul ka esimene kord seal viibida, nii et mingit üldistust ei riski ma teha. Ja nii või teisiti, ka nende kahe esineja jutt oli igati hea, nad mõlemad teadsid, mida räägivad, ja oskasid seda ka igati soravalt, andekalt ja vaimukalt välja öelda.

Õhtupoole sattusin lugema teaduse eesrindel tegutsevate inimeste järjekordsest saavutusest, mida lühidalt ja suhteliselt täpselt võib kokku võtta nii - õnnestus luua tehislik elusolend ehk siis olend, kes ei põlvne kellestki. Esialgu oli tegemist küll alles väga tagasihoidliku elusolendi, nimelt bakteriga, aga mõistagi toob juba see silme ette kõik need arvukad golemid ja teised, palju "arenenumalt" loodud olendid, kes ulmekirjanduse lehekülgedel või ulmefilmide kaadrites ringi sebivad ja vastavalt autori kujutlusele usinad orjad/teenrid või siis mässumeelsed võrdsete õiguste taotlejad on (või, veidi harvemal juhul, ka inimeste armutud hävitajad...).

Nojah, eetiliste küsimuste eel käivad mõistagi praktilised probleemid, sest kuivõrd nüüdne saavutus oli esimene, ei tea ju õieti keegi, mis juhtub, kui selline tehisolend nii-ütelda vabadusse pääseb: kuidas ta areneb koosmõjus teiste organismidega, mida ja kuidas ja millises suunas ta mõjutab ja nii edasi. Et inimesele on omane eetikast mõtlema hakata alles siis, kui ta satub silmitsi millegagi, millest jõud või mõistus kohe hoobilt üle ei käi, niisiis vähemalt teise omasuguse või (vähemalt mingis aspektis) etemagi olendiga, siis vaevalt need küsimused ka tõsisemalt kerkivad enne seda, kui keegi lõpuks kuskil mõne homunkuluse valmis nikerdab (no või vähemalt mõne suure selgroogse, kes kui mitte mõistuselt, siis jõu poolest inimesest üle käiks...). Seda enam, et "looja" enda sõnul on ju kõik vaid hästi kavandatud: osavalt "inseneerides" saab luua baktereid, mis usinalt inimeste järelt kõikvõimalikku reostust ära koristavad või midagi muud kasulikku teevad. Nii et esimese sensatsiooni järel, kui mingil põhjusel ei peaks sellealaseid uurimistöid ära keelatama, usutavasti (negatiivsed) tundepuhangud vaibuvad. Ent mõtlema paneb see saavutus siiski...

Õhtul tuli ka teade, et Mandriva Linuxi kevadväljalase on sammukese finaalile lähemale astunud - ilmus esimene ja kavade kohaselt ka ainsaks jääv väljalaskekandidaat, mille kohta ma tegin ka eraldi uudisnupukese.


Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Kättemaksukontor (TV3)

Mandriva Linux 2010.1 RC väljas

Ettenähtud ajast päeva võrra hiljem nägi täna ilmavalgust Mandriva Linux 2010.1 ehk Springi väljalaskekandidaat. Kava kohaselt jääb see ainsaks enne ametliku väljalaske ilmumist paari nädala pärast. Alljärgnevalt siis uuendused, mida võib RC-s kohata võrreldes viimase beetaväljalaskega.

Kõigepealt Mandriva enda tööriistade uuendustest. Lisaks ohtratele veaparandustele ja muudele lihvimistele on ilmselt tähtsaim uuendus see, et Mandriva One'i ehk Live CD plaadi masinasse asetamisel saab Mandriva nüüdsest kõvakettale paigaldada ka ilma One'i ennast õieti käivitamatagi: tuleb vaid alglaadimismenüüs valida paigaldamise võimalus. (Varem tuli selleks jõuda töökeskkonda ja alles siis avanes võimalus Mandrivat ka kõvakettale paigaldada.)

Nüüd siis nii-ütelda kolmanda poole tarkvara uuendustest ja uutest asjadest.
  • kernel 2.6.33.4
  • Mesa 7.8.1
  • XServer 1.7.7
  • vaba ATI draiver 6.13, mis peaks sisaldama mitmete uuemate kaartide toetust ning ka millegi toetust, mis kannab nime kernel mode-setting (viimane on vaikimisi sisse lülitatud ka kerneli eriversioonis kernel-tmb, aga mitte teistes). Kui ma õigesti olen aru saanud, siis lühidalt öeldes hoolitseb too KMS ühelt poolt graafikakaardi ning teiselt poolt ekraani lahutusvõime ja värvisügavuse vastastikuse hea läbisaamise eest, loodetavasti paremini kui varasemad lahendused.

  • KDE 4.4.3
  • Ginkgo ehk niinimetatud semantilise töölaua Nepomuki andmete haldamise graafiline kasutajaliides
  • uus videode eelvaatluse/pisipiltide loomise taustaprogramm FFmpegThumbs, mis väidetavalt on parem, vähemnõudlikum ja töökindlam kui varasem MPlayerThumbs (eelkõige avaldab see mõju mõistagi failihalduris või failidialoogis ehk siis kohtades, kus üldse saab näha failide eelvaatlust või pisipilte)
  • Kui ma ei eksi, peaks vaikimisi olema nüüd toetatud nii-ütelda dünaamiline taustapilt ehk siis õieti tausta-slaidiprogramm, mis vahetab taustapilti vastavalt kella- ja päevaajale

  • Pärast litsentsi muutmist on nüüdsest non-free hoidlas saadaval ka mõnelegi meeltmööda veebilehitseja Opera
  • Samuti peaks olema omajagu parem olukord Firefoxi ja Flashiga, kuid selle kohta on mõistlikum lugeda allpool osutatud võimalike vigade ja probleemide lehekülge

Nagu näha, pole uuenduste nimekiri just kuigi pikk ning ka arendajate ning SVN-i sissekannete postiloendeid jälgides on tulnud tõdeda, et suurem osa aurust on kulunud võimalike vigade väljarookimisele. Sellest hoolimata tasuks vähimategi probleemide esilekerkimisel, aga miks ka juba mitte eelnevalt, nii-ütelda soojenduseks, tutvuda võimalikke vigasid ja nende kõrvaldamise viise tutvustava leheküljega.


Väljalasketeade: Mandriva ajaveebi sissekanne
Uudise allikas: Mandriva wiki artikkel

20.5.10

Kolmabased mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev, millest oma osa võtsid veel paar tõlget Postimehele ning Mandriva tõlgete korrastamine. Viimase juures oli enim tähelepanu vääriv üks uus asi nimetusega Ginkgo. Lahtiseletatult tähendab see tolle kurikuulsa "semantilise töölaua" Nepomuki praktilist kasutajaliidest, mis võimaldab näha kõigi eri andmete (e-kirjad, kontaktid, failid, veebilehed, projektid jne) seoseid ning neid ka ise juurde luua. Ma küll ei ole jõudnud seda praktikas eriti veel järele proovida, aga huviline võib näha selle kirjeldust ja piltigi Mandriva wiki vastaval leheküljel.


Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2), Torchwood (Yle2), Jäljetult kadunud (TV3)

19.5.10

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millest võtsid veidi aega maha paar tõlget Postimehele ning põgus kaupluse väisamine toiduvarude täiendamise eesmärgil. See viimane oli tõeline katsumus: mul kulub küll poodi sammumiseks vaid nii kolm minutit, aga need tundusid lausa tundidena ja kohale jõudes olin läbimärg... Ikka metsik palavus ja päike ja kõik muud jubedused, mida vähegi inimaju suudab ette kujutada...


Loetud: S, Marriott, Haldjad
Vaadatud: Välisilm (ETV), Aardekütt (TV11), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

18.5.10

Esmabased mõtted

Üle tüki aja tegin tänase (esmas)päeva traditsioonilise, see tähendab pühendatuna tarkvara tõlkimisele. Järg oli tasapisi kogunema hakanud ja kuigi august võib ju tunduda esialgu veel kaugel, siis tegelikult pole seda aega sugugi nii palju. Igatahes tegin taas korda Mandriva tõlked, nii vähe kui neid ka oli, samuti Fedora hallatava system-config-printeri, mida Mandriva samuti kasutab (kuigi ma pole kindel, kas need tõlked mõne nädala pärast ilmuvasse Mandriva kevadväljalaskesse ikka sisse jõuavad: ma ei ole hästi aru saanud, kuidas ja millise intervalliga neid asju sealt Fedorast üle võetakse, ning nii mõnigi kord avastanud, et mõni asi on Mandrivas tõlkimata, mis ometi peaks olema tõlgitud; aga ma ei ole ka väga selle üle muretsenud, sest pea eranditeta on need tõlkimata asjad kuskil väga kaugel sügavustes, kus nad reeglina kasutajale silma ei jää, kui pole just väga erilist põhjust midagi spetsiaalset torkima asuda).

Traditsiooniliselt võttis muidugi suurema osa päevast enda alla KDE. Eilse Jaanuse "irisemise" peale muutsin veidi seda, kuidas aku tühjenemisest teada antakse. Loodetavasti on see nüüd siis selgem. Aga muidu ma selle päris-KDE ehk KDE SC kallale ei jõudnudki, suutsin vaid valdava osa extrageari rakenduste tõlgetest korda teha. Nendega ongi tegelikult suurem kiire, sest neil ju oma ilmumisgraafik ja üsna mitmel varsti uus väljalase ees. KDE SC-s on kõige suurema tõlkimata või pooleli stringide arvuga X'i ekraanisäästjate seadistused (mis suuremalt jaolt lahenevad üsna kiiresti ja vähese vaevaga) ning KDE-PIM. Viimasega aga nähtavasti ei ole väga kiiret, sest äsja võis lugeda, et eelkõige KMaili mittevalmisoleku tõttu KDE SC 4.5 midagi uut kaasa ei too: kogu KDE-PIM moodul jäetakse KMaili tõttu 4.4 tasemele ja nad loodavad, et 4.5.1 ajaks jõutakse nii kaugele, et ka "personaalse teabe" rakenduste uus põlvkond kaasa panna...

Oma osa päevast võttis ka nii-ütelda maailmapoliitika, sest just täna ilmus kaks tähelepanuväärset aruannet. Esimene oli NATO "tarkade kogu" pika töö tulemus, mille põhjal aasta lõpupoole võetakse vastu NATO uus strateegiline kontseptsioon. See oli mitmes mõttes päris huvitav lugemine, ehkki muidugi, nagu suhteliselt vanale ja väärikale organisatsioonile iseloomulik, sisaldas rohkelt senise kordamist. Aga mõningaid asju oli siiski rõhutatud teisiti või tugevamalt. Eriti tasub vahest märkida seda, et väga selgelt rõhutati NATO kui piirkondliku organisatsiooni tähendust, mis ilmselgelt oli vastuseks mõningates ringkondades levinud seisukohale, et NATO on või vähemalt peaks olema "maailmarusikas". Samuti leidis mitmel korral toonitamist, et 4. artikli konsultatsioonide punkt väärib tähtsustamist, kuivõrd see kuulus 5. artikkel ju sõltub tugevasti just eelnevast (sellega haakub muidugi ka terve alliansi halduslik ümberkorraldamine, aga nagu bürokraatia puhul ikka, on see ilmselt nii vaevaline tegevus, et vaevalt ka mingi kontseptsioon suudab siin midagi palju muuta...). Aga ka 5. artiklit ennast mainiti mitmel korral aruandes ära ning rõhutati, et vastastikune kollektiivkaitse peab endiselt olema esmatähtis põhimõte. Loomulikult olid olulisel kohal ka Afganistan ja Venemaa, aga nende osas mu meelest midagi väga uut võrreldes viimasel ajal nagunii väljaöelduga seal polnud. Vahest huvitavam oli see, et aruanne tõi välja vajaduse võtta raketitõrje NATO üheks oluliseks ülesandeks. Raske öelda, kas see on eurooplaste soov rohkem kaasa rääkida või ameeriklaste soov vähemalt osa vastutust teiste õlule lükata, aga tähelepanu see igatahes väärib. Kindel on aga see, et järgneval poolel aastal enne Lissaboni tippkohtumist jõutakse seda aruannet ning selle soovitusi veel arutada päris palju ja arvata on, et nii mõnedki rõhuasetused võivad veel muutuda.

Selle arutelu esimene märk oli samuti täna ilmunud Euroopa Reformi Keskuse aruanne, mille sisu võib võtta kokku lühidalt nii: NATO ei ole suutnud kuigi palju ära teha oma uute liikmete tegelikuks kaitsmiseks, mis jätab 5. artikli kui mitte otse õhku rippuma, siis vähemalt tekitab tugeva kahtluse, kas reaalse konflikti korral see ikka toimib. Kui ma ei eksi, siis sai see aruanne Eesti ajakirjanduses väga vähest tähelepanu (ja osa sellest oli absurdselt naljakas: Delfi näiteks oskas selle eelmainitud "tarkade kogu" aruandega lausa segi ajada :-) ), kuigi vahest väärinuks seda. Igatahes sisaldas see mitmeid märksa radikaalsemaid mõtteid kui strateegilise kontseptsiooni aruanne: lisaks tasapisi edasi liikuvate eriolukordade plaanide koostamise tunduvale kiirendamisele ka näiteks mõningate baaside rajamist Ida-Euroopasse ning püsivalt tegutseva "olukorra hindamise" komitee, komisjoni või muu sellise loomist, mis sisuliselt siis täidaks 4. artikli konsultatsioonide ettevalmistaja rolli, et neid oleks võimalik kiiresti ära pidada ning vajadusel sama kiiresti jõuda 5. artikli rakendamiseni. Nii või teisiti, need mõlemad aruanded väärivad kahtlemata tõsist uurimist (ka "tarkade kogu" aruandes toonitati vajadust tuua nii kavandatav strateegiline kontseptsioon kui ka NATO tervikuna inimestele lähemale, nii et võib ehk isegi oodata NATO-teemaliste artiklite, saadete jms sagenemist - mis meediale oleks kahtlemata suvisel ajal väga teretulnud lisandus :-) ).

Kõige selle kõrval laekus täna mu ukse taha Varraku/SERK-i postikuller, kes toimetas kätte tellitud raamatupaki. Olgu siin ära toodud ka selle sisu:

Ja viimasena, aga mitte just tähtsusetuimana: täna sain järjekordselt kõvasti muiata (kuigi oleks võinud ka nutta ja halada...) teletõlke üle: "Aardekütis" seigeldi Peruus mochica kultuuri aladel, kuid usin tõlkija oli miskipärast arvamusel, et kogu asi keerleb mohikaanlaste ümber... ;-)


Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Fringe (Pro7)

17.5.10

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Piirsalu Jaanus oli pannud mitu oma artiklit ja veel mõningaid materjale kokku ning teinud väga kena sissevaate Venemaa põllumajandusse, küll suhteliselt kitsa vaatenurga alt, mida näitab ka pealkiri "Eesti mõisavalitsejad Venemaal". See oli seda huvitavam lugeda, et põllumajandusest üldse on vähe juttu, ka meil siin Eestis (kui just järsku ja täiesti ootamatult ei ilmu keegi kuhugi piima valama või muid "tükka" tegema, loomulikult...). Kõige vähem veel nii-ütelda suurtes lehtedes, mille hulka kahtlemata kuulub Eesti mastaabis ka Päevaleht. Täiesti võimalik, et neidki lugusid poleks kunagi avaldatud, kui neis ei oleks see tera - meie rahvuskaaslaste suured teod mujal maailmas. Igal juhul nende lugude toon oli väga sarnane nende suhteliselt väheste lugudega Venemaa ajakirjanduses, mida ma olen sattunud lugema: ikka seesama pingestus "edumeelsete" ja rivist välja löödud "vanameelsete" vahel. Mis on õieti selles endises kommunismileeris päris loomulik, sest kui suures osas mujal maailmas on ühelt poolt põllumajanduse osakaalu vähenemine ja teiselt poolt põllumajandusliku tootmise intensiivistumine toimunud tasapisi, nii et vaid vanad inimesed võivad meenutada aegu, mil rohi ja päike olid rohelisemad ja põllud koristamisajal inimesi täis, siis selle kommunismileeri riikides on see üleminek toimunud väga kiiresti, nii et selliseid meenutusi võivad isegi suhteliselt noored inimesed välja puistata ning eriliselt rivist välja löödutel on lihtne osutada vastavalt meelsusele või tujule kas Savisaarele-Rüütlile või Laarile-Merile kui "põllumajanduse hävitajale" :-) Muidugi, ka need ajaveebi sissekandesse koondatud artiklid ei anna mingit korralikku ülevaadet Venemaa põllumajandusest, aga mingi ja väga tänuväärse sissevaate nad siiski võimaldavad.

Õhtul hakkas Jaanus taas "irisema" tõlgete kallal, sedakorda jäid talle ette ja hambusse (sülearvuti) akuvidina asjad. See ajendas mind langetama otsust, et homne päev tuleb siiski tava taastada ja asuda jälle tarkvara tõlkimise kallale. Mitu esmaspäeva on juba vahele jäänud, aga paraku arendajad ei maga ja nii on hakanud tööjärg taas ohtlikult kuhjuma.

Loetud: A. Kirna (koost.), Arvutikaitse ABC; S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Vaade tulevikku (FoxLife), Ärapanija (Kanal2)

16.5.10

Laubased mõtted

Osaliselt tavaline tööpäev, millest tubli tüki aga hõivas ema poiss-sõbra sünnipäeva tähistamine. Nagu ema endagi sünnipäev, peeti see Löwenruh' restoranis. Erinevalt toonasest istusime seekord väljas ja õnneks oli ka suure osa ajast ilm enam-vähem talutav, selline pilvine ja puha, kuigi muidugi marupalav. Samuti erinevalt toonasest ei olnud sedakorda teenindamine päris nii hea. Noormeest, kes meie laua enda peale võttis, ajas võib-olla segadusse meie rohkus või siis ei mõistnud ta lihtsalt nii hästi eesti keelt (kuigi väga suuri raskusi tal ka ei tundunud just olevat), igatahes mitmed meist said näiteks ahjukartulite asemel friikartuleid. Aga me ei lasknud end sellistest pisiviperustest suurt segada, seda enam, et toidud ise olid endiselt head ja maitsvad. Pärast liikusime veel veidi pargis ringi ja korraldasime seal omamoodi after-party või pikniku või midagi. Mul oli see esimene kord selles pargis ringi käia pärast seda, kui see korda tehti, ja igatahes jättis see päris hea mulje. Ei olnud ka nii hirmus klanitud, vaid just selline, et on näha, et hoolt kantakse, aga ei hakata päris tehiskeskkonda rajama siiski.

Need meeldivalt kulunud ja märkamatult möödunud tunnid seljataga, pikendasin päeva nautlemisosa kodus Horisondi loogikaülesandeid ette võttes. Need olid sellised armsad - üks näide: "Neli teletupsu (Dipsy, Laa-Laa, Po ja Tinky Winky) on igaüks ise värvi, igaüks teistest erineva pikkusega ja igaühel neist on teistest erinev lemmimänguasi. Järjesta teletupsud pikkuse järgi, määra kindlaks, mis värvi on iga teletups, ja tee kindlaks igaühe lemmikmänguasi, kui on teada, et" - ja sellele järgnesid siis mõned laused/andmed. Mulle tuli meelde, et lapsepõlves hoolikalt läbi töötatud Kaasiku Ülo "Lihtsaid ja keerulisi", kus leidus samalaadseid ülesandeid. Paraku on sellest juba üle kolmekümne aasta möödas ja ma ei suutnudki enam hästi meelde tuletada, kuidas tuleks joonistada ja täita toda kena kolmnurkset mudelit, mis sellised ülesanded hõlpsasti või vähemalt hõlpsamini lahendatavaks muudab. Aga Horisondi ülesanded olid suhteliselt lihtsad, nii et need sai ka lihtsa tabeli kujul ära lahendatud (või nii ma vähemalt loodan - tulemused saab ju teada alles mõne kuu pärast).

Päevalehes oli täna avaldatud väga huvitav intervjuu Lotmani Mihhailiga, mille teemaks oli eriti intellektuaalide, aga ka üldse parem- ja vasakpoolsus. See oli igas mõttes väga huvipakkuv intervjuu, mida oleks paljudel mõistlik lugeda ja läbi seedida (kuigi, et Lotman asus seal "vasakpoolsete intellektuaalide" suhtes kriitilisele seisukohale, võib julgelt oodata nendepoolset ägedat reageerimist - see tuleb ikka, nagu võis hiljaaegu näha Sirbi näitel, kus torked nendesamuste pihta kutsusid kohe esile valuliku reaktsiooni). Pole sugugi kuigi tavaline, et mõni nimekas isik tunnistab end ise libertariaaniks, mida Lotman selles intervjuus samuti tegi. Tõsi, ma suhtuksin kahtlusega tema jagamisse, mille kohaselt anarhism on "vasakpoolne individualism" ja libertariaanlus "parempoolne individualism". Mu enda maailmavaadet on kõige enam vorminud Stirneri Maxi vaated ja ma peaks teda, nagu ilmselt valdav osa teisigi, ikka anarhistiks; aga kui teda vasak-paremskaalal kuhugi paigutada, siis on ta kindlasti äärmusparempoolne. Ning libertariaanlus ja anarhism on mu arusaamist mööda kui mitte täielikult kokku langevad mõisted, siis vähemalt väga suure ühisosaga (õieti vist mõnelgi pool kasutatakse neid kas otse sünonüümidena või siis on ajaloolistel põhjustel mõlema kohta kasutusel üks neist). Aga noh, see on üldiselt pisiasi ja rohkem terminite kasutamise kui nende sisu küsimus, mis nähtub ka intervjuust endast - mida, ma kordan, oli äärmiselt huvitav lugeda.


Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Roisk (TV6), Smallville (ETV)

Ilmunud tõlked:
Morten Lund: Eesti Skype'i programmeerijad on planeedi nutikaimad inimesed (Postimees,15.05.2010)
A. Fatica. Miks vähirakud valet viisi mängivad? (Postimees, 15.05.2010)

15.5.10

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille muutis suhteliselt produktiivseks jube ilm. Selline metsik palavus pühib peast kõik mõtted ja sestap on võimalik pingutusega koondada tähelepanu ainult ühele asjale korraga, täna siis eelkõige tõlkimisele :-) Ja ega ju kuumade ja päikseliste ilmadega polegi muud teha, kui toas istuda ja lugeda või tõlkida...

Osalusveebis avaldati täna arutamiseks uus eesti keele arengukava järgmiseks seitsmeks aastaks (2011-2017). Jõudsin seda põgusalt silmata, eriti mind lähemalt puudutavat oskuskeele osa. Tundus olevat huvitav ja mõningaid uusi aspekte sisaldav. Aga eks seda tuleb veel lähemalt uurida. Igal juhul on tore, et selliseid asju osalusveebis arutatakse, sest keel ja selle tulevik on ju selle kõnelejate või laiemalt kasutajate ühine mure - seda isegi sellest hoolimata, et tavaliselt ei anna nii suurte asjade nagu keel arutamine mingit mõistlikku tulemust...

Tänane Sirp oli küll täiesti tühi leht, see-eest sisaldas selle vahel leiduv Diplomaatia rohkelt huvitavat lugemist (isegi peale selle, mida ma ise olin tõlkinud :-) ). Eriti palju mõtteainet pakkus Toomse Rene (kes otsapidi on mulle isegi sugulane või midagi, ehkki need 20. sajandi sugulussuhted on nii kiiresti muutuvad ja dünaamilised, et võib vaid nentida, et mingil ajavahemikul võisin ma teda täie õigusega nimetada onunaisepojaks :-) ) üpris pikk artikkel niinimetatud neljanda põlvkonna sõjapidamisest, mis sisaldas ka praktilisi nõuandeid, kuidas Eestil oleks võimalik selles uues sõjatüübis edukas olla.

Aga üks asi, mis nii tema kui ka veel mõnes Eesti autori kirjutises silma jäi, oli kuskil tagaplaanil hingitsev, selgelt välja ütlemata mõte, mida politoloogid, sotsioloogid ja muu selline kamp ilmselt nimetaks ühiskonna militariseerimiseks. Mis ei ole mu meelest üldse halb mõte, kuigi ma suhtun sügava kahtluse ja umbusuga sellesse, et seda hakatakse tegema nii-ütelda ülaltpoolt. Kui üldse saab rääkida kurikuulsa (väär)mõistega "700 orja-aastat" tähistatud ajavahemiku kindlalt negatiivsetest tagajärgedest, siis üks neist on just nii-ütelda "ühiskonna demilitariseerimine", mis algas peale relvakandmise keeldudest talupoegadele (kelleks pea eranditult olid eestlased) juba keskajal ja mis avaldab mõju seniajani (mitte et praegune korraldus tingimata väär oleks, aga selle üldine mõte tundub mu meelest küll olevat relvakandmist kõige laiemas tähenduses väga kindla kontrolli all hoida). Mõnes mõttes on muidugi mugav anda enda kaitsmise ülesanne volitatud esindajatele, kandku nad siis politseinike või sõjaväelaste nime, aga mu meelest peaks siiski igaüks ise olema oma võimete piires enda kaitsja ja mitte laskma ennast uinutada mugaval ülalpeetava mentaliteedil. Sellepärast tundub mulle ka veidi kaheldav neis artiklites taustal (aga ka mujal ja mõnikord ka otsesemalt, kas või näiteks uutes julgeolekupoliitika alustes "ühiskonna sidususe" nime all) ilmnev soov sellist kaitsetahet juurutama hakata ülalt, aga pole ju ka välistatud, et oskusliku propagandaga suudetakse äratada ka initsiatiiv altpoolt...


Loetud: Horisont 3/2010, Arvutimaailm 5/2010, Sirp, 14.05.2010, Diplomaatia 5/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Vaade tulevikku (FoxLife), NCIS: Kriminalistid (TV3)

Ilmunud tõlked:
Kurt D. Volker. NATO uuendamine: osa suuremast pildist (Diplomaatia 5/2010)
Tomáš Valášek. Venemaa, NATO ja uus strateegiline kontseptsioon (Diplomaatia 5/2010)
Beata Górka-Winter. Poola ja raketitõrje: omandatud ja omandamata õppetunnid (Diplomaatia 5/2010)
Olaf Osica. Kaotatud naabrid (Diplomaatia 5/2010)

14.5.10

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev. Ilm oli endiselt väga ebameeldiv: niimoodi ei tohiks nüüd üks suvi ka ikka alata, et ühel päeval on nii enam-vähem normaalne ja siis tuleb korraga nagu luuavarrest metsik palavus ja päike ja muud jubedused.

Kuigi juba eile oleks pidanud, jäi siiski alles täna silma Euroopa Keskpanga niinimetatud lähenemisaruanne, mis puudutas oluliselt Eestit (seoses mõistagi euroga). Selles jäi mulle silma üks asi, mis pani tükiks ajaks kukalt sügama ja teksti mitu korda üle lugema. Nimelt nentis EKP (hmm, milline nostalgiahõnguline lühend :-) ), et Eesti "lähenemise jätkusuutlikkuse" hindamise muudab väga keeruliseks pikaajaliste riigivõlakirjade kesisus, mistõttu Eesti finantsturge olnud vaja eriti põhjalikult analüüsida. Kui ma nüüd selle enda jaoks ära tõlkisin, tähendas see, et kuna Eesti riik pole laenu eriti võtnud, on raske mõista, mida ta võib edasi teha. Oma loogika selles muidugi on: kui oled ikka laenuga koormatud, siis muudkui pead maksma ja maksma, midagi muud polegi teha. Kui laenu pole, siis võid laenuvabalt edasi elada või ka laenata - ehk teisisõnu kindlust pole. Samas tundus mulle see väga äraspidise loogikana, sest arusaam, et "võlg on võõra oma" ning seeläbi ahistav, piirav ja orjastavgi, ei ole nüüd kohe kuidagi ainult eestlastele omane. Mu meelest peaks olema pigem vastupidi: kui riigil võlgu pole, siis polegi vaja eriti uurida, kui "jätkusuutlik" ta ikka on, sest enamasti ju ikka on, kuna muidu oleks ju juba varem laenu võetud :-) ; uurida tuleks tõsiselt hoopis siis, kui neidsamuseid (riigi)võlakirju lademetes vedeleb, sest sel juhul tekib õigustatult küsimus, kas ja kuidas neid ikka tasuda suudetakse. Aga küllap kehtib finantsturgudel mingi äraspidine loogika... (no ja majandusasjades olen ma muidugi ka võhik kuubis)

Täna jäi silma, et Eesti raamatukogude e-kataloog Ester on saanud mõningaid vahvaid täiendusi. Nimelt on paljude raamatukirjete juurde ilmunud kenad kaanepildid, millele klõpsates jõuab hoobilt Google Booksi, kus saab ka enamasti kohe raamatut lugema asuda. Nojah, mõistagi käib see eelkõige välismaakeelsete raamatute kohta, sest eestikeelseid ju Google Booksis peaaegu ei olegi, ja paljude uuemate raamatute puhul ei saa ka Google Booksis raamatut ennast lugeda, vaid ainult ülevaadet, arvustusi ja muud sellist (sealhulgas ka viiteid raamatupoodidele, kust teos ka kohe hankida). Teine huvitav uuendus oli mõeldud neile, kes end Esterisse sisse logivad: neil on nüüd võimalus lisada kataloogi trükistele omalt poolt lühike kommentaar. Ma ei kohanud küll veel ühtegi kommentaari, isegi kui neid peaks juba olema, aga põhimõtteliselt on see väga teretulnud uuendus - ise internetis mõne raamatu kohta teavet otsides olen alati püüdnud läbi lugeda näituseks Amazoni lugejate arvamused; ka mõned kirjastused võimaldavad lugejatel arvamust avaldada ja väga sageli on neist rohkem abi kui kirjastuste enda tutvustustest, mis täiesti enesestmõistetavalt on suunatud ju peaasjalikult sellele, et raamatut ostetaks, ega saagi juba loomu poolest olla näiteks mahategevad (ehkki äärmiselt harvadel juhtudel on küll ka sellist "negatiivset reklaami" rakendatud, aga see on tõesti väga erandlik).


Loetud: Akadeemia 5/2010, Horisont 3/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Kättemaksukontor (TV3), Zimmer 1408 (RTL)

13.5.10

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõin veidi vaheldust poe väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil. Arvestades väljas valitsevat põrgulikku palavust ja kõrvetavat päikest, ei olnud see üldse lihtne ettevõtmine, aga teisest küljest tuleb ju suveks ikka ka ette valmistuda ja nii läksid need 3 minutit poodi ja teist sama palju tagasi n-ö suvetrenni ette :-)

Minu vana töökaaslane Postimehe päevilt Kärneri Rein oli kirjutanud ühe mureliku südame arvamusartikli, milles valutas kehaosi eesti keele pärast. Ehk oli ta seal veidi liiga radikaalne (ka üks kommentaator mainis ära nii-ütelda heljuvalsilikkust :-) ), aga üldiselt oli tegemist mõtetega, millele võiks kõigi kätega alla kirjutada. Teiselt poolt on sellist võitlust peetud vist küll nii kaua, kuni üldse on eksisteerinud mingi keelekorraldus ja nii-ütelda ühtse kirjakeele standard, ainult et tänapäeval, mil põhimõtteliselt kõigil on võimalik oma sõnum esitada kõigile, mitte ainult naabrimehele, torkavad sellised asjad paremini silma ja kõrva. Veel saja aasta eest võis see, kuidas Kapa-Kohila Kiviotsa Jaan midagi ütles, mõjutada ka kõige paremal juhul nii sadat inimest ja peaaegu kindlasti sumbus kiiresti, tänapäeval võib selle Jaani pojapojapoja väärkeelsus potentsiaalselt mõjutada kõiki 1,5 miljonit inimest, kes eesti keelt vähegi oskavad, ning kulutulena levida. Samas muidugi on ka keelekorraldajate seisukohtade levimine samavõrra potentsiaalselt laiema kandepinnaga...

Kevadine aeg paistab üldse olevat igasuguste keelevärkide pungumiseks hea aeg. Kui eile sai kõneldud värdsõnast "kaitslik", siis tänagi avastasin ühe uue huvitava sõna, mis sedakorda õnneks on täiesti normaalne ja mõistetav, nimelt "õrrekanamunad". Ajal, mil on levinud kanade hoidmine puurides, on täiesti mõistlik, et tekivadki sellised sõnad, isegi kui nad esmapilgul võivad tunduda natuke imelikud.

Ristsõnade vallast tuli täna vahva uudis: nimelt oli noortele mõeldud keskkond Rajaleidja koostöös ristsõnade superhüpermegakorporatsiooniga Ristik korraldanud noortele ristsõnade koostamise võistluse, mille tulemused nüüd teatavaks tehti. See on päris vahva, sest kuigi nii-ütelda vana generatsioon on täies elujõus ja muudkui avaldab oma töid, on noorte pealetulek väga tore ja võib tuua vaheldusrikkust. Pealegi näitab see, kui tagasi tulla eelneva keelejutu juurde, et noorte seas pole siiski huvi emakeele vastu kadunud, sest ristsõnad vähemalt klassikalisel kujul on sama palju teadmiste kui keeleoskuste mäng. Nojah, tõsi, neid mujal maailmas levinud klassikalisi ristsõnu, kus küsimused oleks ruudustikust eraldi ja sisaldaks endas veidi rohkem kui faktiküsimusi, just selliseid mõtlema ergutavaid küsimusi, mille puhul tuleb osata aru saada, mida õieti vastuseks tahetakse, ei ole meil eriti kombeks (enam) teha. Aga pole ju ka välistatud, et just noored võivad need taas tagasi tuua ja ehk nende õhutusel leiab mõni klassikaline ristsõna oma koha vähemalt suurtes ristsõnavihikutes, kui ka neid ajalehtedesse enam oodata ei ole (seal, paistab, on ka mujal maailmas tasapisi jäme ots minemas lihtsamate, niinimetatud Rootsi või Jugoslaavia tüüpi ristsõnade kätte, mis, nojah, tuleb tunnistada, on ju ka kergemini silmatavad ja hõlmatavad...).

Täna jäi ka silme ette uudis, et üks neist firmadest, kellega Mandriva paari päeva taguse teate kohaselt läbirääkimisi võimaliku müügi üle pidavat, ka kinnitas, et tõepoolest peab läbirääkimisi. Mõistagi ei olnud seal täpselt juttu, milline on läbirääkimiste konkreetne sisu, kinnituses leidus vaid lause: "...discussions are in progress with Mandriva to purchase outstanding shares of the company." See võib muidugi tähendada ka kõigi "käibel olevate" aktsiate ostmist, aga eks näeb. Firmaks on prantslaste Linagora, mis, nii palju kui ma aru olen saanud, on samuti päris suur tegija, eriti niinimetatud tarkvararendi (SaaS) turul. Sel juhul võiks oletada, et Mandrivatki hakatakse võib-olla pakkuma mitte ainult karbitootena, vaid ka nii-ütelda pilveteenusena (kui ma nüüd õigesti olen aru saanud, siis SaaS ja cloud computing on kui mitte päris üks ja sama, siis vähemalt väga tihedalt seotud asjad). Mandriva enda poolt midagi uut ei ole teatatud - juba eilses sissekandes ära toodud pressiesindaja vastus oli tänaseks saanud tegevdirektori allkirja ja maailma ette paisatud.


Loetud: Akadeemia 5/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2), Torchwood (Yle2)

12.5.10

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, kuigi alustasin seda põgusa põikega tarkvara tõlkimisse, tehes korda Mandriva tõlked. Täpsustatud ajakava järgi peaks RC ilmuma nädala pärast elik 19. mail, nii et loodetavasti saab selle järel kontrollida, kas kõik on ikka korras, ja vajadusel viimaseid parandusi teha.

Eile venekeelse Newsweeki artiklist Venemaa uue välispoliitika kohta ülevaadet tehes jäi mul märkamata (või ei olnudki seda veel üles riputatud) algdokument, millest too artikkel kirjutas. Olgu see siis siin ka ära viidatud. See on päris pikk, nii et korralikult läbi lugeda ma seda ei jõudnud - pealegi nõuab "diplomaatilise keele" läbijäramine päris suurt hoolikust ja tähelepanu. Otsisin sealt ka seda meiegi ajakirjanduses kõneaineks kerkinud "Pribaltika" majandusliku hõivamise osa, aga imestuseks kohe ei leidnudki. Veidi pingutades avastasin, et erinevalt paljudest riikidest ja mõningatest piirkondadest pole "Pribaltikat" eraldi punkti vääriliseks peetud, vaid sellest on juttu Euroopa kui terviku all. Lisaks oli artiklist välja jäetud ainuke "Pribaltikat" puudutav konkreetne fraas, mis puudutas Leedut ja vajadust tagada Kaliningradi oblasti tõrgeteta varustamine. Igal juhul süvendas see mus tunnet, et vähemalt selle dokumendi koostajad ei ole pidanud Balti riike üldse kuigi oluliseks, ehkki samas on see "hõivamise" osa eraldi välja toodud (veidi eespool on juttu sisuliselt samast kogu Euroopa Liidus). Aga eks seda pikka dokumenti tuleb veel põhjalikumalt lugeda, võib-olla siis saab ka selgemalt välja öelda, milliseid mõtteid see tekitab (või milliseid eile avaldatud mõtteid see võib muuta).

Tänane päev tõi veidi selgust ka eile kõneldud kuuldustesse, nagu oleks Mandriva müügis (sama uudise veel naiivsemas vormis oli üle võtnud üks kohaliku, hmm, uudisteportaali Minut kaasautor). Mõistagi tekitas selline kuuldus mitmetes aktiivsetes kasutajates veidi segadust ja ebakindlust, millele Mandriva pressiesindaja Vanessa Wall vastas nii (ma usun, et ma tohin selle siin avaldada, sest nii või teisiti jõudis see ka avalikku postiloendisse):

Please find below our statement about all the rumors.

Mandriva, from its very beginning, has been involved in takeover talks. Mandriva bought Edge-IT, Connectiva Inc and Linbox FAS and has been attracted by other possible ventures. Mandriva has also been in talks over merger possibilities or an eventual buy-out by investors. These negotiations has been pursued throughout the life of the company and continue.
Mandriva has been affected by the economic slow-down and we took advantage of this period to develop and improve our products -- an operating system dedicated to a uniquely ergonomic server (MES5.1), the most reliable free machine-management software on the market (Pulse2), Mandriva Smart Desktop to simplify the use of office desktops, education-dedicated distribution, all embrace the Mandriva philosophy of alternative options.
We are beginning to harvest the results of this development work with hundreds of thousands of PCs using the Mandriva OS sold in South America and rapid sales of Pulse2 and MES5 in Europe.
So it is unsurprising that Mandriva has once again attracted the interest of industry decision-makers.

Kind regards,
Vanessa
Koos muu kaasneva teabega, mis mul õnnestus hankida, võib niisiisi julgelt öelda, et Mandriva pole müügis selles mõttes, et kuskil oleks seinale löödud kuulutus "Müüa Mandriva. Ostjatel palutakse helistada..." Ühe tõsisemalt võetava arvamuse kohaselt on täiesti võimalik, et müüakse või moodustatakse mingi ühisettevõte Mandriva seni kõige nõrgema osa ehk ärisektori müügi jaoks (MES olevat klientide sõnul küll hea asi, aga nagu ma olen aru saanud, ei ole see ometi kuigi levinud, igatahes oluliselt, kohe väga oluliselt vähem kui RedHati või SuSE analoogid). Kõige vähem tõenäolisem on firma olukorda arvestades, et Mandriva ise kedagi ära ostaks, küll aga jäävad kõik muud variandid, ka nende kahe firma puhul, kellega väidetavalt "müügikõnelused" käivat, täieliku müügi ja lihtsalt strateegilise partnerluse ehk teisisõnu rahalise toetuse vahele. Aga eks seda, milleni need või muud kõnelused välja viivad, saab millalgi tagantjärgi teada - börsiettevõtetel teatavasti pole kombeks sellistest asjadest kuigi palju enne konkreetsete lepingute allakirjutamise kindlustamist kõnelda...

Täna jäi uudistest silma ka üks uus värdsõna, nimelt "kaitslik". Konkreetsemalt on tegemist väljendiga "kaitslik autojuhtimine", mille sisuks olevat
autojuhi oskus näha liikluses enda ümber toimuvat ning võime ennetada liiklusõnnetusi. Kaitslik autojuht arvestab alati teiste liiklejatega ja ka sellega, et teised liiklejad võivad vigu teha, arvestab ka ilmastikuoludega ning on tähelepanelik, täpne ja ei suru alati peale oma eesõigust liikluses.
Mulle jäi küll segaseks, miks ei võiks siin kasutada sõna "hoolikas" või "hoolas", aga ju siis keegi leidis, et inglise defensive peab tingimata olema kaitsmisega seotud... Mu meelest ei kõlbaks see sõna küll isegi reaaluseks tõlkeks, aga et on olemas lausa kampaania "Kaitslik autojuht 2010", siis ma ei imestaks, kui see värdsõna isegi vähemalt ajutiselt laiemalt kasutusele tuleks...


Loetud: Akadeemia 5/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: kõigi aegade parim kõne (Postimees, 11.05.2010)

11.5.10

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Sain täna Krisostomuselt vastuse küsimusele, mis mul tekkis nende e-raamatute müüki vaadates (lähemalt oli sellest juttu reedeses sissekandes). Nagu karta oli, ongi selline narr olukord, et ehkki päris palju e-raamatuid puudutab näiteks Linuxit, ei ole neid Linuxi keskkonnas õieti võimalik lugeda. Aga ilmselt ei tee paha see vastus siin ka täies ilus ära tuua:
Kahjuks saab jah meie raamatuid lugeda ainult Adobe Digital Edition'iga, mille linuxi versiooni pole veel välja lastud.
Samas on saab seda kasutada linuxi WINE utiliidiga.
Fedora all:
yum install wine
Seejärel tõmmata Adobe veebist Digital Editions:
http://kb2.adobe.com/cps/403/kb403051/attachments/setup.exe
Tegu on Windowsi installeriga, mis avaneb automaatselt Wine'iga.
Pärast installimisprotsessi läbimist on võimalik Adobe Digital
Editions käivitada tavalise programmina
http://fedoraforum.org/forum/showthread.php?t=233425

Tervitades,
Margus Pau
Täpsustuseks võib öelda, et tegelikult oli Adobe'il algselt kavas ka ADE Linuxi versioon, aga siis nad sellest loobusid ja mu teada pole seniajani midagi kuulda olnud, et nad kavatseksid selle kallal edasi tegutseda... Igatahes veidi kentsakas olukord, aga nojah, ega pole midagi teha - kui ikka keegi ei taha kogu võimalikku turgu hõivata, siis ei saa teda ju selleks ka otse sundida... No ja muidugi saab lisaks Wine'ile kasutada ka virtuaalmasina võimalusi, aga ka see on ikka selline poolik lahendus.

Sattusin täna tänu Kaarli viitele lugema venekeelse Newsweeki huvitavat artiklit Venemaa uuest nii-ütelda välispoliitilisest kontseptsioonist. Artikkel oli väga huvitav ja intrigeeriv ning seda sõltumata sellest, kas või kui palju selles tõele vastab (tuginemine "ametialaseks kasutamiseks" mõeldud dokumentidele ja anonüümsetele ametnikele on asi, mis tekitab alati kahtlusi, kuigi muidugi vähegi väärika väljaande puhul, ja seda Newsweek ju on, on enamasti ka sellised artiklid igati usaldusväärsed). Kõige enam köitis muidugi tähelepanu "Pribaltikale" pühendatud lõik, mis ajakirja tõlgenduse kohaselt näeb ette piirkonna majanduslikku hõivamist:
ПРИБАЛТИКА (Транспорт, Капитал, Энергетика)
1) Добиваться использования территории и транспортной инфраструктуры для транзита грузов в ЕС. 
2) Расширять российское экономическое присутствие с учетом резкого падения инвестиционной привлекательности для стран ЕС и удешевления национальных активов.
3) Рассмотреть вопрос о приобретении предприятий реального сектора в области энергетики, информтехнологий, логистики и транспорта. 
See tekitas muidugi elevust ka Eesti ajakirjanduses, kuid hoolikamal lugemisel (õieti alles teistkordsel ülelugemisel) torkas mulle silma üks pisiasi, mis toda hõivamise-sihti võib-olla veidi vähendab. Nimelt oli artikli lõpus ära toodud samasugused suhete arendamise plaanid ka teiste riikidega ja valdavalt olid need päris üksikasjalikud, konkreetsete projektide ja muu sellisega. "Pribaltika" oli selles mõttes pea ainus erand, kus olid kirjas ainult üldised punktid, ilma vähimagi spetsiifikata, sealjuures see esimene punkt mõneti vastuolus Venemaa enda teatavate sammudega (näiteks kas või see Eestis palju mainimist leidnud oma sadama väljaehitamine, mis kardetavasti vähendab Muuga või ka teiste Eesti sadamate osatähtsust).
 
Ja mis võimalikku "hõivamisse" veel puutub, siis ma tugevalt kahtleks, et Venemaa on võimeline seda praegusel ajal tegema. Või õigemini, kindlasti oleks see võimalik, aga vaevalt vähegi otstarbekas. Kogu selle uue välispoliitikagi taustki on ju adumine, et Venemaal on hädasti teisi vaja, eelkõige just raha elik investeeringute ligimeelitamiseks, sest enda jõududega kuidagi välja ei vea. Mis on ka üsna loogiline, sest riigieelarve defitsiit on Venemaal juba mõnda aega kurb reaalsus pärast kõiki neid suurejoonelisi aastaid, mil nafta- ja gaasihind kõrgel püsis ja aina kõrgemale keris. Põhimõtteliselt sellal kogutud rasva ehk reservide najal praegu elataksegi ja sellest hoolimata defitsiit kipub kasvama, sest juhtkond nägi täiesti õigesti, et kriis tuleb (nojah, see ettenägemisvõime on võib-olla vaieldav ja põhjusi võib leida ka muudes asjaoludes), ning suurendas suuresti sellest tingituna kõikvõimalikke sotsiaalseid hüvesid, et vältida võimalikku rahulolematuse süvenemist. Küllap nad loodavad praegu väga, et kriis võimalikult kiiresti lõpeb ja maailmas hakkab raha rohkem liikuma, mis ka osaliselt Venemaale taas jõuaks.
 
Õieti on see muidugi asi, mida loodavad kõik, ja mis Venemaasse puutub, siis tasub kahtlemata Eestis loota ka seda, et Venemaa lootused täituvad. Sest vastupidine oleks palju hullem: majanduslik vajumine süvendaks kohe kindlasti inimeste rahulolematust ja sel on kombeks ka üle riigipiiride kanduda... Võib kõlada küüniliselt, aga naabrite puhul on hea, kui sinuga samas kaalus naabril (Eesti puhul näiteks Läti või ka Soome) läheb enam-vähem sama hästi kui sul endal, sest siis ei teki kummalgi pool erilist kadedust ja liigseid pingeid, ning kui naaber juhtub olema väga teistsuguses kaalus, siis omajagu halvemini, sest muidu võiks hea või väga hea käekäik tekitada sealtpoolt liigset suurustlemist, aga mitte väga halvasti, sest siis asenduks suurustlemine rabelemise ja kaosega, mis on vaat et veel halvem.

Eelöeldu ei tähenda muidugi, et Venemaa poleks valmis ära kasutama häid juhuseid, et ka "Pribaltikas" enda (majanduslikke, aga seeläbi vähemalt teataval määral ka poliitilisi) positsioone tugevdada. Võib täiesti uskuda, et kohalikud teadlikud või ka "pragmaatilised" mõjuagendid hakkavad veel häälekamalt kinnitama Venemaa kapitali ligimeelitamise hädavajalikkust. Kuid vähemalt Newsweeki artikli põhjal tundub, et Venemaal endal pole Balti suunal peale üldise eesmärgi midagi väga konkreetset silmas - või siis pole seda mis tahes põhjusel kirja pandud.

Täna jäin ühe veidi juhuslikult puhkenud mõttevahetuse tõttu taas mõtlema selle peale, kui paganama oluline on tegelikult olla võimalikult täpne mõistete kasutamisel. Konkreetne juhtum puudutas mõisteid konservatism ja traditsionalism (ja veel konkreetsemalt rakendatuna Talibani kohta). Eks neil kahel mõistel on oma kokkupuutepind täiesti olemas, olgu tavakasutuses või spetsiifilisemalt poliitika vallas, aga päris samad nad ikka ei ole. Millele õieti viitab juba kahe eri mõiste kasutamine koos kõigi nende sõnadega seostuvate ideedega: konservatism kui "säilitamine" ja traditsionalism kui tavadest kinnipidamine. Esimene on enamasti lihtsalt umbusklik suhtumine uuendustesse ja idee, et see, mis on, on parem, kui see, mis võiks olla. Teine vähemalt poliitikas enamasti umbusuga ei piirdu, vaid taotleb aktiivselt mingi varasema seisundi taasloomist, eemaldades ka sellest, mis on, võimalikult kõik, mis tolle varasema seisundiga kokku ei sobi (ja piirates tunduvalt kõige kasutamist, mida pole väga lihtsalt võimalik eemaldada). Tegelikult on muidugi ka konservatismi leeris olemas tiib, keda võib õigustatult traditsionalismiga seostada, aga see ei ole siiski väga tooniandev. Õieti ei oleks ma sellele ehk nii palju tähelepanu pööranudki, aga mul oli just äsja paar juhust, kus selline mõistete ebatäpne kasutamine tekitas või oleks võinud tekitada piinlikkust. Ühel juhul sain ma ise kirja pandud sõnal sabast veel õigel ajal kinni ja teine jäi õnneks ainult mu venna teada (kes selgitas, et ma olen kogu oma eluaja asju küll õigesti teadnud, ainult et täiesti mööda ja valede nimedega... :-) ), aga piinlik oli siiski...

Täna võis lugeda ka esialgu küll üsna kuulujutu tasemel uudist (originaal prantsuse keeles ja inglise keele oskajatele Google Translate'i tõlge), nagu oleks Mandriva (firma siis, mitte distributsioon) müügis. Et firma majanduslik käekäik kõige parem pole olnud, ei ole iseenesest suur uudis, seda võib järeldada ka aktsia väärtuse pidevast ja järjekindlast kahanemisest. Aga eks näeb, kas müük ka teoks saab ja kes siis kosilaseks võetakse. Mandrivale kui distributsioonile see vaevalt väga suuri muutusi kaasa toob: väga tõenäoliselt ei hakka ka ülevõtmise korral keegi päris pikalt turul olnud kaubamärki niisama ära kaotama, küll võib oletada, et suuremat rõhku hakatakse asetama n-ö kommertsile ehk siis Enterprise-versioonile, mis Mandrival endal seni pole väga edukalt õnnestunud.
 
Vaatasin ka täna üht elamusterohket filmi, millel nimeks "Shoot 'em up" (IMDB ja Wikipedia). Ma ei olnud enam tükk aega midagi nii verist näinud (kui jätta välja õudusfilmid - nojah, väga sobivalt oligi see järjestatud filmiga "Saw 2" :- ) ): isegi body count paistab olevat selle filmi põhjal raskendatud, eri allikad annavad 106 või 141. Igal juhul peaks see platseeruma laibakoguselt üsna etteotsa ega jää palju alla isegi sellistele filmidele, kus mängus sõda ja armeed... Nii-ütelda jõhkruselt ja tempolt meenutas vahest kõige enam Stathami filme, aga neis paraku nii palju laipu ei kohta... Kõige selle juures oli kõige lahedam, et tegemist oli komöödiaga! Juba oma igapäevast porgandit vaatasin ma täna enne närima hakkamist jupp jagu teise pilguga - see oli üks selle filmi peakangelasi :-) Üks meeldiv joon selle filmi juures oli see, et režissöör ei olnud ennast lasknud eriti kammitseda mingitest välistest ega sisemistest piirangutest. Tihtipeale, kui filmis esineb kuri senaator või mõni muu kõrge riigitegelane, lastakse tal ikka oma plaane punuda ja nii edasi, aga selles filmis käis asi kähku: pahale senaatorile esitati paar suunavat küsimust ja ebarahuldava vastuse saamise peale lasti lihtsalt kuul potsti otsaette... Ja muidugi huvitavaid inimese kõrvaldamise viise oli ka näha lisaks tavalisele laskeriistast kuulikeste väljapaiskamisele: näiteks korralik jäme porgand silma või siis tulistamisviis, mis võttis tõsiselt kukalt sügama - padrunid sõrmede vahele pigistatud ja siis käsi kaminatule ette - ja lendasidki teised õiges suunas ja õigele kaugusele... Huvipakkuv oli ka viis, kuidas kukkuda kõrgelt auto peale ja terveks jääda: selleks tuleb lihtsalt õhus lendamise ajal tulistada auto katusest tükk välja ja siis maanduda pehme istme peale ja minema sõita :-) Sõnaga, film, mida tasuks ilmselt veel õige mitu korda vaadata, naudingu saab nii- või teistpidi.


Loetud: Akadeemia 5/2010
Vaadatud: Shoot 'em up (Pro7), Aardekütt (TV11), Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Ärapanija (Kanal2), Fringe (Pro7)

10.5.10

Pühabased mõtted

Täna oli, võiks öelda, M-päev (NB! Mitte segi ajada samanimelise teosega - sellega ei ole tänasel päeval midagi ühist :-) ): nimelt otsustasin oma silmaga kaeda kaht Tallinnas viibivat ilmaimet, kes mõlemad mahuvad M-tähe alla.

Esimene oli end koos Siberi sugulastega Loodusmuuseumisse majutanud meie kohalik mammut. Päevale kohaselt oli seal väga vähe külalisi (kuigi ma pole kindel, kas seal ka teistel päevadel just väga palju käib - loodusmuuseum kardetavasti on selline koht, kus rohkem rahvast käib ainult organiseeritud klassiekskursioonidel...) ja sestap sai ka päris rahulikult väljapanekut uurida. Nojah, päris elusuuruses võimsat mammutit seal nüüd polnud, aga mõningate ehtsate luudega täiendatud nii elusuuruses kujutis seinal see-eest küll ja korralik mammutibeebi mulaaž ka, mis klaasi tagant nägi välja nagu päris. Muidu vahest igavavõitu hammastele ja võhkadele andsid tõsise lisaväärtuse teabetahvlikesed, mis kokku pajatasid ära suurema osa mammutite loost. Käisin läbi ka ülejäänud kaks korrust, kus oli väljas püsiekspositsioon kodumaisest ja natuke välismaisestki elavloodusest (ja isegi mitteelavast - või kuidas öelda näiteks turba kohta, on ta nüüd elav või mitte...), ning jõudsin järeldusele, et millalgi, kui aega on veidi lahedamalt käes, kui seda juhtus täna olema, tuleks sinna tagasi minna ja asju põhjalikumalt uurida. Igatahes väga vahvalt oli kõik seal esitatud.

Teine M, keda ma seejärel kaema ja kuulama tõttasin, oli Montefiore Simon. Sedakorda suutsin ma juba enesekindlalt kirjandustelgi avause üles leida, kuid erinevalt üleeilsest, kus Eesti ajaloolise kallakuga teoste kirjutajad tõid kokku üsna hõredalt rahvast, oli täna inimesi ohtralt, sealhulgas ilmselt ajakirjanikkegi - vähemalt olid seal kohal valgusvihkudega sähvivad päevapiltnikud. Seda, mida Montefiore teda põgusalt toetanud Laari Mardi saatel kõneles oma seiklustest Venemaa ja Gruusia arhiivides ning üldse enda loomingust ja mõtetest, ei ole võimalik kuidagi lühidaltki edasi anda - seda oleks pidanud tingimata ise kuulma. Eks need kahetsevad, kes kohale ei tulnud. Kes tulid, olid, ma usun, kindlasti rahul, mida tunnistasid korduvad naerupahvakud ja päris maruline aplaus lõpus.

Sellele järgnes õige mitu tundi juba ühe teise, siinkohal nimetamata jääva tähe all. Nimelt leidis üks inimene, kellega ma interneti vahendusel juba mõnda aega "tuttav" olen olnud, et oleks kena ka päriselus kokku saada. Nojah, võib-olla ta tahtis lihtsalt kontrollida, kas ma olen ikka tegelikult ka olemas (ma olen kohanud inimesi, kes ei ole tahtnud seda uskuda isegi siis, kui neil on võimalus mind näpuga katsuda ;-) ). Igatahes kulusid need tunnid märkamatult ja vähemalt mulle väga lõbusalt ja huvitavalt - neid ühiseid asju, millest kõnelda, jagus ikka kuhjaga. Ja mis seal öelda, mõnikord on täitsa hea inimestega suhelda suust suhu, mitte ainult näpust näppu...

Enne seda kohtumist oli mul natuke nii-ütelda vaba aega, mille jooksul käisin läbi Rahva Raamatu suurpoest Viru keskuses, mis üllataval kombel täitis hinge teatava rahuloluga. Oodata oleks võinud ju muud, sest ma olin ette otsustanud, et lähen ainult niisama aega viitma ja ühtegi ostu ei tee. Aga rahulolu tuli sellest, et kui ma muidu murelikult mõtlen, et olen selline imelik, kes hangib küll raamatuid, aga ei jõua neid lugedagi ja nii vedelevad põrandal kohatult raamatuhunnikud, siis seal poes nägin, et ruumipuudusest või teab veel millest tingituna olid ka seal mõnel pool raamatud suisa põrandale laotud ja laotatud. Nojah, targad ütleksid vist selle kohta: kahjurõõm on see kõikse suurem rõõm... :-)

Koju jõudes ootas mind veel ees ühe tõlke tegemine Postimehele, mis ühtekokku tähendas, et oma põhitöö, raamatutõlkimise, kallale ma täna õieti ei jõudnudki. Aga no eks see oli ka ette arvata, et kahe suurürituse kohakuti sattumine (või vist lausa sättimine) tekitab lünki.


Loetud: Akadeemia 5/2010
Vaadatud: mitte muhvigi

9.5.10

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: TM Kodu ja ehitus 3/2010, Oma Keel 1/2010
Vaadatud: Smallville (ETV), Vilde tee (TV3)

Ilmunud tõlked:
Vello Vikerkaar: infoauk ja Taneli Noa laev (Postimees, 08.05.2010)
C. Schmetterer. Miks minu telefonis fosforit on? (Postimees, 08.05.2010)

8.5.10

Reedesed mõtted

Raamatu tõlkimise asemel kulges täna peaaegu kogu päev raamatu ja ajaloo tähe all. Lahtiseletatult tähendab see siis pikaajalist viibimist Tallinna kultuurifestivalil ja Balti raamatumessil. Muide, leidsin täna Bukahooliku ajaveebist väga kohase sissekande või õigemini osunduse, mis tundub väga hästi iseloomustavat ka mind:

«Inimesed, nagu töömesilased, teevad kõiki asju, mis on neil üle pea kasvanud, lootuses paremale tulevikule,» märkis Aleksander Pulver. Nii ostetakse tema sõnul näiteks kokku raamatuid, mida tulevikus lugeda loodetakse, kuid tegelikult ei jõutagi kunagi seda teha.
 Tõsi, võin kohe ette öelda, et tegin südame täna nii kõvaks kui vähegi võimalik ja tulingi toime sellega, et naasin linnast ja eriti veel raamatumessilt ilma ühtegi raamatut juurde hankimata! (Kuigi tahtnud oleks, oh, kuidas oleks... :-) ) Nojah, osalt aitas sellele võib-olla kaasa ka see, et vähemalt mu meelest oli seekordne mess kuidagi kahvatum kui varasemad paar, mida ma olen väisanud. See võis küll olla rohkem optiline pete, sest varem on mess paiknenud põhimõtteliselt ühel tasapinnal, nüüd aga oli ta kolme korruse vahel ära jagatud. Ma ei viitsinud arve üle kontrollida, nii et see kahvatus on lihtsalt subjektiivne mulje - ja see puudutab nagunii ainult raamatute pakkumist, mitte messiüritusi.

Aga algusest peale. Tänane ilm oli imeilus selliseks pikemaks väljas viibimiseks: pilvine, tuuline, temperatuurilt alla kümne kraadi - mida hing veel saakski ihaldada! Esimene üritus, mida ma külastasin, oli siis kirjandusfestivalilt, nimelt vestlusring teemal "Ajalookirjutus või ilukirjandus", milles juttu vestsid Hvostovi Andrei, Aleksejevi Tiit ja Hargla Indrek, formaalselt Helme Peetri juhtimisel. See peeti Niguliste kõrvale paigutatud kirjandustelgis, mille sissepääsu leidmine valmistas tõsist peavalu, aga kui ma olin rajatise ümber teist ringi lõpetamas, tabasin ära, kust tuleb sisse pugeda. Kenasti plagiseva ja kohati krõbisevagi kesta varjus jõudsid kõik panelistid täiesti loogiliselt järeldusele, et sidesõna "või" on teemas väär ning ajalookirjutus ja ilukirjandus ei ole õieti välistavad, vaid pigem teineteisega tihedalt seotud ja nii mõneski mõttes teineteist täiendavad. Nojah, see et ilukirjanik sõna otseses mõttes ajaloolase leiva eest ära sööb, on ehk küll vähem levinud kui vastupidine, aga samas tõdesid ka esinejad, et ilukirjandust viljeldes saab sageli öelda seda, mida ajaloolane ei saaks, ilma et teda ei ootaks ees süüdistused subjektiivsuses ja teaduse teelt kõrvale kaldumises.

Samas, et kõik kolm on ju kirjutanud üht- või teistpidi asju, mis ajalooga kokku puutuvad (ja kaks neist on ka otseselt ajalugu õppinud, üks isegi õpetanud), siis oli neil kõigil ka omajagu probleemiks see, mil määral võib ajaloolist ilukirjandust või vähemalt ajaloolisse konteksti paigutatud ilukirjandust kirjutades kõrvale kalduda faktitruuduselt ja autentsuselt. Nad kõik leidsid ühtemoodi, et kirjutada nii, nagu oleks kirjutaja pärit samast ajast, milles tegevus toimub, oleks üsna lootusetu ettevõtmine - see oleks lihtsalt mõistetamatu ja nõuaks tekstile teist samapalju seletusi juurde. Eks ta õige ole, ma panin seda ise tähele vist peaaegu viimase vähegi paksema raamatu juures, mille ma läbi lugesin, nimelt Clarke'i Susanna "Jonathan Strange & Mr Norrelli" juures, kus autor on üritanud väga jäljendada Dickensit ja teisi 19. sajandi kirjanikke nii stiili kui isegi sõnavara osas - ja tulemus on... noh, ütleme, et kuigi raamat on tõsiselt hea, siis on teda päris raske lugeda, sest nii ju ei kirjutata enam :-)

Aga tagasi vestlejate juurde. Kui Hargla oli arvamusel, et vajaduse korral võib autentsusega ümber käia omatahtsi, just nii, nagu kirjanikuhärrale parem tundub (mis tema kui ulmekirjaniku puhul on ka päris mõistetav), siis Hvostov esindas pigem teist arvamust, mille kohaselt autentses kontekstis tuleks oma loominguga täita vaid need lüngad, mida ajalugu kui teadus ei võimalda, olgu siis fiktiivse tegelase dialoogid või mõtted või mis iganes muu.

Hvostov osutas ka ühele tõsisele probleemile, mis valitseb ajaloolise ilukirjanduse puhul: kui autor teab, et mingi asi on müüt, mitte tegelikkus, kas ja kuivõrd on ta õigustatud seda edasi levitama või ümber lükkama? Konkreetse näitena tõi ta ühe oma sünnijärgus teose, millesse tal kenasti sobiks internetis ja kohati meediaski juba levinud arvamus, et Nürnbergi kohtupidamise ajal rakendust leidnud eestlased võisid kokku puutuda ka peamiste natsionaalsotsialistidega (talle eriti sobinuks Tallinnaga seotud Rosenbergi ja mõne eestlasest vangivalvuri kohtumine sisse kirjutada). Samas ütleb ajalooteadus, et see on lihtsalt võimatu: eestlased küll leidsid Nürnbergi protsessi ajal rakendust, aga mitte nende peamiste sõjakurjategijate ajal, vaid hiljem, kui käisid juba lisaprotsessid pisemate tegijate üle (nii et teoreetiliselt võis näiteks siinsel kõrgel tegelasel Martin Sandbergeril küll isegi selline kohtumine olla). Eks sellised müütide süvendamise või kummutamise vaevad seisa ilmselt iga ajaloolise ilukirjanduse viljeleja ees, sest neidsamuseid müüte, olgu väiksemaid või suuremaid, on ikka neetult palju... (allpool tuleb müütidest veel juttu)

Telgist viis mu tee edasi Balti raamatumessile, mille ülesleidmisega tekkis mul samuti mõningaid probleeme. Ma teadsin, et see toimub kohas nimega Nokia kontserdimaja, ja olin ka aru saanud, et see peab asuma sellessamuses kobakas, kus ma olen paar korda Apollo raamatukauplust külastanud, aga ikka pidin ka sellele hoonele peaaegu ringi peale tegema, enne kui avastasin vastava kirjaga ukse... Tunnikese seal ringi vaadanud ja pidevalt kihku näpuga osutama hakates raamatuid kotti kühveldama asuda maha surudes oligi aeg käes kuulata, mida tarka räägivad (interneti)raamatukaubamaja Krisostomus esindajad e-raamatutest.

See üritus oli küll rohkem mõeldud kirjastajatele, just Eesti kirjastajatele, et ka need asuksid e-raamatukaubanduse ahvatleva maailmaga tegelema, kuid pakkus ka mulle huvi. Õieti oli esinejaid kaks, lisaks Krisostomuse esindajale oli kohal ka soomlaste Ellibsi esindaja, kes mõlemad kokku andsid päris korraliku ülevaate, kuidas kogu müügiprotsess käib ja mida selle juures arvestada tuleb.

Kõige selle juures avastasin ühe täiesti jabura asja. Krisostomus on küll usinalt asunud e-raamatuid turustama, väidetavalt on neil lausa 180 000 ühikut välja käia. Aga - ja see tuleks lausa punasega ära värvida. Juba avalehel seisab neil korraga kaks vastandlikku, üksteist välistavat asja, nimelt teos "Fedora Bible 2010 Edition" ja nõue, et allalaadimiseks ja lugemiseks tuleb kasutada sellist asja nagu Adobe Digital Editions. Läksin minagi huviga vaatama seda viimast, aga seal teatati kohe: vabandust, teie süsteem ei sobi. Ja nii oligi, Digital Editions on mõeldud ainult Windowsile ja Mac OSile. Nii et Fedora "piiblit" Fedoras lugeda ei saa... Nojah, selge see, et e-raamatuid ongi kõige parem lugeda ju vastavas e-lugeris, kuigi samas ajas tõsiselt segadusse see, et Krisostomuse saidil toodud nähtavasti soovitatavate e-lugerite seas olid mu meelest kõik Linuxi-põhised... (aga ega ma nii täpselt ei tea ka, võimalik, et need on kõik selliselt muditud Linuxid, et igasugune DRM nende peal ikka töötaks, ka see Adobe variant). Saatsin ka neile vastava küsimuse, eks näib, kuidas ja mida nad vastavad.

Sellele järgnes veel üks vestlusring, sedakorda pealkirja alla "Suur ja väike ajalugu", osalejateks Juurvee Ivo, Rahi-Tamme Aigi, Paju Imbi ja Zinovieffi Sofka ning vestluse juhiks ja, nagu selgus, aktiivseks vestlejaks, Laari Mart. Nagu pealkiri ja osalejad arvata lubavad, oli peamiselt juttu siis n-o ametliku ajaloo ja eraajaloo ehk mälestuste või ajaloolise mälu võimalikest lahknemistest ja kokkupuudetest. Zinovieffi Sofkal oli küll kaasas lausa tõlk, aga ta langes siiski üldisest ansamblist veidi välja, seda enam, et teised kõnelesid üsna rõhutatult just väga Eesti-keskselt, Võib-olla oleks olnud parem, kui temaga oleks olnud umbes samade küsimuste-teemadega eraldi, näiteks kahepoolne vestlus, siis oleks ta vahest nii-ütelda paremini eksponeeritud olnud, sest seda ta kindlasti väärinuks (nojah, tegelikult oli tal selleks võimalus veidi hiljem tolles kirjandustelgis - vähemalt ma arvan, sest seal ma kohal enam ei käinud). Aga üht-teist ta siiski rääkis ja oma panuse diskussiooni andis.

Suurem osa jutust keerleski üsna mõistetavalt ametliku ja mitteametliku ajaloo erinevuse vahel, mille tutvustamiseks Rahi Aigi oli väga õige inimene - on ta ju ohtralt läbi töötanud küüditanute ja muude represseeritute materjale ning teab hästi, kui erinev võib olla näiteks ülekuulamisprotokollidesse kirjapandu tegelikkusest. Selle kohta oli kõigil ohtralt näiteid tuua. Zinovieffi Sofka kõneles oma vanaemast, keda mõne aja eest autasustati medaliga juutide abistamise eest Teise maailmasõja ajal - samal ajal oli ta oma vanaema-raamatut kirjutades saanud tutvuda MI-5 materjalidega, kust selgus, et Briti luure oli suhtunud temasse kui kommunisti äärmise kahtlusega ja kõiki tema tegemisi põhjalikult jälginud. Veel markantsem oli muidugi Laari Mardi mainitud Horvaatia kardinal Stepinac, kes samuti vastustas nii juutide kui ka teiste rõhutute tagakiusamist ja lõpuks sama jätkamise eest kommunistide võimu ajal vangi heideti. Markantseks muudab selle asjaolu, et Laari väitel sai just Stepinaci kohtuprotsessi tublisti moonutatud ja isegi võltsitud materjalidest, mida kommunistlik režiim ei jätnud muidugi avaldamata, alus, mille põhjal hakati kõnelema "Hitleri paavstist"... (vähemalt üks vastavasisuline ja lausa -pealkirjane raamat on ka eesti keeles ilmunud)

Et ajaloo kui mitte otse võltsimine, siis, ütleme, vähemalt omapärane tõlgendamine ei ole kuhugi kadunud, võis täna lugeda Goble'i Pauli ülevaatest, mis tutvustas kellegi SRÜ riikide instituudi asedirektori Šiškini arvamust, et "ajaloo võltsimine" on endistes NSV Liidu liiduvabariikides nii levinud ainult sellepärast, et seal võimule tulnud "separatistidel" pole muud võimalust võimul püsida - kui nad ajalugu ei "võltsiks", saaks kogu rahvas kohe aru, et Venemaa ajalookäsitlus on ainuõige. Ohjah...

Eks me siin Eestis teame tegelikult veel päris hästi, kuidas ajalugu võltsiti - ehkki Aigil oli põhjust nentida, et tema juhendatavate seas võib olla toimunud murrang ning peale tulevad need, kes enam nõukogude aega ise ei mäleta ega ole ka vanaema/isa käest kuulnud ning peavad arusaamist tollasest kaksisoimast alles omandama hakkama. Juurvee Ivo väga palju võltsingute teemal täna sõna ei võtnud, kuid mul on hästi meeles üks tema artikkel paari aasta eest Tunas (täpsemalt 2/2008, aga Tuna leheküljel paraku seda artiklit veel digitaalkujul saada pole), mis puudutas ka üht mu tõlgitud teost (Richard Bassett. Canaris. Hitleri luureülem) ja milles ta näitas, kust ja kuidas tekkis müüt eestlaste suurest abist Saksa luurele. Muide, samasugustest müütidest kõneleb tänases Sirbis lühidalt ka Hindi Mati artikkel, kes võtab ette samuti ühe väärväite, mis on hakanud end ise taastootma, ning toob ka näite, kuidas üht ja sama pilti on paigutatud päris erinevatesse kontekstidesse. Ta lõpetab artikli muretseva küsimusega: "Üks ja sama fotogi kõlbab illustreerima mitut tragöödiat. Kas ongi nii, et vahet pole? Või et vahet ei peeta oluliseks?"

Et väljaskäigust pole rohkem suurt midagi kõnelda, siis võingi nentida, et lõpuks koju jõudes jätkus ajaloolaine, sest Sirbis oli samuti eelseisva Teise maailmasõja lõpu aastapäeva puhul ohtralt sellest juttu, peamiselt raamatuarvustustena. Aga selle kõrval oli seal ka väga kena artikkel kirjakunstist - või vist oleks õigem öelda trükikunstist, igatahes Kaarma Jürist, kes on raamatukujundaja, ja tema kasutatavatest kirjadest. Sellega seoses tuleb ära mainida, et nagu ikka, oli raamatumessi üks keskseid asju mu jaoks Eesti. Läti. Leedu ja Soome ilusamateks raamatuteks tunnistatud väljaannete näitus. Pole midagi öelda, soomlaste raamatukujundus on ikka üle prahi, vähemalt üldtasemelt: kui Eesti. Läti ja Leedu parimate raamatute seas on vähemalt mu meelest tavaliselt paar-kolm väga head asja ja ülejäänud kuidagi võõristavad, siis soomlastel alati sellist väga head polegi, aga see-eest on peaaegu kõik "parimad" tõesti hea väljanägemisega. Seda isegi vitriini taga, kus näha on ju ainult kaas, mitte aga sisemine kujundus.


Loetud: Sirp, 07.05.2010, Tehnikamaailm 5/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), NCIS: Kriminalistid (TV3), Hirmu häll (TV6)