31.3.10

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse lõi tubli augu külaskäik ema juurde. See sai alguse eilsest suhtlemisest, kus me jõudsime mõlemad arusaamisele, et sünni- ja muude tähtpäevadega peab ikka tingimata kaasnema emme enda tehtud kõikse paremini mekkivate pirukate manustamine. Ja mõistagi olidki need pirukad just nii head, nagu mu ema neid alati teha oskab!

Sattusin lugema arvamust, nagu oleks äsja maha peetud I kübermaailmasõda. See väide jäägu nüüd autori südametunnistusele (tal on kindlasti õigus, et tegemist oli väga võimsa erafirma ja riigi vägikaikavedamisega ja et selles mõttes võib seda vahest võrrelda ka näiteks praegu käiva "terrorimaailmasõjaga", milles ühel pool on põhimõtteliselt ülemaailmse haardega eraorganisatsioonid ja teisel pool riikide koalitsioon (see viimane mõte ei ole autoril otseselt välja öeldud, vaid on mu enda loogiline järeldus), aga selle aktsiooni tõstmine maailmasõja staatusse on vahest liiast), küll aga leidsin sealt viite ühele raamatule, mida vahest tasuks lugeda: Richard Clarke'i "Cyber War". Ma omal ajal tõlkisin ta esimese raamatu "Kõigi vaenlaste vastu", mis oli vähemalt mulle endale väga hea ja valgustav lugemine, loodetavasti on see uus raamat samal tasemel. Igal juhul oli päris hea üks tsitaat raamatust, mis tugines Clarke'i praktilisele tegevusele Obama üleminekumeeskonna (mis valmistab ette uue presidendi ametisse astumist) nõunikuna ja on mõeldud iseloomustama USA mõneski mõttes suhteliselt kesist küberturvalisuse olukorda:
he "tried to quietly point out that if you are a senior member of the informal national security transition team, you probably should not be planning the takeover of the White House from a Starbucks."

Vastu hommikut sattusin lugema vahvast inimkatsest, mis oli tehtud KDE juhtimiskeskuse (või nüüdse nimega Süsteemi seadistused) kasutamise kohta. Ilmselt on kõik sellised juhtimiskeskused alati paras peavalu kujundajatele, et leida igale asjale õige koht, ja mida suuremaks juhtimiskeskus paisub, seda tõenäolisem on, et miski asub ikka kohas, kust vähemalt osad kasutajad ei taipa seda mitte otsida...


Loetud: Tehnikamaailm 4/2010
Vaadatud: Välisilm (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: kindla individualismi traditsioon (Postimees, 30.03.2010)

30.3.10

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Südant kõvaks tehes otsustasin tarkvara tõlkimisest täna loobuda, sest paraku, kuidas ma ka ei ole püüdnud, on ikka juhtunud nii, et korraga on kaelas kaks raamatutõlget, mis ei ole kohe üldse meeldiv olukord. Nii et eks näis, millal ma taas tarkvara juurde jõuan või õigemini, millal ma sellele taas kogu päeva saan pühendada. Igatahes mitte enne, kui vähemalt üks neist kahest raamatust on kaelast ära...

Tänase päeva peauudis eelmainitu kõrval oli loomulikult metrooplahvatuste jada Moskvas. 39 surnut ja üle 70 seni haiglas, see on ikka päris korralik rünnak, ehkki vigastatute suhteline vähesus näitab, et omaaegsest Londonist on ikka midagi õpitud (seal oli küll neli plahvatust ja vastavalt ka laipu rohkem, aga vigastatuid oli lausa kordades rohkem). Tundub ka, et Venemaa korrakaitseorganitel oli vähemalt ebamäärane teave toimuva kohta, mis samuti ilmselt aitas kahju vähendada. Nähtavasti aitas kaasa ka see, et rünnakute eesmärk ei olnud ilmselt lihtsalt võimalikult suure kahju tekitamine, vaid sellele üritati külge pookida ka sümboolne tähendus (üks plahvatus kärgatas Lubjanka peatuses ehk n-ö FSB all, teine olevat mõne väite kohaselt arvatavasti suunatud sümboolselt siseministeeriumi vastu, aga toimunud veidi enneaegselt). Enesetaputerrorismiga võitlemine ei ole muidugi kunagi kuigi lihtne ja ega üldiselt seal palju muud ei saagi teha, kui olla valmis kõigi võimalustega kahjusid minimeerima, sest eelnevalt tõkestada on selliseid rünnakuid peaaegu võimatu (seda ei ole suudetud isegi Iisraelis kogu sealsest 24/7 valmisolekust hoolimata, kuigi mõnikord harva on see ka õnnestunud). Kõige paremini õnnestub mõistagi selliseid rünnakuid tõkestada neid esile kutsuvate probleemide lahendamisega, aga nojah, vaevalt maailm kunagi nii ilusaks muutub, et see ka tegelikult võimalik oleks. Iseküsimus ongi, milline on praegu nende Moskva plahvatuste taga seisnud "probleem". Esimesed mõtted suunduvad mõistagi Tšetšeenia või laiemalt Põhja-Kaukaasia suunas, aga on käidud välja ka hüpotees (vene) rahvusäärmuslaste kohta (millele võib osutada ka kõlanud väide, et kaks naist, kes enesetaputerroristid rongile panid, olnud "slaavi tüüpi näoga"). Eks näis, kuhu uurimine välja viib. Esialgu paistab, et eelkõige panustatakse siiski Põhja-Kaukaasia kaardile, Venemaa välisminister jõudis juba "leida" ka seose rahvusvahelise terrorismiga...


Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Fringe (Pro7)

29.3.10

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas mõneks ajaks kahe loo tõlkimine Postimehele.

Õhtul vaatasin väga põnevat filmi "Paani labürint". Tõeliselt suurepärane film, kusjuures eriti nauditavaks tegi asja see, et tegelikult koosnes see kahest läbipõimunud loost, mis omaette oleks ilmselt olnud lausa igavad: ühelt poolt haldjalugu surnud printsessi naasmisest ja teiselt poolt Hispaania vahetult kodusõjajärgse aja kuskil kauges kolkas. Sugugi mitte asjata ei ole filmi ka ohtralt auhindadega pärjatud - ja ilmselt tasuks seda juhuse avanemisel uuesti vaadata, sest seal on ilmselt elemente, mida esimese korraga võib-olla ei panegi hästi tähele...


Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Pans Labyrinth (Pro7)

28.3.10

Laubased mõtted

Pooleldi tavaline tööpäev. Hommik algas mõtlema paneva lugemisega lugupeetava Sirkeli Mati sulest. Tema artikkel Päevalehes on selline, mida siin ei ole õieti võimalustki ümber jutustada või mille kohta mõtteid avaldada - see väärib kindlasti ise läbilugemist ja mõtisklemist selles tõstatatud teema(de) üle. Igatahes kõik minu käed kirjutavad küll sellele artiklile igas mõttes alla.

Põhjus, miks tööpäev selliseks poolikuvõitu jäi, seisnes aga ema peatses sünnipäevas, mida ta otsustas alustuseks tähistada pisikeses ringis, milles lisaks temale endale osalesid ta poiss-sõber ja mina. Tähistamise kohaks oli Löwenruh restoran (ma kardan, et selle kohavaliku kutsusin ma ise välja, kui ma mõni aeg tagasi ühe ema külaskäigu ajal seda mainisin ja nentisin, et tundub huvitav koht olevat...) Päris mõnus koht paistis olevat ning toiduportsud olid korralikud, toit ise hea ja hinnad selle juures täiesti mõistlikud. Mingi vist aseri või selle kandi spetsiifika on seal ka ja vahest selles tingituna oli ka teenindav neiu mitte-eestlane, aga see pigem oli pluss.
(Muide, see neiu oli üks neist, keda ma olen viimasel paaril-kolmel aastal üha rohkem kohanud: ta rääkis üsna kanget, aga grammatiliselt veatut eesti keelt. Ilmselgelt kas keelekursuste või siis kooli mõju, ilma nähtavasti eriti eestikeelses keskkonnas viibimiseta - sest eestikeelses keskkonnas võetaks paratamatult üle ka kõik need lihtsustused ja ülejalapanekud, mida eestlased ise oma keelt kõneldes aiva teevad, kuid õpetajad (keele)koolis taovad ju ikka raudkindlalt seda rasket ja keerulist grammatikat õppuritele pähe. Ma ei ole päris kindel, kuidas selliste inimeste arvu kasvamist tuleks õieti tõlgendada, aga vähemalt minu silmis näitab see eesti keele maine kasvamist mis tahes põhjusel siin elavate või siia sattunud mitte-eestlaste seas.)

Üks kingitustest, mida emale sai mitme peale tehtud, oli digiboks. Seda läheb tal kahtlemata suvel Kunglas vaja, kui ta seal endise visadusega "künnab ja külvab" (juba vanem inimene, aga ikka ei ole veel vabanenud soovist päev otsa aias rühmata, et siis õhtul mõnuga ohata: ah, küll ma olen väsinud... :-) ) Teine kingitus, mille ta täna kätte sai ja mille üle ta oli ülivägamegasuperhüperrõõmus, oli tema lemmikvärvi punane haapsalu sall. Et vältida igasuguseid arusaamatusi, siis tuleb muidugi kohe öelda, et see *ei olnud* minu valmistatud - kui ma väga püüan, siis suudan ehk tavalise salli nii valmis teha, et see kaugemalt vaadates tundub isegi korraliku salli moodi välja paistvat, aga haapsalu salli valmisnikerdamise kunst on vähemalt praegu küll mulle raketiteadus (ja tegelikult palju rohkemgi, sest raketiteadus polegi nii keeruline :-) )... Aga see ei olnud ka ostetud, vaid siiski spetsiaalselt talle tehtud, suure südamesoojusega ja puha, mis teda veel eriliselt rõõmustas. Palju ei puudunud, et ta oleks selle sealsamas restoranis õlgadele visanud, aga siiski pidas ta paremaks seda söögiorgiaga mitte segada ja hoopis hiljem, juba kodus salli embuses naudelda.

Löwenruh pidusöögile eelnevalt tegelesin veidi poodlemisega, külastades sealjuures ka Magistrali keskuse pisikest, aga muidu hea valikuga raamatupoodi. Paraku ei olnud seal just seda raamatut, mida ma olin mõelnud emale kingipakki susata, nii et see jääb hilisemaks ajaks, küll aga ostsin endale ühe vajaliku teatmeteose, mis olgu ka siin ära mainitud:
Emalt sain õhtuseks ajakulutajaks kaasa ka Meistriristiku, mis sedakorda polnudki kuigi raske. Isegi Rauno Pärnitsa tüübiliselt mittemidagiütlev sõnapaigutusmõistatus läks seekord lihtsalt (kuigi ma endiselt ei suuda hästi aru saada, kes on need, kellele sellist laadi mõistatused, mis mingeid teadmisi juurde ei anna ega saagi anda, peaksid õieti peale minema...)


Loetud: C.Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Libahundi needus (ETV2)

27.3.10

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Silma jäi üks uudis Lõuna-Koreast, kus nagu usinad sipelgad olid teadlased valmis saanud tehnoloogia, mis võimaldab raamatuid ruumiliselt "lugeda". Esialgu olevat küll tehnoloogia veel liiga kallis, et 3D raamatud päris reaalselt kõrval asuvasse Selverisse jõuaksid, ja prille läheb ka selleks vaja, aga siiski... Igatahes mu pähe kerkis miskipärast kohe pildike, kuidas võtan kätte Kääbiku ja kuidas Smaug sealt kõrvetavate leekidega mu igapäevast raseerimist toimetama asub :-) Nojah, nii interaktiivne see nüüd vahest pole, aga videod, mida võib näha siin, on paljutõotavad küll.


Loetud: Sirp 26.03.2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)

26.3.10

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Õhtupoolikul vaatasin Kanal2 pealt dokfilmi "Käigu kõik kuradile", mis tõotas avada siit välja rännanud ja mujal (=Lõuna-Hispaanias) põhjakihti suubunud eestlaste saatust ja probleeme. Veidi suuresõnaline reklaam tekitas kahtlusi ja selles osas ei pidanud pettuma: tõepoolest, vähemalt mina ei saanud selle tunni jooksul just kuigi palju targemaks kogu selle väljarännuproblemaatika osas. Tublisti eklektilisust ja hüplikkust oli ka. Aga päris raisatud ajaks seda tundi ei saa ka pidada, sest isegi kui see ei jõudnud, kuidas öeldagi, üldistuse tasandile, siis ega neid kerjustest, prostituutidest ja muudest eluheidikutest filme ju nii palju ka ei ole, et see täiesti külmaks oleks jätnud. Igal juhul jäi filmist mulle meelde kolm asja. Esiteks ja täiesti mõistetavalt läks mulle väga hästi peale filmi põhiteema: no kuidas saakski mind külmaks jätta, kui pidevalt kõlab üleskutse "Otsime Mareki üles"! :-) Teine sümpaatne joon oli reporteri julgus. Võimalik, et seal taga olid ka mingid kokkulepped kohalike võimuesindajatega või veel midagi, aga igatahes liikus ta üsna julgelt sellistes küllaltki kahtlastes kohtades ja muidugi nõuab n-ö tavaliselt inimeselt omajagu vaprust ka agar kaasalöömine prügikasti sisu sorteerimises või ka tänaval kerjuste kõrvale mahaistumine. Kolmas asi, mis tekitas imeliku tunde - just nimelt imeliku, sest ma ei oska isegi öelda, kas see oli negatiivne, positiivne või veel midagi -, oli nii-ütelda Eestit sümboliseeriv kolmainsus: Viru Valge, must leib ja Eesti lipuke.

Teine päeva jooksul silma jäänud asi oli see, et pärast paariaastast asjaajamist on nüüd lõpuks ometi Sertifitseerimiskeskuse sertifikaadid Mozillasse kaasa pandud. Ehk siis teisisõnu peaks edaspidi Firefoxi (ja nähtavasti ka selle sugulasbrauserite) kasutajatel olema lihtsam isikutunnistusega majandamine, sest pole vaja enam ise neid sertifikaate importida. Eks ta aega võttis päris palju, aga ilmselt ongi niisuguste asjade nagu sertifikaadid puhul pigem parem, kui asjad kulgevad aeglasemalt ja põhjaliku kontrollimise ja testimise saatel, mitte aga kiirustades ja siis muudkui hooletusvigu lappides.


Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Käigu kõik kuradile! (Kanal2)

25.3.10

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Et ma ärkasin maru vara, enne igasugust kukke ja koitu, Eesti aja järgi 8 paiku, mil ühelgi kukel pole isegi veel formuleerunud kiremise ideed, sest nad veedavad veel oma aega õndsalt Une-MatiLady Gaga embuses, otsustasin mitte edasi magama jääda, vaid korda ajada paar asja, mis muidu tavalises päevarutiinis kipuvad ikka ära ununema.

Kõigepealt tegin korda Mandrivas kasutatava trükkimishalduri system-config-printeri tõlked. See kipub ikka ära ununema just seepärast, et pärast suure Linuxi trükiasjandusguru lahkumist Mandrivast jäi nende oma trükkimishaldur hooletusse ja lõpuks asendati mainitud Fedora SCP-ga (Fedora ehk RedHat on ju distributsioon, millest Mandriva omal ajal lahku lõi ja mille tarkvara on enam-vähem valutult või väiksema kohendamisega seniajani Mandrivale kasutamiskõlblik). Fedora kasutab aga oma tõlkimissüsteemi, mille aluseks on Transifex, sestap tulebki iga kord spetsiaalselt meeles pidada, et ka seal on vaja tegutseda. Igatahes on nüüd SCP tõlge (või õigemini tõlked, sest seal on tegelikult mitu haru) taas 100% peal, millest peaks loodetavasti kasu olema ka Fedora kasutajatele (Fedora enda eestindus on kahetsusväärsel kombel juba aastaid hooletuses, s.t keegi ei tegele sellega enam...).

Seejärel võtsin ette avalduse koostamise Autorihüvitusfondile. See on üldse üks minu väheseid seoseid Eesti riigiga tulumaksu ja maamaksu (jajah, formaalselt kehtib Eestis ju maa eraomand, aga tegelikult...) tasumise ning passi ja isikutunnistuse omamise kõrval ja ka ainuke asi, mille puhul mulle ei tundu vastumeelne "hüvitust" vastu võtta, sest selle taga on ju ikka reaalne töö. Ega see summa muidugi väga suur ei ole, sest ma ei jõua ju mingil juhul meistertõlkijatega sammu pidada, kelle usinate sõrmede alt väljub nii 40 raamatut aastas. Minu parim aasta oli 2006, mil ilmus tervelt kuus nimetust, aga eelmise aasta produktiivsus oli päris madal, kõigest kolm raamatut ja needki suhteliselt õhukesed Osprey lahingutesarja tõlked Koolibri välja antuna. Karta on, et see aasta ei tule parem, pigem isegi halvem - need viimase aja megasuured tõlked ei luba just palju üle ühe-kahe raamatu aastas välja paisata (kuigi teisest küljest, minu megasuured tõlked on vaid nii 1000 lehekülje kandis või nii, samas meistertõlkijad lasevad 200-leheküljelisi raamatuid välja nii iga paari nädala tagant, nii et kasvuruumi ju veel oleks...).

Igatahes avalduse tegemine läks sel aastal väga valutult: veel eelmine aasta pidin digiallkirja andmiseks käivitama igaks sajaks juhuks alles jäetud Windows Vista, aga sel aastal õnnestus kõik kenasti Mobiil-ID kaudu ära ajada digidoci veebikeskkonnas ilma mingeid erilisi ponnistusi tegemata. (Ahjaa, sellest tuleb meelde, et hiljaaegu küsis üks inimene siin ajaveebis üht mu varasemat sissekannet kommenteerides, et kas ma olen oma SonyEricssoni telefonist Mobiil-ID menüü üles leidnud. Jah, olen, võisin vastata - ilmselt mingi iseäraliku mõtteliigahtuse ajel oli see paigutatud rubriiki "Meelelahutus" :-) .)

Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Stargate Universe (RTL2)

24.3.10

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev.

Oma ajaveebi sissekannete peegeldamisest Facebookis on päris kasu: kuigi väidetakse, et uue ajastu eneseväljendamise põhitunnuseks on just ajaveebid, mis laiendavad seniolematult nii ajakirjanduse, kirjanduse kui ka veel teab mille piire ja tagavad kõigile võimaluse olla kõigile kuuldavad ja nähtavad, on ilmselt siiski kõigi nende eneseväljenduste ülesleidmine põhjatust üleilmsest "ämblikuvõrgust" nii lootusetu, et reaalselt jõuavad need eneseväljendused vähegi laiema publiku ette ikka pigem sellistes sotsiaalvõrgustikes nagu samune Facebook (teine võimalus on muidugi see, kui olla juba eelnevalt nii kuulus, et miljardid fännid panevad tähele iga silmapilgutustki ja siis muidugi ka nii väärtuslikku fänluse edendamise ja süvendamise allikat nagu ajaveeb...).

Aga mainisin ma seda sellepärast, et eile esitas üks Facebooki sõbranna küsimuse, miks ma olen hakanud oma ajaveebis isikunimesid kirjutama kujul "Kaalepi Ain", mitte harjumuspäraselt "Ain Kaalep". Ma esimese hooga ei osanud midagi vastatagi, aga veidi järele mõeldes leidsin, et ju siis põhjus peitub, nagu psühholoogidel on kombeks öelda, ikka selles lapsepõlves. Kohas, kus ma üles kasvasin - sügaval metsade keskel, ikka täielikus "kolkas" ja pärapõrgus :-) (isegi üks õige põrgu, see Tori oma, asus suhteliselt lähedal...) -, oli enamasti kombeks inimestest rääkida just niipidi: ikka öeldi, et näiteks Vaino Jaan tegi seda või teist; vastupidist ei suudagi meelde tuletada. Enamasti sealjuures kasutati selle esimese määrajana mu meelest perenime, vahel harvem ka talunime.

Et asi siiski vaevama jäi, otsustasin pöörduda abi järele sinna, kuhu mul ikka on kombeks pöörduda, nimelt tarkade raamatute poole (võiks ju muidugi ka psühholoogi poole pöörduda, nagu arenenud maailmas mis tahes mure puhul kombeks, aga individualistliku maailmavaate esindajana olen ma siiski arvamusel, et miks küsida abi inimeselt, kui raamat ajab ka asja ära :-) ). Eesti keele käsiraamat sedastabki (L55 - selle viite puhul ei tohi end lasta ära ehmatada võimalikust veateatest: avanema peaks vähemalt lehekülg, kus saab õige rubriigi vasakul asuvast sisukorrast üles leida):
Tänapäeva eestlase eesnimi on ees ja perekonnanimi järel, nt Ain Kaalep [...] Ainult seal, kus on tarvis perekonnanimede järgi tähestikulist järjestamist, võib kasutada pöördjärjestust, nt Kaalep, Ain [...] Kui sellist järjestust kasutatakse kirjakeelses tekstis, siis on tunda bürokraatiakeele hõngu, nt Kirjanikest võtsid koosolekul sõna Kaalep, Ain, Luik, Viivi [...] See on pöördjärjestus, kus perekonnanimi on nimetavas käändes.
Ja siis tuleb lõik, mis selgitab ka minu probleemi:
Veel on võimalik pöördjärjestus, kus perekonnanimi on omastavas käändes, nt Kaalepi Ain [...] See on eestipärane mall, sest nii kasutati vanasti eestlaste lisanimesid. Tänapäeval ei ole see aga ametlik ega enam neutraalnegi mall, vaid argikeelne.
Argikeelne ei ole, muide, just päris negatiivse tähendusega. Sama käsiraamatu punkt L30 sedastab lausa tundeliselt:
Väga suur ning omakorda kihistuv sõnavara osa on argikeelne sõnavara. Argikeel on kirjakeelega võrreldes vabam, normilõdvem keelekuju, mida kasutatakse vähenõudlikumas igapäevases suhtluses. Ta on prii ilukirjanduskeele emotsionaalsusest, teadus- ja ametliku keele ratsionaalsusest ning uperpallitab tihti lustlikult.
Nii et ratsionaalsusest priina püüan ma ka edaspidi lustlikult uperpallitades kasutada selliseid nimevorme, nagu mulle parasjagu meeldivad :-)


Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

23.3.10

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev ehk tarkvara tõlkimise päev. Ma mõtlesin küll, et "päristöö" ajab nii peale, et äkki jätaks sel nädalal "hobitöö" kõrvale, aga hommikul ärgates tekkis must masendus pilku akna poole heites, kust kõõritas vastu too vastik kollane kera, ja siis leidsin, et nii hullu ilmaga (muidu ju suvel harjub sellega kuidagimoodi ära, aga nüüd on olnud mitu kuud kena, peaaegu päikesevaba aega ja sestap tekitab selle järsk tagasiilmumine tavalisest sügavamat ja mustemat masendust) ikka tõlkida ei saa. Lugesin veidi Kasiku Reeda "Eesti keele sõnatuletust", mis aga viis mõtted tagasi tarkvara tõlkimise juurde, kus mul eelmine nädal just jäidki lahendamata mõned analoogsed probleemid. Ning nii ma siis poole päeva peale ikka taas KDE tõlkimise kallale asusingi. Formaalselt mahult oli tootlikkus päris suur, aga tuntava osa andis sellesse mõõtühikute suhteliselt tuim tõlkimine, kus olid mõned ühikud lisatud, nii et nüüd tuli neile jälle lihtsalt ette taguda nanosid ja mikrosid ja atosid ja zettasid... Aga teisest küljest on ju ka seda tööd vaja teha ja tuima töö tegemine täna tähendab (loodetavasti) huvitavamat ja mõtlema panevamat tööd edaspidi.

Õhtul vaatasin omal ajal kõmu tekitanud filmi "Borat". Ma sain aru küll, miks see nii kõmuline oli: kui ikka juba seitsmendal minutil mõnitatakse räigelt juute (kasahhid ja verepilastus olid eelnenud, aga need on ju tagasihoidlikumad asjad... :-) ), siis on selge, et kõmu tuleb. Kuid film tervikuna jättis üsna haleda mulje. Sellesse oli kokku mahutatud tubli hulk sketše, mida mingi ühisjoon kuidagimoodi koos hoidis, ja võib-olla oleks eraldi võetuna need sketšid päris head olnud (näiteks lõpueelne nelipühilaste sketš oli täitsa nauditav), kuid mingit tervikut siiski ei tekkinud, vähemalt mitte minu peas või muus organis. Mulle meenusid samamoodi sketšidest koosnevad Monty Pythoni filmid ja selle lati alt jooksis Borat ikka täiega läbi. Kümnepallisüsteemis võiks vahest isegi 4 ära panna, kuigi ta rohkem sinna 3 kanti kipub.


Loetud: R. Kasik. Eesti keele sõnatuletus; C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Ühikarotid (Kanal2), Välisilm (ETV), Borat (TV3), Fringe (Pro7)

Ilmunud tõlked: Mihhail Gorbatšov: valitsus pelgab kodanikuühiskonda (Postimees, 22.03.2010)

22.3.10

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Ärapanija

21.3.10

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas mõneks ajaks ema külaskäik, kes otsustas ühendada tänase poodlemisretke oma kõiksekallima poja külastamisega. Ühtlasi tõi ta ka ristsõnu lõpetada ning mõningase üllatusena jättis mulle ka tänase Päevalehe, mille oli ostnud uue raamatusarja avalöögi, Krossi Jaani mälestuste hankimiseks. Ma ei ole füüsilist Päevalehte näinud vist oma aasta, võib-olla isegi rohkem (viimane kord oli kindlasti rongiga Türile sõites aja surnukslöömiseks kaasa ostetud eksemplar, ainult ma ei ole kindel, millal...), sestap võtsin huviga kätte. Aga nojah, laupäev ju ja ilmselt sellepärast ei kulunud isegi viit minutit lehe läbimiseks: lugeda oli ainult Ivan Orava olukirjeldus teiselt poolt ja poliitikute arvamused seoses Iraagi sõjaga, võrdlevalt nii toonasest kui tänasest. Päevalehe suur ristsõna oli selles mõttes parem, et andis ajalehe läbimise ajale veel viis minutit juurde... Selles mõttes on ajalehtede RSS-voogu ikka palju parem jälgida: need tekitavad peaaegu nii ööpäevaringselt mulje, et seal leidub uudiseid ja muud lugemisväärset - aga kui võtta reaalne paberleht kätte, siis jah, üle viie minuti on ikka raske aega kulutada (kuigi kindlasti on ka erandlikke päevi...)

Eilse tõlkekriitika jutu jätkuks: täna leidsin üle mitme aja kriitikat ühe oma tõlke kohta. Nojah, päris tõlkekriitikaks seda nüüd pidada ei saa: see oli kirjutatud paberlehes ilmunud tõlke autori ajaveebis ilmunud originaali kommentaarina, poolanonüümsena (selles mõttes, et autori jälile jõudmine nõudis õige mitu sammu) ja piirdus napi tõdemusega, et
while the Estonian translation at Postimees.ee is not strictly horrible, it has also managed to do away with most of the wit, eloquence and aptness of phrase present in the original.
Ma küll päris kindel ei ole, kas see nüüd tõele vastab, aga teiselt poolt olen ma ju ka kritiseeritu, nii et kuigi erapooletu ma ju olla ei saa. Seda ma tean küll, et üks fraas oli originaalis kindlasti, mis eestikeelses tõlkes ei kõla nii hästi: ingliskeelsele going postal'ile ma lihtsalt ei osanud leida sama lühikest ja tabavat vastet ning pidin piirduma jutustavama "valimatu enda ümber tulistamisega". Aga ju ma pean edaspidi hoolikam olema, sest ilmselt siis ikka midagi selles tõlkes pidi leiduma, mis kommentaatorit (hmm, veidi pikantseks muudab kommentaari asjaolu, et see postitati loo alla, mis räägib internetikommentaaridest ja -kommentaatoritest :-) ) nii sundis ütlema.


Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Smallville (ETV), Cibe Zero (RTL2)

Ilmunud tõlked:
Vello Vikerkaar: kommud ja kommentaatorid (Postimees, 20.03.2010)
M. Jönsson. Mõtlemine rikub mõtlemise seadusi (Postimees, 20.03.2010; ilma viiteta, sest artikkel on mõeldud ainult "rikastele ja ilusatele")

20.3.10

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänase Sirbi lisa Keele Infoleht oli tervikuna väga põnev ja südamelähedane, sest teemadeks olid tõlkimine ja toimetamine elik asjad, millega ma igapäevaselt igas mõttes kokku puutun (toimetamisega vahest vähem, aga ega siis tõlkija, kui ta tahab vähegi korralik tõlkija olla, pääse ju vähemalt enesetoimetamisest). Et kõik vahelehe neli lehekülge sisaldasid huvipakkuvaid lugusid, ei hakka siin pikemalt eraldi artiklitel peatuma, küll aga tekitasid mõned asjad mõtteid, mida ma alljärgnevalt kirja panen - täpsemate viideteta, sest nagu öeldud, on vaheleht piisavalt huvitav, et see tervikuna läbi lugeda, seda isegi siis, kui tõlkimine-toimetamine spetsiifiliselt nii palju huvi ei paku, küll aga üldse keeleküsimused.

Esimese asjana jäi veidi kripeldama tuntud toimetaja Otsa Heido muidu asjalikus, ehkki vahest veidi epateerivas artiklis kõlanud mõte "Ajalehtedes -ajakirjades on enamasti ainuke kirjutatule teine pilgu heitja see, keda nimetatakse keeletoimetajaks". See ei ole kahtlemata otseselt vale ja ma ei taha kohe sugugi mitte ajalehtede-ajakirjade keeletoimetajate kui muu hulgas ka faktikontrollijate ja sisutoimetajate rolli kahandada, aga "enamasti" on vahest veidi liialdatud. Üldiselt on vähemalt suuremates ajalehtedes ja osades ajakirjadeski siiski olemas teatav ajakirjanike gradatsioon, üldjuhul meie suhteliselt väikese suurusega toimetustes reporteri-toimetaja tasandite kujul. On loomulikult kõikvõimalikke erandeid, näiteks mõningaid avalikke või ka ainult toimetajatele teada staarreportereid, kelle tekstid võivad tõesti jõuda otse keeletoimetaja ette, samuti ehk otsereportaažid (mida paraku on Eesti ajakirjanduses häbematult vähe, ehkki võib tõdeda, et see žanr on eriti trükiajakirjanduses ka mujal vähenenud, nähtavasti suurel määral märksa operatiivsema televisiooni ja viimasel ajal ka ühtaegu operatiivse ja mahuprobleemidest peaaegu vaba interneti arvel - hmm, enne avaldamisnupule vajutamist üle lugedes pidin nentima, et nii pikka teksti naljalt trükiajakirjanduses ei avaldataks (rääkimata sellest, et tegemist on ikkagi puhtalt enesekohaste ja sestap suhteliselt kaootiliste mõtetega, mida ilmselt ei pakukski kuhugi mujale kui ainult siia, oma veebipäevikusse :-) ), ent siin Blogspotis ei tekita see vähimaidki probleeme...), aga vähemalt teoorias peaksid reporterite tekstid käima läbi toimetajate käest, enne kui nad ahelas edasi liiguvad - ja ilmselt nii on see suuresti ka praktikas. Samuti läbivad ju toimetajate pilgu paratamatult toimetuseväliste autorite kaastööd. Nii et see mõte kehtib eelkõige toimetajate enda kirjatöö kohta, mis sõltuvalt päevast, osakonnast ja muudest asjaoludest ei pruugigi väga suur olla. Isegi toimetajad ei pääse alati teisest pilgust enne keeletoimetajat - see kehtib eriti olulisemate, nn esiküljeteemade puhul, mis isegi siis, kui seal seisab ametlikult üks või kaks nime, on tihtipeale läbinud õige mitu lugemisringi. Nii et ehkki Otsa Heido mõte ei ole sugugi vale ja võimalik, et isegi mõnelgi korral õige, on see siiski vahest veidi liiga palju üldistatud.

Teine toimetajaid puudutav ja kurvapoolne mõte kõlas Tergemi Kerti artiklis: "Mõistetamatuks jääb, miks kolm korda suuremat tööd tasustatakse kolm korda madalamalt." See käis küll konkreetselt kehva tõlke kohta, aga ega toimetaja töö ka heade tõlgete või originaalide puhul vähem vaevalisem pole: nii või teisiti peab ta korraga lausa kahe näpuga järge ajama, kui tegemist on tõlkega, ning autori/tõlkija mõttest arusaamise ja selle korrektsesse keelde ja mõttesse valamisest ei pääse ta samuti. See tasustamise küsimus (kas vahe on just kolm korda, seda ei oska ma kogemuste puududes öelda, aga sinnapoole väiteid olen ma kuulnud küll) on levinud arvamuse kohaselt ka üks peamisi põhjusi, miks häid toimetajaid nii paganama vähe saada on (kui nagunii peab sageli kehvi tõlkeid sisuliselt üle tõlkima, siis miks mitte juba tõlkijana märksa rohkem raha saada?), nii et neid tikutulega taga ajama peab, ja miks nendegi töö ei pruugi alati kvaliteetne olla (sest kui raha palju ei saa, peab tööd palju tegema... aga ülepeapalju tööd tähendab reeglina paraku kvaliteedilangust). Minu meelest võiks küll toimetajate töötasu olla märksa kõrgem: mul on ilmselt vedanud, sest enamiku raamatute puhul on tegemist olnud heade või väga heade toimetajatega, kelle märkustest on palju abi olnud tõlke paremaks muutmisel, ning asjaolu, et nad saavad selle eest märksa vähem raha kui mina tõlkijana, ei tundu just päris õiglasena. (Vahest võiks see nii olla näiteks korrektori puhul, kelle ülesandeks on ju tõesti vaid otseste kirjavigade kõrvaldamine, aga praktikas on enamasti ka see ülesanne ikka sellesamuse toimetaja õlul, vähemalt minu teada.)

Kurvemapoolne oli ka Läänesaare Maarja artikkel, mis juhtis tähelepanu sellele, et tänapäeval on tõlkekriitika peaaegu üldse kadunud nähtus. Tegelikult pole see, vähemalt nii palju kui ma oma neljakümnest eluaastast mäletan, kunagi just väga suuremahuline ja rohke olnud, ehkki tõlkekirjanduse osakaal on ju Eestis alati olnud päris suur. Aga see on küll õige, et taasiseseisvunud Eestis on seda kohe väga vähe: ehkki tõlkeraamatuid arvustatakse, siis enamasti heietatakse mõtteid teose enda või autori ümber, aga sellest, milline on tõlge, räägitakse kas väga napisõnaliselt või üldse mitte - ja kui üldse pikemalt, siis ikka negatiivses toonis, silmatorganud vigadest. Hea näide on otse samas Sirbis, kus lisatud pildi järgi peaks ju juttu olema Unamuno Migueli teosest "Kristluse agoonia", aga tõlke ja tõlkimise kohta pole seal sõnagi ja õieti on vähe isegi raamatust endast kõneldud, rohkem on tegemist mõtiskeluga, mis tõukub teosest kui sellisest. Ja see käib vaid trükisõna kohta - ma ei suuda isegi meelde tuletada, millal ma viimati lugesin mõnda vähegi tõsisemalt võetavat tõlkekriitilist artiklit mõne filmi või lavateose kohta... (kui jätta välja pidev nurisemine televisiooni subtiitrites või pealelugemises esinevate vigade kohta, mis on aga pea eranditult üksikute eksimuste loetelud, mitte süstemaatilisem käsitlus)

Ilmselt on üks põhjus, miks ka tõlkeraamatute puhul kulub nii palju auru teoste sisu või autori või mille iganes kajastamisele, aga mitte tõlkekriitikale, tõlkekirjanduse üldise mahu kasvamise kõrval tõsiasi, et üpris väheesinevaks on muutunud varasemas eesti tõlkekirjanduses küllaltki rohkelt eksisteerinud žanr, nimelt raamatute pikemad ja põhjalikumad ees- või järelsõnad (väikest mõtiskelu Tamme Mareki sulest ees- ja järelsõnade teemal koos järgnevate, samuti mõtterohkete kommentaaridega võib lugeda nii poole aasta tagusest Varraku raamatublogist). Ees- või järelsõna olemasolu raamatus muidugi ei takista sugugi ka tõlkekriitikavälist mõtiskelu või tutvustust ajakirjanduses, aga selle puudumine võib küll ajendada keskenduma just teose enda mõttestiku või siis autori tutvustamisele, mitte aga konkreetsele teosele kui tõlkele.

Ja lõpetuseks: seda ma juba teadsin, et tõlkijaid koolitatakse, küll aga oli tegelikult mulle päris uudiseks ja üllatuseks, et koolitatakse ka toimetajaid (referent-toimetaja on siis ametlik nimetus) - ja mitte ainult magistriõppes nagu tõlkijaid, vaid ka lausa bakalaureuseõppes.


Loetud: Sirp 19.03.2010
Vaadatud: Mis toimub? (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)

19.3.10

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas põgusalt ühe artikli tõlkimine Postimehele. Sain muu hulgas ka teada, et üks varasem tõlge, mis mu arvestuste kohaselt oleks võinud ilmuda eelmisel laupäeval, jõudis tegelikult alles esmaspäevasesse lehte. Postimehe enda otsing muidugi neid artikleid ei leia, mis ei ole internetis kättesaadavad, aga väikese mõttepingutusega suutsin siiski meelde tuletada, et rahvusbibliograafia raames koostatakse ka artiklite andmebaasi ja sealt õnnestus ka need "rikastele ja ilusatele" elik ainult Postimehe lugemise eest raha maksjatele mõeldud artiklid kenasti üles leida. Tõsi, tasuliseks läinud väljaannete artikleid seal enam lugeda ei saa, igatahes mitte n-ö lihtne inimene, aga vähemalt on võimalik kas või tagantjärele teada saada, millal lugu on lehes olnud.

Täna tuli teade, et sakslaste aastaid töötanud ajalookomisjon on oma töö lõpetanud ning saanud valmis aruande Dresdeni 1945. aasta suurpommitamise kohta. Põhjalik töö: vahest mitte päris "sissejuhatus elevanditeadusse", aga siiski nii mastaapne ja kõikehõlmav, et igasugused spekulatsioonid ohvrite arvu ja muude faktiliste küsimuste ümber peaksid nüüd olema lahendatud. Vahest kõige olulisem on just see ohvrite arvu väljaselgitamine, mida on ju püütud ajada müstilistesse sadadesse tuhandetesse: komisjoni hinnangul oli neid vähemalt 18000, aga mitte üle 25000. Aruanne kummutab teisigi levinud müüte või selgitab, et need ei olnud nii mastaapsed, aga need, kes ei suuda kogu pikka aruannet läbi lugeda, võivad väga lühikese kokkuvõttega tutvuda näiteks Wikipedias või siis veidi pikemaga Dresdeni koduleheküljel (seal leiab ka viite komisjoni spetsiaalsele saidile, kus on materjali rohkem kui küllalt).

Täna tõi postikuller kenasti koju ka SERKi raamatupakikese, mille sisu olgu siin ka ära mainitud:

Õhtul sattusin Nezavisimaja Gazetast lugema huvitavat arutelu selle ümber ja üle, kes on või keda peetakse venemaalaseks (россиянин). Artikli lõpus olid venemaalaste enda vastused küsimusele, millest kõige andekam oli ka loo pealkirja kandunud: "Raske vastata. See on diagnoos." Iseenesest on hea, et sellest teemast Venemaal kuigi mitte just palju, aga siiski tundub et üha rohkem kõneldakse. Pärast pikemat, nii paarikümneaastast pausi on ju venestamine vähema või suurema survega ja paari, rohkem oludest tingitud lühikese pausiga II maailmasõja ajal ja NSVL-i lagunemise järel, ju kestnud juba seitsekümmend aastat - muutudes seejuures üha jõhkramaks: kui veel 1970. aastatel üritati seda kõlavate loosungite taha varjatult ajada, siis 1990. aastatel võeti juba vastu selgelt venestamisele suunatud põhiseaduski -, nii et venelaste ja venemaalaste segiajamine ehk samastamine pole sugugi enam välismaailma vähese teadlikkuse ilming, vaid üsna levinud ka Venemaal endal.

Loetud: Akadeemia 3/2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Jäljetult kadunud (TV3)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: oma arvamus tähendab elamist (Postimees, 18.03.2010)

18.3.10

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna oli kuulda, et pikalt viimistletud keeleseaduse uus versioon on lõpuks asunud kooskõlastusringile valitsusasutustes. Nagu ERR-i uudisest võis lugeda, on seal terve hulk uusi asju või väiksemaid kohandamisi, millest küll enamikust on juba pikalt räägitud, eriti mõistagi paljude rääkijate enda elik ajakirjanduse keelekasutust puudutavate sätete kohta. Nüüdses versioonis on siis suurt osa varasemast kriitikast arvesse võetud, vähemalt mulle tundub nii, nii et võib loota, et see ka peagi seadusandjate ette jõuab.

Aga eks vastukaja, peamiselt seda negatiivset, kindlasti tuleb veel kõvasti, mida näitas ka tänane päev. Nimelt oli Postimees teinud üsna eksitava pealkirjaga uudise "Seadus kohustab kaubamärke eesti keelde tõlkima". On muidugi selge, et selline pealkiri tõmbab lugejaid lausa magnetina ligi, arvatavasti pareminigi kui ERR-i eespool mainitud ja samast asjast kõneleva loo pealkiri "Ametnikud peavad asuma meediaga eesti keeles suhtlema" - seda siis isegi hoolimata sellest, et Postimehe loo sees oli kenasti ja täpselt öeldud, et kaubamärke ei kavatse keegi kedagi tõlkima sundida... Arvata ongi, et see on üks peamisi teemasid, mille ümber hakatakse avalikkuses piike murdma nüüd, kus avalikkuse hääletoru elik ajakirjandus on "pääsenud" normkeele kasutamise kohustusest. See saab olema huvitav võitlus - nagu eelnõu kaaskirjaski märgitakse, on rida ettevõtteid oma liiginimesid juba kaubamärgina registreerinud ja nende muutmise üle peetav heitlus tõotab päris vaevarikas tulla...

Asi, mida muidugi väga näha tahaks, aga mille reaalset teostumist ma siiski hästi loota ei julge, on täpsustatud nõue, et audiovisuaalsete teoste võõrkeelsele tekstile lisatav teave peab olema sisult ja vormilt vastav võõrkeelsele algtekstile. Hea on see, kui näiteks filmitõlgetes saadakse mõttele pihta, aga et seal antaks ka edasi murdeid, slängi ja muude sellist "adekvaatselt"... No erandeid muidugi on, eelkõige kinodes näidatavates filmides ja isegi üksikutes telefilmides/saadetes, aga eriti teles on ikka tõlkekvaliteet tihtipeale üsna mannetu, isegi üsna tavalise keelekasutuse puhul jäävad nüansid edasi andmata, nii et sarkasm või mõnitamine või lipitsemine või ka (vist eestlastelegi omasest väljanäitamiseks mõeldud puritaansusest tulenevalt) ropendamine mandub selliseks tavaliseks neutraalseks tekstiks. Alati ei saa muidugi otseselt tõlkijaidki süüdistada, sest nagu ma olen kuulnud, on nii mõnigi kord tulnud neil teha sisuliselt pimetõlget, olgu siis subtiitrid ilma pilti nägemata või jooksvalt pealelugemist - sellistes oludes on õieti mõistetavgi, et sisse juhtuvad tulema vead või et miski jääb vahele. Aga maru kena oleks, kui sellistel juhtudel oleks juba filmi/saate ees vastav teave olemas (mõnel haruharval juhul olen ma sellist asja ka kuulnud, vist isegi näinud, aga need on tõesti haruharvad juhud olnud).

Veel üks huvitav säte on muidugi avaliku sektori ametnikele pandud kohustus Eesti avalikkusele suunatud esinemistes kasutada eesti keelt. Tundub ju loomulik ja kindlasti enamik ka sellega toime tuleb, aga kui lisada siia säte, et avaliku sektori eesti keel on see "kirjakeele norm", vaat siis läheb asi juba huvitavaks... :-) Ja ma ei mõtle siin neid mitte-eesti päritolu ametnikke, kelle eesti keel on vaevaline, sest nemad enamasti räägivad, ehkki tugeva aktsendiga ja mõningate vigadega, siiski just seda normkeelt, sest seda ju õpetatakse. Huvitavaks läheb asi hoopis siis, kui võtta see normkeel ühelt poolt ja avaliku sektori (eestlastest) ametnike keelekasutus teiselt poolt: rääkimata kirjalikust väljendumisest, kus isegi juhul, kui suudetakse grammatikareegleid täita, vohab puiskeelsus bürokratismide kujul, on seesamune puiskeelsus isegi paljude ametnike kõnesse jõudnud - ja kõik need vohavad parasiitsõnad...

Eks siis näeb, kuidas keeleseaduse sel versioonil siis käsi kulgeb. Igatahes juhtis see mind täna pooljuhuslikult millegi juurde, mille valmimisest ma olin küll kuulnud, aga ei teadnud, et see juba ka olemas on: nimelt maailma keelte, kirjade ja rahvaste eestikeelsete nimetuste andmebaas! See on asi, mida mul läheb tõlkimisel päris sageli vaja, olgu siis raamatute või tarkvara puhul. Vähemalt esimese pilgu põhjal tundus see päris korralik olevat.

Ja et päevamuljed lõpetada tõeliselt hea elamusega, siis tuleb tänada Facebooki sõpra Maarist, tänu kellele jõudis mu ette tõeliselt hea keele- ja raamatuteemaline (niisiis kaks asja, mis mind eriliselt huvitavad :-) ) esitlusvideo. Kunagi kirjutas Laabani Ilmar isegi ühe luuletuse, mis oli tervel kujul palindroom, aga see video lööb selle täiega üle: see pole küll palindroom päris otseses mõttes, aga siiski - eest taha ettekantuna on mõte otse täpselt vastupidine sellele, mida võib kuulda siis, kui sama asi esitatakse tagant ette!


Loetud: Akadeemia 3/2010
Vaadatud: Stargate Universe (RTL2)

17.3.10

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mida lõhkus veidi üks tõlge Postimehele. Muidu, nagu ikka, rien.


Loetud: Arvutimaailm 3/2010
Vaadatud: Välisilm (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

16.3.10

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev, niisiis tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Peaaegu kogu aur läks KDE peale, kus jõudsin enam-vähem lõpule KOffice'i tõlkimisega. Joonistamisrakenduses Krita jäid mõned asjad veel tegemata, tuleb veel natuke täpsemalt uurida, mis on mis, sest mul endal graafikalauda ei ole, et kõike oma käega järele proovida ja nii-ütelda kogemuslikult mõista. Kena oli näha, et KOffice'is on taas võimalikud aruanded (kunagi oli selle jaoks lausa omaette rakendus Kugar, aga see on juba ammu surmaunne suikunud) - seda nii peatselt ilmuva KOffice 2.3 koosseisus taas ilmavalgust nägeva andmebaasirakenduse Kexi kui ka projektihalduse rakenduse KPlato tarbeks.

Varraku raamatublogis oli Tamme Marek lahti kirjutanud raamatuhinna kujunemise komponendid. See oli ehk mitte väga pikk, aga siiski päris valgustav lugemine - ma küll enam-vähem olin sellega kursis, aga niimoodi kenasti diagrammina esitatult ja ikkagi asjatundja poolt lahtiräägitult oli seda siiski palju kenam kaeda.

Veel tarkvara poole pealt: täna anti teada Mandriva Enterprise Server 5 uuenduse (5.1) ilmumisest. Ma ei hakanud selle kohta eraldi uudisnuppu tegema, sest mul endal sellega kokkupuuted puuduvad, aga kui keegi peaks soovima lähemalt tutvuda, mida ja kuidas see võimaldab, siis on selleks olemas omaette veebilehekülg. Igal juhul öeldakse teates, et olulist rõhku on lisaks uusima tarkvara pakkumisele selle uuenduse juures pandud virtualiseerimisele.


Loetud: Akadeemia 3/2010
Vaadatud: Ühikarotid (Kanal2), Mentalist (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Fringe (Pro7)

Ilmunud tõlked: Florian Sprenger. Nii kuum, et ei saa mitte tähele panna: kuidas me anname ohust teada tulevastele põlvedele (Postimees, 15.03.2010; NB! Pealkiri on nii, nagu oli minu tõlkel esialgselt, ja viide puudub, sest lugu on mõeldud ainult "rikastele ja ilusatele" ega ole nähtav lihtsatele internetikasutajatele)

15.3.10

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida mõneks ajaks katkestas ema külaskäik, kes väga sobilikult sokutas oma visiidi emakeelepäevale :-) Lisaks paarile ristsõnale, mis aitasid hiljem veeta paar tundi meeldiva ajuragistamise saatel, oli tal kaasas ka vastne Eesti Genealoogia Seltsi ajaleht Põlvnemislugu. Ta astus hiljuti selle liikmeks ja nagu ikka kõikvõimalikes (sala)seltsides, nõutakse uusliikmetelt ustavuse tõestamist - mille näitena oli ta kohusetruult kirjutanud sinna ajalehte loo, mille keskmes seisis tema vanaema Leena Vene. Õieti oli see küll veidi kohandatud ja mugandatud väljavõte varasemast pikemast suguvõsaloost, aga kena lugeda siiski. Ajaleht ise oli ka üsna sümpaatne ühe seltsilehe kohta.  Lisaks muule sai sealt kõrva taha panna ka järgmise suure tarkuse:
Kuidas aru saada, et oled juba vana:
  • Oled lakanud arvustamast vanemat põlvkonda ja hakanud arvustama nooremat
  • Klassikaaslased on paksud, kortsus ja kiilakad ega tunne sind enam ära
  • Kõik kohad valutavad ja mis ei valuta, see ei tööta
  • Arstid, kelle poole pöördud, on kuidagi liiga noored
  • Sa ei jäta kunagi kasutamata võimalust anda head nõu
  • Teed kolme asja korraga, aga kipud unustama, mis need kaks olid
  • Vajad prille, et otsida oma prille
  • Mäletad aegu, kui vigu tegid inimesed, mitte arvutid
  • Sa ei saa aru arvuti kasutusjuhendist, isegi kui seal on kirjas "algajatele"


Loetud: Põlvnemislugu 38, märts 2010
Vaadatud: Ühikarotid (Kanal2), Ärapanija (Kanal2)

14.3.10

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.  

Postimehes oli lugeda väga hea intervjuu Venemaa inimõiguslase Ljudmila Aleksejevaga. Soovituslik lugemisvara kõigile, keda huvitavad Venemaa asjad.


Loetud: Akadeemia 3/2010
Vaadatud: Smallville (ETV)


13.3.10

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millest oma väikese osa võttis ühe tõlke tegemine Postimehele.

Postimehes endas sattusin huvitava artikli peale, mis üritas väita, et internetikeel, eriti just see, mis avaldub kommentaariumides, hakkab mõjutama eesti keele grammatikat. Eks ta ilmselt hakkabki, sest nagu suuremal osal keeltest ikka, arvestab keelenorm ju ka eesti keeles mõningase hilistusega seda, mis toimub kõneldavas ja kirjutatavas keeles. Iseasi on see, kas grammatika muutumise ja muutmise põhiliseks tõukejõuks just internetikommentaarid kujunevad - kuigi teiselt poolt on neid lihtsam koguda ja statistiliselt ning muud moodi töödelda kui näiteks tänaval ringi luusida ja lindistada või üles tähendada, kuidas reaalselt kõneldakse...

Aga et internetikommentaaride ja nende sisuga tegeles ka tõlgitud artikkel Postimehele, siis oli huvitav vaadata selle loo kommentaare. Tõlkeartiklis mainitud Godwini seadust (see on küll pärit juba internetikommentaaride eelsest ajast, täpsemalt 1990. aastast, aga kehtib senini; lühidalt kõlaks see nii: mida pikem on võrgudiskussioon, seda tõenäolisem on võrdlemine natsidega või Hitleriga) seal küll väga selgelt ei avaldunud, see-eest aga ehtsat inimlikku rumalust, kui näiteks üks kommentaator enesekindlalt kuulutas:
"seppe" & "hingu" on väga imelik, "seppasid" & "hingesid" on palju normaalsem; ise kasutaks täishääliklõppu küll loetletutest ainult padjal & sõjal & võib-olla laigul, & ma ei usu et mul nii eriline keelekasutus on - äkki neil on ikkagi pigem indekseerimisalgoritmid kehvakesed?
See ei tundunud olevat isegi iroonia, vaid puhtast südamest öeldud... ilmselgelt puhtast teadmatusest, et on olemas täiesti normaalsed vormid "seppi" ja "hingi"... Selles mõttes on internetikommentaarid, eriti need anonüümsed, kahtlemata avardanud demokraatia piire: nüüd julgevad kõik ka oma rumalust välja näidata, olgugi et anonüümsuse taha varjudes. Reaalsel agoraal arvatavasti neid mingi sisemine tõke veidi peataks (kuigi, mine tea, eks inimesi ole igasuguseid, ja mõned ju rajavad karjäärigi lausa rumaluse peale - ehkki valdavalt on need viimased hoopis targad, kes teesklevad rumalat puhtalt populaarsuse huvides).
(Hmm, ma olen kindel, et kui mu ajaveebil oleks rohkelt lugejaid, siis mõni anonüümik kindlasti ei jätaks torkamata ja viitamata mu rumalusele seoses eelöelduga, et Godwini võrgudiskussioonide seadus on pärit internetikommentaaride eelsest ajast, sest ei saa ju olla, et enne selle võimaluse tekkimist olid ka mingid võrgudiskussioonid :-) .)

Lisaks sattusin täna lugema ka päris kena ülevaadet Mandriva minevikust, mis jõudis kenasti olevikku välja. Eks neid ajaloolisi kirjeldusi ole ju teisigi, aga see oli tore selle poolest, et siin olid ilusasti ja ilustamata välja toodud mitmed pöördepunktid ja küll lühidalt, aga siiski piisavalt selgitatud mitmeid põhiasju. Kindlasti on see lugemine, mida tasub soovitada neile, kes Mandrivast just palju ei tea, aga tahaksid veidi tunda ka tausta.


Loetud: Sirp 12.03.2010
Vaadatud: Mis toimub? (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)

12.3.10

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse väikese katkestuse tõi sisse ühe pisikese tõlke tegemine Postimehele.

Loetud: Horisont 2/2010
Vaadatud: Õlleraha (Kanal2), Jäljetult kadunud (TV3)

11.3.10

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida küll ilmestasid mitmed külaskäigud (sedakorda siis teiste visiidid minu juurde, mitte vastupidi). Mõne päeva eest andsin lahkelt loa ennast külastada sellise firma esindajale nagu Aqualife, mis pakkus kenasti välja tasuta vee testimist, mille vastu mul midagi ju olla ei saanud. Selge see, et tasuta lõunaid naljalt ei ole, ja veidi uurinud, ootasin lausa põnevusega, kas ilmuv esindaja hakkab ka mingeid selliseid hookuspookuseid tegema, nagu mõnel juhul on selle firma tegevust kirjeldatud (üks näide). Seda õnneks ei juhtunud. Hoopis vastupidi, selgus lausa, et tegemist pea kodukandi mehega - nojah, ta oli küll Paidest pärit ehk siis omajagu põhja poolt, aga samas see nagu Türi kõrval oli lähim "suurlinn" mu sünnipaigas (Viljandi ja Pärnu sugused "megapolised" jäid tublisti kaugemale...) Jutt jooksis tal kenasti ja üldiselt ka enam-vähem asjalikult (informatiivsuse mõttes), seda kohe üle kahe tunni - tõsi, mitte kõik jutt ei käinud veest ja aparaadist, mida ta ihkas maha müüa, vaid hargnes ka mitmele poole mujale.

Müügi mõttes läks tal see käik paraku küll tühja, sest mul ei ole vähimatki kavatsust hankida kööki midagi uut enne seda, kui seal ei alga põhjalik remont, ja teiseks oli aparaadist läbi käinud vee maitse ikka päris kesine. Mitte halb, aga just kesine - täiesti maitsetu, samas kui mulle kohe loomu poolest meeldib vesi, kus on ikka selgelt tunda rauda ja lupjagi ja muid asju, mis vee joodavaks muudavad. Kuigi müügimehe osav aparaat näitas, et mu kraanivesi ületavat raskmetallide sisalduselt vähegi talutava joogivee piiri nii kolm ja hea joogivee piiri isegi kuus korda, ei saa ma midagi teha: seda kraanivett joon ma mõnuga, tema pakutud, mitte vahest just destilleeritud, aga siiski puhas, ent maitsetu vesi jättis seevastu täiesti külmaks.

Aga igal juhul läksid need paar ja veidi rohkemgi tundi kindlasti rohkem asja ette kui õhtul veedetud tund teleri ees, mil ma otsustasin vaadata omajagu kõmu tekitanud filmikest "Valli baar". Noh, ma saan aru, et kui "joodik-kirjanik" filmi teeb, siis seal ka joodikuid ja nende mõttetut möla rohkelt esineb, aga see filmikatsetus oli ikka armetu ja tühi. See tunne tekkis juba päris algul, aga ma sundisin end siiski edasi vaatama - öeldakse ju, et lootus sureb viimsena - ja nii ta surigi koos lõputiitritega.

Teise külaskäigu sooritas postikuller, kes tõi kohale Eesti Mündiäri uue sarja "Eesti ajaloopärand" esimese pääsukese, iseseisvuse väljakuulutamise medali. Kena näeb teine välja küll (enda pildi puudumisel link äri saidil leiduvale pildile).

Väiksemaid katkestusi tööjärge tekitas veel ühe pisikese artikli tõlkimine Postimehele ning nädalase viivituse järel lõpuks täna ilmavalgust näinud Mandriva Linux 2010.1 kolmanda alfaväljalaske kohta uudisnupu kirjutamine.

Täna selgus siis ka Eesti-Läti tõlkeauhinna võitja, kelleks sai lätlanna Grīnberga Maima. See on rõõmustav, kui eakaaslased selliseid suuri auhindu nopivad, ja ta on muidugi ka väga palju jõudnud ära teha naaberkultuuri(de) vahendamisel.

Huvitavat lugemist kujutas Lugemissoovituse blogis olnud ülevaade sellest, kuidas virtuaalmaailmas ehk ajaveebides loodud tekstid-teosed kangesti siiski paberisse kipuvad. Võib-olla ei olnud see päris kõikehõlmav ülevaade, aga selliste teoste arv on siiski tähelepanuväärne.

Loetud: Horisont 2/2010
Vaadatud: Valli baar (Kanal2), Põgenemine (TV3), Stargate Universe (RTL2)

10.3.10

Mandriva Linux 2010.1 Alpha3 väljas

Kavandatust nädalajagu hiljem nägi täna ilmavalgust tulevase Mandriva Linux 2010 Springi kolmas alfaväljalase. Alfadele iseloomulikult (vt uudisnuppe Alpha1 ja Alpha2 kohta) ei ole selles väga palju Mandriva omapanust, vaid rohkem "kolmanda poole" tarkvara uuendusi. Kuid üht-teist on siiski uuendatud juba ka Mandriva tööriistade juures (rääkimata paljudest teadaolevate vigade parandustest), nii et kõigest allpool lähemalt (ja kordamata varasemate alfade uuendusi, mille kohta võib lugeda osundatud linkidelt).

1) Mandriva tarkvarauuenduste apletile mdkonline on lisatud selgitused uuenduste juurde, umbes sellised: "See on ametlik Mandriva toetatud uuendus" või "See on testversioon, mille kasutamine võib kujutada ohtu ja rikkuda süsteemi".

2) Mandriva turbetööriist msec sai lausa mitmeid uuendusi, valdavalt sellised, mida eriti silmaga näha ei ole, aga muu hulgas ka kokkuvõttelehekülje, kus on näha tulemüüri olukord, turbetase ning süsteemi viimase uuendamise aeg, kõik kenasti seadistamise/uuendamise võimalustega.
Lisaks on varasemate tavalise ja turvalise taseme asemel juurutatud mõned uued, n-ö sihtotstarbelised tasemed: pisisülearvuti, failiserver, veebiserver. Nende valimisel tehakse turbeseadistustes vastavaid muudatusi, mida tõenäoliselt vajavad inimesed, kes oma masinat vastava serverina kasutavad.

3) Alglaadur GRUB toetab nüüd ka krüptitud paroole (kuna ma täpselt ei tea, mida see tähendab, siis ei oska rohkem selle kohta midagi öelda, aga küllap inimesed, kes teavad, saavad ka aru :-) ).

4) Nüüd siis "kolmanda poole" tarkvara juurde, mille uued versioonid on järgmised:

  • kernel 2.6.33
  • ntfs-3g draiver 2010.03.06
  • postfix 2.7.0
  • XServer 1.7.5
  • Inteli X11 draiver 2.10.901
  • Vaba ATI draiver 6.13
  • microcode_ctl paketti on täiendatud, nii et see laadib nüüd automaatselt alla uusima versiooni, samuti on lisatud AMD protsessorite toetus.

  • GNOME 2.29.91
  • KDE 4.4.0

  • OpenOffice.org 3.2 RC5
  • Gutenprint 5.2.5, mis sisaldab hulganisti uusi Epsoni draivereid
  • videoredaktor Kdenlive 0.7.7.1
  • meediamängija Amarok 2.3 Beta1
  • rahaasjade haldur KMyMoney on tagasi KDE4 jaoks mõeldud beetaversioonina
  • libgpod 0.7.90, mis tagab iPhone'i ja muude selliste jupstükkide toetuse muu hulgas ka meediamängijates (nt. Rhuthmbox või Amarok)
  • videoredaktor Openshot 1.1 Alpha2

Väljalasketeade: Mandriva ajaveebi sissekanne
Uudise allikas: Mandriva wiki artikkel

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Akadeemia 3/2010
Vaadatud: Välisilm (ETV), Välisilm esitleb: Avameelselt Nicolas Sarkozyst (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Riskikuller 3 (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

9.3.10

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimise päev. Hommikul tegelesin pisut Mandrivaga, kus tarkvara uuendamise apletile olid lisatud mõned kirjed, mis tutvustavad paigaldamiseks pakutava tarkvarapaketi iseloomu (turva- või tavaline uuendus, ametlikult toetatud või testversioon jne). Aga nagu ikka, läks põhirõhk KDE peale. Stabiilsesse harru (s.t tulevasse 4.4.2) oli taas omajagu dokumentatsiooni arendusharust tagasi porditud. Sellega sain kenasti korda ja jõudsin isegi arendusharus veidi tegutseda, peamiselt küll extrageari ja playgroundi rakenduste kasutajaliidese tõlgete kallal, et mõned rakendused, millel peagi väljalase ees, ikka kenasti eestindatud oleks.


Loetud: Akadeemia 3/2010
Vaadatud: Mentalist (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Fringe (Pro7)

8.3.10

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, ehk nagu on öelnud üks kuulus mees minevikumaailmast: Rien.

Loetud: Akadeemia 3/2010
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2)

7.3.10

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida mõneks ajaks katkestas ema külaskäik. Ta oli koos oma poiss-sõbraga mingile suuremale ostlemisretkele suundunud ja otsustas siis ka kalli pojukese juurest läbi astuda. Ma olin õnneks selleks valmistunud ja, pidades silmas lähenevat, kogu maailmas tähistamist leidvat Anne Bonny ja Cynthia Rothrocki ühist sünnipäeva saabuval esmaspäeval, talle ka tähtsa päeva puhul kingituseks ühe Kalevi kena. lausa metalses kestas assortiikarbi hankinud. Talle iseloomulikult hakkas ta muidugi kohe muretsema, miks ma ometi nii palju kulutanud olen, ja mul kulus ikka hulk aega tema veenmiseks, et ma tegelikult ju ei pidanud üldse selle eest raha maksma, sest poes saab ju asju ka ilma rahata - paned lihtsalt ühe pisikese plastkaardikese väiksesse aparaati, vajutad seal peal paari klahvi ja antaksegi täitsa niisama kõike, mida hing ihaldab. Ma ei ole veendunud, kas ta seda ka uskuma jäi - siis, kui tema veel noor oli, selliseid asju ju ei olnud ja kõige eest pidi ikka ränga rahaga tasuma -, aga rõõmus oli ta küll ja see ongi ju peamine.

Ema tõi ka mitu ristsõna, mille lõpuni lahendamine võttis ka omajagu aega, aga lõpule nad ka jõudsid (nojah, tegelikult üks Kroonika ristsõnade mõistatus jäi ootama aega, mil mul juhe nii kokku jookseb, et ma võtan kätte ka nii nõmeda asja nagu mingite risti-rästi joonistatud esemete kokkulugemise, et siis saada teada... jah, mida? tegelikult ei midagi, vaid ühe täiesti mõttetu arvu - aga ilmselt leidub siis neid, kes tunnevad sellest naudingut, või vähemalt leidub ristsõnaajakirjade koostajaid, kes arvavad, et leidub neid, kes arvavad, et nad tunnevad niisuguste mõttetute asjade kallal pusimisest rõõmu...)

Sattusin lugema ühte õige iseäralikku kinnitust, et Meri Lennart ei olnudki KGB agent. Ja seda mehe sulest, kes muidu n-ö rahvuslikemate poliitikute aadressil naljalt tõrva ja tuld kokku ei hoia - kirjutajaks oli siis Narva tipp-poliitika Stalnuhhini Mihhail. Nojah, tema kummutus tuli küll muidugi hoopis nurga pealt - nimelt võttis ta ette ühe Meri kunagise teose ja noppis sealt välja portsu tsitaate, mis tõestasid tema meelest, et tegemist on nii tulihingelise Nõukogude korra ja kommunismi poolehoidjaga, et välismaale pääsemiseks või milleks iganes polnud tal mingit vajadust KGB-ga koostööd teha...


Loetud: [digi] märts 2010
Vaadatud: Perevozčik 3 (PBK), Smallville (ETV)

Ilmunud tõlked:
Vello Vikerkaar: Ketšupieesriie (Postimees, 06.03.2010)
Alessandri Paiardini. Sex, drugs and rock'n'roll: Arvutimudelid aitavad luua uusi ravimeid (Postimees, 06.03.2010; pealkiri on antud nii, nagu ta minult läks, ning link puudub, sest mingil mulle teadmata põhjusel on see artikkel veebis nähtav ainult tasu eest)

6.3.10

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegin pisikese katkestuse kaupluse väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Sattusin lugema rõõmuvärinaid tekitavat teadet, et kodulinn Türi (noh, olgu peale, pole ju päris kodulinn, vaid rohkem sünnikoha lähedane linn, aga siiski) kavatseb sügisel maha pidada õunafestivali. See on küll üritus, mille kohta peab enda kõrvataguse ära sodima :-) Nad on selle (loodame, et teadlikult :-) ) ajastanud ka otse mu sünnipäeva kanti, nii et seda enam peaks üritust väisama, et ühendada korraga kohe mitu kasulikku ja meeldivat.

Tänases Sirbis oli meeldivalt palju ruumi pühendatud ajaloole. Päris huvitav oli Velmeti Aro kirjutis "rahvusliku" identiteedi hädadest kolme Balti riigi okupatsioonimuuseumide näitel. Ta tõstatab seal mitu õige head küsimust, kuid ilmselt ruumipuudus või miski muu ei ei ole võimaldanud neid pikemalt arendada (näiteks kontrast pikalt kirjeldatud hävituspataljonide tegevuse ja nappi mainimist leidnud Klooga koonduslaagri vahel).

Sirbist endast märksa etem oli selle vahele poetatud Diplomaatia, mis sedakorda oli pühendatud tõlkijatele. Nojah, tegelikult olid nii pooled artiklid rohkem kahe lahkunud suurmehe, Linnart Mälli ja Enn Soosaare, järelehüüded, aga tõlkijad ja suured tõlkijad olid ju nemadki ning artiklites oli nende tegevuse sellest aspektist ka vähemal või rohkemal määral juttu. Rohkem tõlkimisele kui tõlkijatele oli pühendatud Tamme Mareki artikkel "Eesti kultuur kui tõlkekultuur", mille alapealkiri oli "mõned ajaloolised ja statistilised ekskursid" ning suurel määral "statistiline" see artikkel ka oli (osaliselt kajastub see tema paaris sissekandes (see ja see) Varraku raamatublogis, millest ma ka juttu olen teinud).

Küll tahaks loota, et Mareki välja käidud lootus, "et juba lähiajal õnnestub Eestiski algatada [Soome mahukale kaheköitelisele tõlkeloole] analoogse koguteose kirjutamine", ei jää pelgalt õhku rippuma, vaid ka kunagi tõesti teoks saab. Mõningaid algseid pudemeid, küll väga erikujulisi, ulatudes väitekirjadest-monograafiatest ajalehe-ajakirjaartikliteni, on ju ka olemas, ehkki need on, vähemalt nii palju, kui mulle on ette sattunud, valdavalt n-ö üksikküsimustele orienteeritud ja sellist teoreetilisemat üldkäsitlust eesti tõlkeloost õieti polegi (noh, esiotsa kohta vahest Pauli Toomase piiblitõlke käsitlus on tänapäeva mõistes üsna teedrajav ja eks nende XVII-XIX sajandi kohta ole teisigi käsitlusi, olgu kooliraamatutest või kalendritest või ka ilukirjandusest, aga needki jäävad ju selles mõttes piiratuks, et ei anna hästi seda päris üldist pilti).

Tõlkijatest enam tõlkimisest kõnelesid ka Bahovski Erkki ja Simsoni Priit, kes olid mõlemad ette võtnud Eesti üsna tagasihoidliku välispoliitilise (ja osalt ka riigikaitse/julgeolekualase) mõtte vaatlemise. Õieti tekkis küll nende tekstidest läbi jooksnud fraasi "välispoliitiline debatt" lugedes keelele teravalt iroonilis-sarkastiline küsimus: kus siis see debatt õieti käib? Kui vaadata muud maailma, siis valdavalt ajakirjades ja vastavate institutsioonide korraldatud üritustel, vähemal määral ka ajalehtedes (ikka selsamal põhjusel, et ajalehed on reeglina uudislehed, selline debatt aga nõuab enamasti palju rohkem ruumi, kui ajalehed seda jagada suvatsevad või söandavadki).

Mis siis Eestis välja käia on: ajakirjadest seesama Diplomaatia (mis küll formaalselt näeb rohkem välja nagu ajaleht, aga no võib ju teda "kuukirjaks" ikka vahest nimetada), heal juhul ka Eesti Päevalehe vahel aeg-ajalt ilmuv spetsiaalne lisa ja ongi kõik (kui mitte arvestada n-ö ametlikku Välisministeeriumi aastaraamatut, aga seal on nagu debati võimalused veel pisemad, kuigi ehk mitte päris olematud). Ja neis väljaanneteski on sõna otseses mõttes debatti üsna harva, rohkem on ikka tegemist selliste rahvavalgustuslike kirjatükkidega, mis midagi seletavad või kirjeldavad. Institutsioonide osas on asi sama kõhnuke. Riigikaitse ja julgeoleku osas on võib-olla asi isegi parem (kuigi väljaanded ja institutsioonidki suurel määral kattuvad), aga kui järele mõelda, siis sellist vähegi korraliku debati sarnast asja on õieti kandnud ainult üks inimene, Kunnase Leo. (Mis tuletab meelde, et paar lauset tagasi jäi mainimata veel üks ääri-veeri välispoliitilise debati kanal - valdavalt isa ja poeg Helme kirjutistega seotult Delfi arvamusrubriik). Muidugi on ka veel olemas mõned ajaveebid, mis vähemal või rohkemal määral välispoliitikale/julgeolekule pühenduvad ja et muu, n-ö peavooluajakirjandus neid enamasti ka kajastab, siis mahuvad needki vahest debati mõiste alla.

Kuid debatt nõuab siiski seda, et on vähemalt kaks isikut või isikute rühma, kes kirjutavad ühel või vähemalt haakuval teemal kas korraga või teineteisele reageerides, aga see on nüüd see, mida selles Eesti "debatis" leiab harva - tavaliselt piirdub "debatt" vaid internetikommentaaridega ja vaid harva kutsub esile avalikku reaktsiooni, olgu kirjaliku vastuartikli või ka suulise avalduse kujul. Aga samas, mis siin ikka palju viriseda, eks seda tuleb ka suuremates ja tugevama avaliku debati, sealhulgas välispoliitika/julgeolekualase debati traditsioonidega riikides ette, et mõnedki asjad jäävad õhku rippuma ja tegelikult mingit avalikkuses selgelt nähtavat debatti ei tekita (iseasi, et nii mõnedki artiklid võivad tekitada mullistusi ja omamoodi debatti kinniste uste taga või n-ö kuluaarides (olgu siis neissamades "suuremates" riikides või ka Eestis), aga seda ei saa ju ikka päris "debatiks" pidada). Ja midagi on ju meil ka ikka olemas ning tuleb lihtsalt loota, et tasapisi liigub ka selles vallas asi "normaalsuse" suunas edasi.

Tõlkijana tuleb muidugi nõustuda Erkkiga, et Venemaa praeguse ideoloogia kujundajate kirjutisi võiks avaldada ka eesti keeles. Surkovi Vladislavi artiklikogumik näiteks oli päris hea lugemine, kuigi samas oli see tõepoolest artiklikogumik, omavahel täiesti sidumata tekstidega, mis tõenäoliselt kahandab selle atraktiivsust võimaliku tõlke kirjastajate silmis. Siiski andis see üsna hea sissevaate, eriti kui ise veidi juurde mõelda, Putini-aegse (praeguse suhteliselt "tehnokraatliku" presidendi ajal paistab tema mõju olevat mõnevõrra vähenenud või õigemini üldse ideoloogia tähendus - ei saa ju peamiselt olupoliitilist "õige ajaloo" tagaajamist tegelikult ideoloogiaks pidada ja mingit muud ideoloogiat peale retsidiivse suurvene šovinismi ei paista praegu olevat) Kremlit mõjutanud mõttemaailma kohta.


Loetud: Sirp 05.03.2010, Diplomaatia 3/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3)

5.3.10

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Silme ette sattus mitu huvitavat artiklit. Kõigepealt täheldasin Postimehes pikemat lugu ühest vanast küüditajast, Viljandimaal elavast (ja omal ajal Saaremaal tegutsenud) Rudolf Sisaskist. Vanamehe jutt on üsna sarnane sellega, mida ta rääkis mõne aja eest Novaja Gazetale, kuid veel selgemini palus ta oma tegude eest andeks - see on üldiselt üsna haruldane kurjategijate, eriti nende puhul, kelle vastu on võimalik esitada süüdistusi inimsusevastastes kuritegudes. Aga no teisest küljest ta polnud ilmselt ka mingi hingestatud kommunist, vaid pigem lihtsalt noor mees, kes vahest läks julgeolekusse tööle rohkem põnevuse, võib-olla ka enesehinnangu tõstmise, kui mingi "suure ja ülla" idee pärast.

Päris huvitav oli ka president Ilvese intervjuu Nezavisimaja Gazetale. Ega Eesti lugeja jaoks seal ilmselt midagi tähelepanuväärset pole, aga Venemaa ajalehes sellise jutu ilmumine on siiski tähelepanuväärne fakt. Vahest kõige parem oli see, kuidas ta pareeris osavalt küsimuse, et kas tema arvates tegi Nõukogude võim Eestis kõige halva kõrval ka midagi head: "Если я не ошибаюсь, у Бродского есть эссе на эту тему. Он говорит: да, но нет."

Veel üks Venemaaga seotud huvitav teabekild on pärit väsimatu Paul Goble'i sulest, kes refereeris Venemaa ajakirjandusest pärit selgitusi Kaliningradi hiljutiste tormiliste meeleavalduste kohta. Iseenesest on muidugi üsna loogiline, et sealsed inimesed, kes elavad ju enklaavis, vaatavad mõõduvõtmise eesmärgil emamaa kõrval väga palju ka oma vahetuid naabreid, s.t Poolat ja Leedut - ja kuigi ma pole ise seal enam ammu viibinud, on loetu põhjal päris usutav, et sealne olukord on kehvem, mis sunnib neid - ehkki emamaa mõttes suhteliselt jõukat piirkonda - protestima kõikvõimalike viletsuste vastu.

Veel üks huvitav lugemine oli sedakorda tarkvara, täpsemalt KDE vallast, mis tutvustas võimalusi, kuidas tüüpilist vaikesätetega KDE töölauda paremini enda käe järgi seada (muidugi, erinevad distributsioonid võivad juba sisaldada teatavaid kohandusi ja mugandusi). Kõik need asjad võib muidugi ka ise väikese otsimise peale üles leida, aga selles artiklis on nad kenasti kokku võetud ja vähemalt neile, kes vahest pole KDE-ga üldse või on vähe kokku puutunud, kulub marjaks ära.

Viimases ristsõnaajakirjas Ristik oli pikemalt juttu ka jaanuaris toimunud Eesti meistrivõistlustest ristsõnade lahendamises ning seal juures kenasti ka võidukast esikolmikust tehtud pilt. Palusin seda ka endale, et oleks korralikum (elektrooniline) pilt käepärast, ning sain ühtlasi loa seda soovi korral teistegagi jagada, mida siin edevusest ajendatuna :-) teengi. Aga et pilt ei ole mu enda oma, siis olgu siin ka ära toodud autorsus: (c) 2009 Priit Palomets, Ristik

Vasakult: II koha omanik Marek Laane, I koha omanik Ave Kaldas, III koha omanik Tauno Kaasik


Loetud: Tehnikamaailm 3/2010
Vaadatud: Jäljetult kadunud (TV3)

4.3.10

Kolmabased mõtted

Valdavalt tavaline tööpäev, mis aga oli lisaks raamatu tõlkimisele raamatutega seonduvast nii läbi imbunud, kui vähegi veel saab olla :-)

Algas see sellega, et avastasin postkastist kenakese maksikirja Apollolt - ja etskae, seal oligi sees kaua oodatud raamatuajakirja Lugu teine number koos auhinnaraamatuga, mis tabavalt kannab pealkirja "Raamat". Sellega lõppes korralik epopöa ajakirja tagaajamisega ja ma võin ainult kiita Apollo esindajaid, kes piinliku olukorra lahendasid ajakirja ja raamatut uuesti postitades. Ma väga loodan, et kuhu iganes algne saadetis ka ei kadunud, ei jäänud see lihtsalt kuhugi lumehange või prügikasti vedelema, vaid jõudis mõne inimese kätte, kellele ajakiri ja raamat ka muud naudingut suutsid pakkuda kui rõõmu kätte langenud tulehakatisest...

Aga vaevalt olin ma maksikirja sisu jõudnud kiigata, kui minu asukohta hakkas välja peilima Eesti Päevalehe kuller, kelle GPS kurvastaval kombel ei teadnud mu aadressist halli ega pulli, aga kes siiski üsna osavalt ja hoolimata sellest, et juhiseid mu juurde sõitmiseks suuliselt anda on kohe päris keeruline, suutis majaderägastikus üpris kiiresti õige ukseni jõuda. Kulleri pakike sisaldas EPL-i uue raamatusarja Eesti mälu avalööki Jaan Krossi mälestuste "Kallid kaasteelised" kujul ning mõistagi ka kenasti arvet, mille tasumisel saab hakata sarja raamatuid edaspidi saama :-)

Ja et küll küllata ei jääks, siis oli raamatuga seotud ka kolmas tänane põhitööväline sündmus, mis viis mind taas kodunt välja (hmm, ma olen viimasel ajal hakanud palju väljas käima... ilmselt on aastatega kogunenud väsimus tõesti nii suur juba, et sunnib välja minema... tuleb ikka kindlasti lähemal ajal puhata, et sellised tungid endas kindlamini maha suuta suruda...). Selleks oli kahe Mardi, nimelt Mart Laari ja Mart Juure etlemine Solarise Apollos, kus esitlemisele tuli esimese Mardi koostatud raamat "101 Eesti ajaloo sündmust". Lisaks parandamatule huvile ajaloo vastu oli mul tegelikult ka teine põhjus, miks sinna esitlusele kohale minna. Mõne aja eest esimest korda Solarises ja samuti just sealses Apollos käies pidin kurtma mõnetiste ebameeldivuste üle, mis seondusid igasuguste rasvaste toitude lõhnade levimisega raamatupoodi, kuhu need kohe üldse ei sobi. Nähtavasti pole päevad aga õed või siis on mu enda nina petlik asjapulk (tookord võis nina ära petta asjaolu, et muidu allapoole sõitev liikuvtrepike, mis ju esimesena ette jääb, vähemalt kui tulla trolli pealt, nagu mina olen tulnud, tookord ei töötanud, mispärast ma mööda seda üles kulgesin ja seetõttu neist ebaraamatupoelike lõhnadega toidulettidest möödusin, enne kui Apollosse sisse astuda), aga seekord kenasti ülespoole suunduvast liikuvtrepikesest raamatupoodi kulgedes ja seal viibides neid ninna ei jäänud.
Intervjuu-dialoogi kujul üles ehitatud esitlus oli oodatult nauditav, sest mida muud võikski arvata, kui kohal on kaks meest, kes oskavad kenasti etendada kroonilise mölarröa käes kannatavat isikut ja kel muidu ka jutt kenasti jookseb ning kes oskavad jutulõnga isegi mõtteid sisse põimida. Nende oma pooletunnine etteaste oli isegi nii huvitav, et tõrjus tagaplaanile pelguse ära lõhkuda publikule istumiseks mõeldud tool, mis vähemalt väliselt jättis küll mulje, et on mõeldud kuni 12-aastastele ja mitte raskematele :-)
Eriti esimene Mart esitas ka ühe huvipakkuva mõtte selle kohta, miks Eestis on õieti nii vähe persooniraamatuid, pidades siis silmas persoone, kes on tõepoolest väärt raamatut, mitte neid, kes panevad oma surematu eluloo kirja juba 21. eluaastal või nii (ja kelle puhul võib oletada, et see on tõepoolest nende viimane taks midagi sellist kirja panna, sest järgmisel kuuekümnel aastal nad vaevalt enam millegi nii skandaalsega välja suudavad tulla, et see vääriks märkimist rohkem kui kurioosumite rubriigis). Tema arvates peitub selle taga eestlastele omane hüperkriitilisus, mis ei lase sulgegi kätte võtta (või no tänapäeval siis klahvidele vajutada), kui peakski peast läbi käima mõte kirjutada midagi põhjapanevat mõne suurkuju kohta. Ehk mälu järgi osundades: "Käsi hakkab kohe värisema, kui tekib mõte kirjutada Konstantin Pätsi elulugu." See võib muidugi ka üks põhjuseid olla, kuigi ma usun, et pigem suurem põhjus võib peituda selles, et isegi kui näiteks Pätsi või mõne teise päris adekvaatse eluloo saaks kokku kirjutada ka juba olemasolevate trükiste pealt, ilma et oleks vaja võib-olla mõnda inimest hirmutavat istumist arhiivides, nõuab see ometi tublisti aega - ja kui nüüd arvestada, et intervjuu-elulugusid jõuaks selle aja jooksul kokku miksida õige mitu, siis tõotab ka suhteliselt vähem tulu. Niisiis, selline "pragmaatilisus" võib olla vahest tähtsamgi põhjus, vähemalt ma julgeks nii arvata.


Loetud: Tehnikamaailm 3/2010
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Stargate Universe (RTL2)

Teisibased mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev, millest oma aja võtsid koguni kaks tõlget Postimehele ja üks õhtupoolikune koduväline üritus. Tollele üritusele suundumisel tabas mind majast väljudes iseäralik tunne, et midagi on viltu. Ma ei saanud algul arugi, aga siis jõudis kohale, et paarimeetrised lumevallid, mis olid maja kenasti eespoolt piiranud, on kadunud. Ilmselt on tegemist mingi preventiivse üritusega, sest ainuke mõte nende kaotamisel saab ju olla see, et korterivarastel oleks raskem aknast sisse ja hoorajäägritel probleemide tekkides aknast välja pääseda... Ise ära sulanud nad ka kindlasti ei olnud, sest kuigi väljas oli väga vastik sulailm ja õhus peletavat kevadet, oli seda ilmselgelt liiga vähe, et sellistest vallidest jagu saada.

Üritus ise kujutas endast Vaba Tarkvara Klubi, mis on juba mõnda aega teisipäeva õhtuti koos käinud, aga mille üritustele ma ei ole seniajani jõudnud. Sedakorda oli aga teema südamelähedane ja lisaks ka spetsiaalselt kutsuti, nii et lisasin selle enda ajakavva.
Peeti see koosviibimine kohvikus KAPP või õigemini praeguse seisuga vist küll rohkem "pinnal", sest nagu ma aru sain, kohvikuna asi praegu ei tegutse. Kokku oli kohal, kui ma ei eksi, kaheksa inimest, mis vist kujutavat koosviibimiste rekordit ja nii kaks korda nii palju inimesi kui tavaliselt. Kestis asi oma kaks ja pool tundi ning üldiselt oligi kogu aeg tõlkimisest juttu. Sealjuures mitte lihtsalt üldsõnaliselt, vaid käis üsna konkreetne töö, mille pea kõiki tulemusi võib näha vastaval veebilehel. Ei tasu ennast segada lasta, et veebilehte majutab Estobuntu projekt: nagu ma aru sain, oli antud juhul tegemist eelkõige virtuaalmasinate halduri tõlkimisel ette tulnud probleemidega; samuti oli juttu Eboxiga seotud tõlgetest - mõlemad niisiis asjad, mis vähemalt minu arusaamist mööda pole otseselt Estobuntuga seotud (ega ilmselt Estobuntu juures saakski kuigi palju tõlkimisest rääkida, sest sealne vaikimisi töölaud on ju KDE, mis on sisuliselt täielikult tõlgitud ja mille puhul järelikult võiks juttu olla pigem tõlke viimistlemisest, täpsustamisest, vigade parandamisest ja muust sellisest). Igatahes oli see paaritunnine seanss väga mõnus mõtteharjutus, mida ausalt öeldes võiks veelgi toimuda - aeg-ajalt saab ju arutada IRC-ski või äärmisel juhul Pingviin.org-is (kuigi seal löövad peaaegu kindlasti sekka destruktiivsed elemendid, kes ise midagi mõistlikku pakkumata hakkavad kõiki ettepanekuid lahmivalt maha tegema - aga eks see foorumite tüübiline pahe olegi...), kuid seal kipub asi pahatihti ikka sumbuma, enne kui jõuab millegi konkreetseni välja. Selline mõttetalgute formaat on selles mõttes palju etem, ehkki vahest veel produktiivsem oleks see siis, kui võtta ette mõni konkreetne tõlkimata või vähetõlgitud rakendus, mitte lihtsalt "rasked sõnad", ja seda siis praktilises töös uurides mõistestik ja vormistik paika panna.

Loetud: Tehnikamaailm 3/2010
Vaadatud: Terminaator. Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

2.3.10

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev elik tarkvara tõlkimise päev. Alustasin Mandriva, kus turbetööriistale Msec olid mõned stringid juurde tekkinud uue kokkuvõtteakna tekstide kujul. Kuid peamine aur läks endiselt KDE peale, kus ma jõudsin ka teatava eduni: KDevelop ja sõbrad said ära tõlgitud, sealhulgas isegi peaaegu täielikult playgroundis olevad osad, mis loodetavasti vähemalt suuremalt jaolt millalgi tulevikus samuti KDevelopi n-ö põhikoosseisu jõuavad. Nii et nüüd peaks siis alates umbes maist, mil KDevelop4 lõpuks ilmavalgust näeb, olema arendajatel võimalik arendustööd teha ka eestikeelses keskkonnas. Mis oleks imehea, sest see võimaldaks välja selgitada kõikvõimalikke vigu, mis tõlkes olla võivad... aga paraku pole seni kuulda olnud, et KDeveloppi kuigi palju kasutataks Eestis, ja veel vähem mingeidki sõnavõtte tõlke kohta... Võib-olla siis uus KDevelop, mis mõnes osas on küll vaesem kui varasem KDevelop3, aga mõnes osas asju lihtsalt veidi teisiti tegev ja uusi võimalusigi pakkuv, sütitab mõnes hakkajas indu.

Sattusin Novaja Gazetast lugema artiklit, mis kõneles Venemaa väiksemate (ja isegi mitte nii väikeste) rahvaste tõsisest murest emakeelse hariduse säilimise pärast. Eks ta ole, ma olen isegi siin ajaveebis jõudnud mitmel korral kõnelda Venemaal käivast hiilivast venestamisest, mis teataval määral sai alguse juba praeguse põhiseaduse vastuvõtmisest, kus esmakordselt sätestati riigikeel (milleks loomulikult oli vene keel), aga mis eriti jõuliselt läks lahti sel sajandil, kui koos Putiniga algas üsna võimas tsentraliseerimine ja erinevuste tasalülitamine. See on mõistagi mõneti mõistetav, sest iga riik, isegi kui ta on formaalselt "riikide ühendus", nagu võib välja lugeda Venemaa põhiseadusest, vajab ju ühtsust, kuid enamasti üritatakse vähemalt tänapäeval seda saavutada siiski konsensuse ja erisuste arvestamisega. Venemaal paraku, tundub, on selle adumiseni ja veel enam ellurakendamiseni pikk tee astuda...


Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2)

1.3.10

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest pole palju kõnelda.

Tamme Marek oli Varraku raamatublogis jätkanud Eesti raamatustatistika tutvustamist, võttes varasema ajavahemiku 1991-2008 järel ette sellele ajaliselt eelneva ajavahemiku 1956-1990. Neile, kes lisaks raamatuarmastusele on tundnud huvi ka bibliograafia ja muu sellise vastu, polnud seal küll midagi otseselt uut, aga ma miskipärast kaldun arvama, et suurem osa raamatusõpru ei ole kunagi suvatsenud oma pead vaevata selliste asjadega, nii et see on kena, et selliseid lühikesi ülevaateid tehakse ja suurest arvude ning tabelite rägast teatavad spetsiifilisemad huvipakkuvad nüansid välja nopitakse - antud juhul siis mulle kui tõlkijale meelepäraselt just tõlkekirjandust puudutavad nüansid.

Õhtul otsustasin vaadata filmi, mis mõningate kuulduste järgi tõotas huvipakkuv olla - nimeks sel siis "Charlotte Gray". Huvipakkuvaks muutis just asjaolu, et seal pidada kujutatama Teise maailmasõja aegset Prantsusmaad ja et see olla isegi mingeid vastuolusid ajaloo kujutamise pärast kaasa toonud. Paraku selgus, et tegu oli siiski põhiliselt lembefilmiga ehk siis žanriga, mis mind üsna külmaks jätab. Nii palju võib siiski öelda, et seda ajalugu ja muud oli seal ometi just nii palju piisavalt, et filmi võib liigitada vaadatavate kilda. Õieti oligi filmis mitmeid intrigeerivaid ajaloolisi asju, mis aga paraku jäid pelgalt remarkideks, asju, mis muidu võivad ka prantslastel ja inglastel tänapäevalgi vere samamoodi keema panna, nagu meilgi siin sama perioodi sündmusi puudutades: reetmise motiiv vastupanuliikumises, vihje sellele, et britid võisid teadlikult prantsuse kommuniste sakslastele ette mängida jne. Aga jah, kogu see ajalugu oli seal üsna katkendlikult markeeritud, välja arvatud vahest möödapääsmatu holokaustiteema.


Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Charlotte Gray (Kanal11)