28.2.10

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millest pole midagi rohkemat rääkida.

Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Hingelõks (TV6), Smallville (ETV), Sarimõrvari pilk (TV3)

27.2.10

Reedesed mõtted

Suhteliselt tavaline tööpäev, kuigi väga pikk ja mitmete vahelepõigetega. Pikkuse põhjustas asjaolu, et ma lasksin end järjekordselt kanaks, haneks ja pardiks püüda. Nimelt sai vannitoaremondi käigus paigaldatud ka uued veemõõtjad ja et see teema oli samal ajal üleval ka ühistus, siis mõtlesin, et pole mõtet endal võimlema hakata ning jätsin plommimise rahulikult ühistu suuraktsiooni ajaks. Täna oli siis see päev, mille kohta oli teade, et alates kella 9 asutakse plommima (või ka mõnedel, kes seda soovisid, mõõdikuid paigaldama). Ma olingi kenasti siis pärast paaritunnist suigatamist veidi enne 9 üleval - ja natsa enne 17 olidki mehed kohal :-)

See andis muidugi võimaluse vahepealsel ajal üsna palju ära teha ja ega ma võimalust kasutamata ei jätnud. Muu hulgas võtsin hommikupoolikul, kui oli juba tekkinud hanekspüütuse tunne, ette tarkvara suurema uuendamise, sealhulgas asja, mida ma ikka alati väga pelgan, nimelt kerneli väljavahetamise (senise 2.6.31 asemel tutikas uus 2.6.33). Aga kartus oli asjatu, kõik sujus sedakorda kenasti. Lisaks sellele mahutasin ootamisaega ka ühe väiksema artikli tõlkimise Diplomaatiale, aga üldiselt kulus see siiski jõudsale raamatutõlkimisele.

Kui siis mehed lõpuks kohale jõudsid ja mõne minutiga plommid paika olid pannud, võtsin ette väljaskäigu, mida oleks ju ka varem võinud teha, aga teadmatuse tõttu, millal täpselt nad minu juurde jõuavad, ei olnud siiski teinud. Käik ise viis mind Swedbanki kontorisse uut krediitkaarti saama. Sellega oli ikka palju vaeva ja jama: millalgi mõne kuu eest hakati väljavahetamisest kõnelema, mille järel ma ka ärevalt vaatasin internetipangast järele, kas tõesti on senise kaardi tähtaega kärbitud. Ei olnud, mis rahustas - kuni kuu eest helistati pangast ja selgus, et internetipangas nad olid otsustanud seda mitte kajastada! Ma ei suutnudki aru saada, miks, aga no eks ta ole, kõigest ei peagi alati aru saama... Võib-olla neil läks siis nii palju auru selle American Expressi promomise peale, et väikest liigutust internetipangas enam ei jagunud jaksu teha... Igatahes kätte ma uue krediitkaardi kenasti ja kiiresti sain (ja mitte AE, vaid ikka vana hea Visa). Ega mul teda ju tegelikult väga palju vaja polegi, aga aeg-ajalt tuleb siiski internetiavarustel ette kohti, kus huvipakkuva asja hankimiseks on just krediitkaarti vaja või vähemalt PayPali kontot, mis omakorda jälle tähendab krediitkaardi vajadust.
Väljaskäik ise tuletas meelde, et peatselt on algamas kõige vastikum aastaaeg, mida ma oskan ette kujutada. Praegu veel suudab lumikate vastu panna, aga varsti on jälle see vastik kevad kogu oma sulamise ja muu jamaga käes, kindel see. Ideaalne oleks muidugi, kui aasta ringi oleks kena oktoober-november, paljas maa, rohelus asendunud kollakas-pruunisusega, ere päikesevalgus tuhmimaga või üldse pilvedealuse valgusega, aeg-ajalt valusalt lõikavad tuuleiilid, parajalt jahe ja nii edasi, aga nojah, ideaalid on ju vaid ideaalis...

Muidu üsna tühjas Sirbis oli viimase lehekülje keelerubriik tõlkimisele pühendatud ja see, mida sealt lugeda oli, oli ikka üsna jube: arvukalt näiteid selle kohta, kuidas on täiesti mööda ja puusse ja võssa ja metsa ja teab veel kuhu tõlgitud. Seda lugedes tekkis tunne, et see, et ma olen viimased aastad ainult tõlkinud ja pole õieti ühtegi raamatut lugenud, on lausa vaimsele tervisele hea olnud... :-) (Olgu, see oli nali ja tegelikult on nende aastate järel praeguseks lugemistarve nii süvenenud, et peagi ma seda ka rahuldan.) Ja ega olukord vaevalt niipea paremaks muutub, sest nagu Marek Tamme huvitavast pisiülevaatest eestikeelsete raamatute kohta aastail 1991-2008 nähtub, on tõlkekirjanduse osakaal ja maht aina kasvamas... Mis on ühelt poolt muidugi loomulik, sest kuigi eesti kultuur, eesti keel ja eestlased isegi ei ole maailma kultuuride, keelte ja rahvaste paabeli seas sugugi väikesed, on ometi olemas ka meist palju suuremaid ja seeläbi ka üldjuhul tähtsamaid kultuure, keeli ja rahvaid, mis lihtsalt tingibki tõlkekirjanduse suure osatähtsuse. Mis, teiselt poolt, toob samas kaasa ka palju praaki, sellist, millele Sirbi artiklis osutatakse, sest asjatundlikke tõlkijaid ja toimetajaid on ikkagi piiratud hulgal ning see hulk on kahtlemata väiksem kui vajalik sellele teadmusekogusele, mida peetakse vajalikuks tõlkida... Ega siin muud polegi teha, kui ainult ise niimoodi töötada, et kõik, mida teed, oleks vähemalt endale seatud standardite järgi parim, nii hea, kui vähegi oskad ja suudad...


Loetud: Sirp 26.02.2010, C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Silent Hill (TV3)

26.2.10

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestasin põgusa kaupluse väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil ning hiljem ka ühe tillukese artiklihakatise tõlkimisega Postimehele.

Kommersandis oli huvitav-ärev lugu sellest, et Venemaal on tärganud lõpuks mõte oma lausa kurikuulsad raketisüsteemid Iskander lõpuks Eesti külje alla paigutada, sinnasamusesse, kus seni paiknesid kenad pisikesed armsad Totškad. Põhimõtteliselt on see muidugi ärevust tekitav (nojah, võib-olla mõnes tõstab ka eneseaustust, et suur Venemaa nii palju just pisikese Eesti piiri taga sehkendab :-) ), kuid ärevuse asemel lihtsalt huvitavaks muudab selle asjaolu, et nendesamuste Iskanderitega on Venemaal - nagu tegelikult üldse uue relvastuse evitamisega - olnud pidevalt täielik ikaldus: nagu artikliski mainitud, on aastast aastasse muudkui muudetud neid piirkondi, kuhu neid paigutama peaks, mis tegelikult jätab varju tõsiasja, et neid pole ka neli aastat pärast ametlikku relvastusse võtmist õieti kuhugi paigutatud, Konkreetsete arvude ümber valitseb teatav hämarus, aga kangesti tundub, et kui ka tõepoolest sel aastal suudetakse Luuga brigaad Iskanderitega varustada, siis see moodustabki lõviosa hetkel olemasolevatest süsteemidest...


Loetud: C. Wilson, Pühapaikade atlas
Vaadatud: Jäljetult kadunud (TV3)

25.2.10

Kolmabased mõtted

Tööpäeva mõttes üsna üürike, nagu ikka päevadel, mida poolitavad mingid muud sündmused - nagu täna, kus päeva vähemalt minu jaoks tähtsaim sündmus, nimelt Rammsteini kontsert, oli just täpselt keset päeva... Et ma eilse suure unepahvaku järel üsna vara ärkasin, just piisavalt vara, et näha telekast paraadi ülekannet, siis leidsin, et parem on kulutada napp kontserdini jääv aeg mõningate pooleliolevate ülesannete lõpetamiseks, mille seast võib esile tuua kaks: positiivselt lõppenud üksikute uute Mandriva stringide tõlkimine ja negatiivselt lõppenud tõlkerakenduse Lokalize võimaliku paranduse testimine (veast endast rääkisin mõni aeg tagasi).

Paraadi tähelepanuväärseim osa oli Laaneotsa kõne, milles ta väga palju pööras tähelepanu infosõjale. See on hea, et see mõte on ka kõrgemate sõjaväelaste pähe nii kindlalt juurdunud, sest infosõda käib ka tegelikult päris tugevasti. Mul on kombeks iga päev kulutada nii pool tundi või tund (sõltuvalt mind huvitavate teemade paljususest või vähesusest) Delfi lugemisele - mitte niivõrd uudiste pärast, sest need laekuvad tänu RSS-ile kenasti nagunii päeva jooksul otse koju kätte, vaid just kommentaaride pärast, nii-öelda meelsusmonitooringu huvides. Ja seal on seda infosõda ikka omajagu näha. Nii seda Laaneotsa mainitud Eesti paari tunniga vallutamise meemi kui ka muid, olgu lihtsalt demokraatiavastaseid (isegi kui arvestada selle mõiste laialivalguvust; vahest oleks parem öelda "leplikkuse/mõistlikkusevastaseid"?) või näiteks võõraviha õhutavaid (mille seast üks tunnuslikumaid ja väga selgeid idapoolse infosõja näiteid on "valitud rahva" või ka otsesõnu juutide vastu suunatud viha õhutamine). Pidev monitooring küll näitab, et neid õhutajaid on siiski suhteliselt napilt, küll aga on nad väga visad ja järjekindlad, püüdes oma ideid välja pakkuda kõikvõimalikes kohtades, olgu sobivates või vähesobivates. Usutavasti ei ole küll suur osa neist otsesed "infosõdijad", vaid lihtsalt, kuidas seda öeldagi, "noored ja lollid" :-) , kes võib-olla ka ise mõne või mõnekümne aasta pärast parema meelega unustaksid, et nad midagi sellist on välja öelnud...

Aga nagu öeldud, tänase päeva põhisündmus oli Rammsteini kontsert. Jõudsin sinna kohale suhteliselt õigeks ajaks, et osaliselt ära kuulda ka nende soojendusbänd Combichrist. See tekitas üsna hea meelestatuse oma korraliku müdistamisega. Rammsteini enda kohta on muidugi ainult suuri kiidusõnu öelda. See nende uus plaat lihtsalt kuulates ei jätnudki nii head muljet, aga nüüd neid lugusid visuaalses ümbrises nähes oli tunne võimas. Mul ei ole muidugi eriti paljuga võrrelda, aga nii palju kui ma viimast nähtud Rammsteini esinemist mäletan, siis seekordne oli oma "tulisuselt" ikka tunduvalt parem. Sellele võis muidugi ka kaasa aidata see, et ma istusin päris lava kõrval ja leekide soojus oli lausa füüsiliselt tunda :-) Muidugi oli neist kena lasta ka klahvimees "paadimehena" rahva kohale hõljuma ja Eesti lippu lehvitama. Aga jah, pürotehniliselt oli etendus igati tasemel: ega siis naljalt iga päev ei näe, kuidas paari tunni jooksul kaks meest põlema pannakse :-) (nojah, üks neist oli raudselt show osa, teise suhtes ma pole kindel, kas see oli päris kavatsetud või oli tõesti mõni fänn suutnud ennast lavale läbi murda...)
Ainuke asi, mida võib kahetseda, oli see, et kõik see kestis nii vähe. Teisalt, ega Rammstein ka eriti viivitanud lavale tulekuga, nii et see puhtalt (vahed, mille ajal nad ootasid publiku tagasinõudvat vilekoori ja plaksutamist, maha arvatud :-) )vahest poolteist tundi kestnud asi, mille jooksul jõudis kõlada paarkümmend lugu, nii vähe polnudki.
Erinevalt varasematest Suurhallis käimise kordadest õnnestus seekord tagasitulek üllatavalt sujuvalt - ilmselt oli oma osa ka asjaolul, et kõik lõppes juba suhteliselt vara, poole üheteistkümne paiku. Trollis linna poole loksudes kuulsin huvitavat mõttevahetust sealsamas moodustunud eesti-soome segaseltskonnast, mille sisu keskendus sellele, et Rammstein oli küll hea, aga Metallica on veel parem :-) Eks ta ole, ilmselt on inimesi erinevaid: minu meelest on Rammstein nii suhteliselt viimane, mida kuulata, sealt edasi läheb asi ikka juba väga softiks kätte ära (Metallica nagu kunagi tegi ka rajumaid asju, aga nii palju kui ma viimaseid asju olen kuulnud, on need just sellised "softid" olnud), aga ju siis on teisi, kes lähenevad teiselt poolt ja kelle jaoks võib-olla on Rammstein see tipp, pärast mida tuleb veel ainult väljakannatamatu müra... Aga võib-olla peaks Metallica uuesti üle kuulama ja proovima mõningaid videoid vaadata, äkki ongi neil ka paremad päevad taas kätte jõudnud ja on midagi kuulatavat-vaadatavat...

(PS. Tagantjärele võin siia linkida Delfi ülevaate kontserdist, mis on kahtlemata parem, kui mina oskaksin kirja panna.)

Niisiis üsna varakult tagasi koju jõudes ja taas raamatutõlkimisele pühendudes leidsin siiski ka aega, et vaadata RTL2 pealt Stargate Universe'i esimest kaht osa. Ei taha veel hinnangut anda, aga esialgu tundus suhteliselt lubavana, ehkki kaootilisena (kaos oli küll pigem tingitud situatsioonist, mida seal lahti mängiti ja mis oligi kaootiline, nii et see nii väga ei häirinudki, seda enam et lõpuks liikusid pusletükid enam-vähem ka kohale).


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kaitsejõudude paraad Vabaduse väljakul (ETV), Stargate Universe (RTL2)

24.2.10

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, ainult et suhteliselt lühike. Lühiduse põhjuseks oli see, et täna oli jälle see päev ehk siis selline päev, kus ma ärkan hommikul üles (täna üsna vara, juba 11 ajal), üritan ennast maailma asjadega kurssi viia, aga tunnen, et räige väsimus on peal... Et mul ei ole kombeks iseendaga vaidlema hakata - narr oleks ju isegi enda silmis skisoidina paista :-) -, siis kobisingi kenasti kotile tagasi, et 18 paiku uuesti silmad lahti teha. Loodetavasti ammendas see nüüd tükiks ajaks selleaastase unedefitsiidi.


Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

23.2.10

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev, niisiis tarkvara tõlkimise päev. Täna tegelesin ainiti KDE-ga ja saingi stabiilses harus dokumentatsiooni kenasti taas korda. Nii et tulevane KDE SC 4.4.1 tuleb jätkuvalt sajaprotsendise tõlgitusega. Õnneks toimib Lokalize tõlgete peegeldamise funktsioon ka taas korralikult, nii et ka arendusharus on käsiraamatud nüüd siis suuremalt jaolt heas korras (mõistagi on seal mõningaid muudatusi lisaks tehtud ja otse loomulikult on seal terve hulk extrageari ja playgroundi rakenduste käsiraamatuid, mis endiselt anuvad hoolitsevat kätt...). Lisaks tegin ära ka ühe tükk aega mõttes mõlkunud muudatuse, asendades läbivalt sõna "klaartekst" sõnaga "lihttekst". Vähemalt nii väidavad parema olevat ka sõnaraamatud, kuigi klaartekstil on muidugi oma kõlaline võlu... Igatahes hea, et stabiilse haruga asjad korda said, nüüd saab siis taas pühendada jõudu arendusharule, ehkki eelnevalt vist tuleb veidi aega pigem Mandrivale pühendada - seal seni oluliselt midagi uut pole, küll aga ootavad jätkamist tarkvarapakettide lühikirjeldused, mis, nagu ma hästi põgusast tagasisidest olen aru saanud, kuluvad nii mõnelegi kasutajale marjaks ära.

Novaja Gazeta oli avaldanud huvitavaid dokumente, milles selgus, et juba 1966. aastal olid üsna mitmed Venemaa kultuuritegelased protestinud Stalini hiiliva rehabiliteerimise vastu. Möödunud on 44 aastat ja nüüd on küllaltki suur rühm inimõiguslasi ja veel mitme valdkonna tegelasi, sealhulgas poliitikuid, andnud allkirja peaaegu samasugusele protestile. teemaks siis mõistagi Eestiski kajastamist leidnud kava võidupüha ajaks Moskva üle külvata temaatilise "sotsiaalse reklaamiga", mis muu hulgas sisaldab Stalini suuri portreid. Hämmastab lausa, kuidas ajaratas oma tiire teeb, ja hämmastav tegelikult ka see, et nii pikalt püsib au sees mees, kellele võib julgelt süüks panna Venemaa lagundamist ja nõrgendamist, rääkimata muidugi massimõrvadest... Aga mis teha, omaaegsed "masside psühholoogia" võtted avaldavad nähtavasti mõju veel tänapäevalgi...


Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud. Välisilm (ETV), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2)

22.2.10

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest rohkem pole midagi rääkida.

Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Invincible (Showtime)

21.2.10

Laubased mõtted

Üldiselt tavaline tööpäev, mida aga katkestas mõneks tunniks juba mõnda aega plaanitud operatsioon, mille koodnimeks võiks olla "vanainimeste kompleksne ärakasutamine" - ehk siis täpsemalt ema külaskäigu, mis tema soovil sedakorda laupäevale kandus, ühitamine võimalusega tema ja ta poiss-sõbraga koos autoga mööda Tallinna huvitavaid ja vajalikke paiku vurada. Tänane huvitav ja vajalik paik oli eelkõige Rocca al Mare kaubanduskeskus ja eriti sealne Rahva Raamatu kauplus, kus eesmärgiks oli realiseerida vahepeal kogunenud kinkekaardid. Siinkohal suur tänu ja aupaklikud kummardused neile, kes möödunud sügisel suvatsesid mu sünnipäevapeole ennast kohale vedida ja lisaks sellele annetustekausikesse ka RR-i kinkekaarte poetada, samuti - enesekeskne, nagu ma ju olen :-) - mulle endale, kes ma suutsin ristsõnade meistrivõistlustel lisaks medalile ka tuhande krooni eest samuseid kinkekaarte välja võidelda.

Mõneti oli seekordne raamatupoe väisamine eriskummaline. Tavaliselt tekib mul sinna sattudes ikka probleem, mida ostmata jätta, kuid täna olin otsustanud, et heade inimeste kingitud kaardid peaksid minema selliste väärt raamatute peale, mille ostmist ma küll vajalikuks pean, aga mis hinna poolest panevad veidi kukalt sügama ja tõsisemalt mõtlema. Eriskummalisus tekkiski sellest, et mul oli noid kaardikesi kokku enam kui kahe tuhande krooni eest, aga seda summat ei õnnestunudki täis saada! Loomulikult oli seal raamatuid küllaga, mida ju oleks võinud veel sülle haarata, nii et oleks tulnud teist või kolmandat sama palju pealegi maksta, aga vaat neid "erilisi" ei olnud... Niisiis jätsin ühe pooletuhandelise veel paremaid aegu ootama... Aga olgu siin siis ära mainitud, mis sedakorda ostukorvi jäid:


Aga nagu mainitud, oli tegemist "kompleksse ärakasutamisega", mis tähendas seda, et autoteenust sai ühtlasi pruukida selleks, et hankida vastremonditud vannituppa mõningaid puuduvaid manuseid (seebialus, hambaharjatops, tualetipotihari ja -alus, põrandakatted). Rocca al Mare keskus on küll suur ja seal on lausa sisustuskaubamaja nime kandvad ärid, rääkimata lihtlabasematest Jyskidest ja KoduExtratest, aga nojah, midagi mõistlikku ma neist ei leidnud: kaupa oli ja palju ja sõltuvalt poest eri hinnas, aga ükski, kuidas öelda, ei pannud isegi kerkima :-) Vahest kõige paremini võttis selliste "kõik sisustusest, mida hing vaid soovib" poodide pakutava kokku, kui ma ei eksi, siis KoduExtras nähtud kuulikesed, mis torkasid silma enigmaatiliste jupstükkidena ja mille silti uurides selgus, et seal seisab lakooniliselt väiksematel "Kaup 15.-" ja suurematel "Kaup 29.-"...

Aga et "ärakasutamisega" kaasnev autoteenus kehtis ka Rocca al Marest tagasisõiduks, siis sai läbi põigatud ka Ehituse ABC-st ja päris enesestmõistetavalt ja oodatult oli seal samalaadset kaupa, mõistliku hinnaga ja mis eriti hea, just sellist, mis pani midagi tiksuma. Nii saigi kena musta karva anumate komplekt ja ruumi üldise toonina kenasti kokku sobivad sinakat tooni põrandakatted just sealt ostetud.

Ema tõi ühtlasi kaasa ka Meistriristiku, mis vähendas veelgi töötundide arvu - selle lahendamine (isegi ema kiiluvees) on reeglina alati ikka päris mitut tundi hõlmav tegevus. Ja nagu tavaliselt, jäid paar mõistatust esimese hooga tegema, ikka need Rauno Pärnitsa maruigavad sõnapaigutamisülesanded. Midagi ei ole teha, selliseid ma lahendan ainult sellepärast, et mulle ei meeldi, kui ristsõnavihikusse jääb tühje ruute või lahendamata kohti :-) Sest mingit intellektuaalset naudingut ju sellised mõistatused (vähemalt minu veendumust mööda) pakkuda ei saa - mingeid teadmisi või oskusi nad juurde ei anna, tegemist on umbes nagu pusle kokkupanemisega, kus polegi mingit pilti, vaid lihtsalt suvaliselt laiali paisatud värviplekid, nii et pusi palju tahad, midagi mõistlikku ikka välja ei tule...

Tänases Postimehes oli väga hea intervjuu Venemaa ajalooalaste teoste autori Mark Soloniniga, kes erilise huviga on süüvinud Teise maailmasõja ajalukku. Ega Soloninist endast ja intervjuust polegi midagi rohkem öelda kui seda, et tasub lugeda nii tema raamatuid (mida ma ise paraku olen seni suutnud vaid põgusalt sirvida...) kui ka mainitud intervjuud. Küll aga oli tõeliselt kummastav lugeda artiklit saatnud kommentaare - suisa imekspandav oli nii suur kohe nähtavalt rumalate ja sõna otseses mõttes raevutatti pritsivate isikute kontsentratsioon, mille sekka mõned üksikud asjalikud kommentaarid täitsa ära kadusid nagu pilpake tormilainete alla. Sealjuures oli enamiku puhul lausa raske aru saada, miks nad õieti sõna on võtnud, kui neil pole midagi öelda... (mõnikord on selge, et teatud teema või kirjutaja puhul aktiveeruvad kindlad jõud, olgu poolt või vastu, aga siin... kuidagi nõutuks tegi selline massiline mõttetu sõim...)


Loetud: Akadeemia 2/2010
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked:
Abdul Turay: hea uus Eesti (Postimees, 20.02.2010)
Vello Vikerkaar: bardakk (Postimees, 20.02. 2010)
Friedrike Rasche. Kas sport annab täiusliku keha? (Postimees, 20.02.2010; sellele artiklile link puudub - ilmselt on, nagu eelmiste samalaadsete tekstide puhul, seda peetud mingil teadmata ja arusaamatul põhjusel vajalikuks kättesaadavaks muuta ainult neile, kes maksavad Postimehe eest seda paberkandjana või veebiväljaandena tellides...)

20.2.10

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Täna tuli tagasi lükata juba teine tööpakkumine sel nädalal. Üks puudutas õpetamise võimalust, milleks mul lihtsalt aega ei jagu, teine, see täna tagasilükatu, artikli kirjutamist, milleks samuti aega napib, aga veel enam mõtteid - ma ei suutnud kuidagi leida ideed, mis haakuks väljapakutud teemaga (või täpsem oleks vahest öelda, et üks idee ju oli, aga nojah, selle idee teostamiseks oleks jälle vaja sedasamust, mida mul kuidagi ei ole...). Vastik on lausa tegelikult tunda, et mõtteid napib :-( oh, kuidas ma ootan ja loodan, et mõne kuu pärast saan endale tekitada vähemalt paarikuise täiesti vaba aja, mida pühendada üle mitme aasta päris ehtsale raamatulugemisele ja mõtlemisele ja...

Üritasin täna selgust saada ka põhjustes, miks raamatuajakiri Lugu kuidagi minuni ei ole jõudnud. Sain ka kinnituse, et olen tõepoolest auhinnaraamatu (mis kuidagi sümboolselt kannabki pealkirja "Raamat" :-) ) saajate kirjas ja et Apollo poolt on nagu kõik tehtud, mis vaja. Ilmselt siis on postifirma või kohalik kandekeskus või ka postiljon kuskil apsaka teinud, et ma ikka veel nukralt lugutu pean olema... Aga vähemalt on nüüd mingid rattad veerema pandud, vahest siis jõuab õnn ja rõõm varsti ka minu õuele, ehh, lugemislauale.

Tänases Sirbis oli huvitav intervjuu Ain Kaalepiga, keda äsja pärjati Wiedemanni keeleauhinnaga. Ma olen küll igati veendumusel, et luule, millega Kaalep ennast kõige rohkem identifitseerib, pole õige kirjandus, aga õnneks oli intervjuu peamiselt pühendatud keeleküsimustele ja küsitletu on kahtlemata selles vallas üks tõelistest korüfeedest. Huvitav oli tema suust kuulda, et erinevalt paljudest teistest ei pelga ta sugugi eesti keele kadu või kreoolistumist. Mis muidugi ei tähenda, et näiteks tuhande aasta pärast elavad inimesed meie aega sattudes praegu kõneldavat eesti keelt kuigi hästi mõistaksid - umbes nii, nagu meiegi ei mõistaks nähtavasti tuhat aastat ajas tagasi kandudes toona siinkandis kõneldud keelt, parimal juhul saaksime sellest tükati aru ja mõistaksime, et see seisab suhteliselt lähedal meie praegusele keelele...
Sellega seoses tuli meelde eelmisel nädalal ära mainitud Aleksander Maastiku artikkel Sirbi vahel ilmuvas Rohelises Väravas, mis samuti oli keeleküsimustele pühendatud. Ei ole see eraldi veel praegugi võrku jõudnud, kuid vähemalt PDF-ina on too ajalehenumber nüüd olemas, kus ka lugu Maastikuga ja Maastikust kenasti sees.


Loetud: Sirp 19.02.2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset (TV3)

19.2.10

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi vaheldust lausa kahe tõlkekese tegemine Postimehele. Enda ajakirjanduses töötamise ajast mäletan, et uudiste, arvamuste ja üldse igasuguse teksti edastamisel oli kolm viisi: kõigepealt muidugi tavaline, mille puhul lugu jõuab lehte enam-vähem sellisel kujul, nagu ta algselt valmis; siis refereering, mis mitmesuguste ajakirjandusele iseloomulike piirangute tõttu (ruumivähesus, paigutamisnõuded ja nii edasi) võib sageli langeda äärmusse, mida võiks nimetada verbaalanoreksiaks, mille halvima esinemisvariandi puhul refereeritakse algsest tekstist vaid üht mõtet, sedasamust sensatsioonilist, mis pealkirjaski välja toodud, nii et lugu jääbki vaid pealkirja mõnevõrra laiendatud esituseks; ning lõpuks "juurdekirjutamine" ehk verbaalbuliimia, mis samuti enamasti tingitud paigutuslikest vajadustest ja mis enamasti piirdub omadus- ja sidesõnade lisamisega või mingite kunstlike väljavõtete tegemiste või sidebar'ide või muude elementide lisamisega, aga halvimatel juhtudel lausa algtekstile lõikude juurdekirjutamisega. Samasugust verbaalanoreksiat ja -buliimiat on mõnikord tahetud mu käest ka tõlgete puhul, umbes stiilis, et näed, autor kirjutas 30000 tähemärki, aga meil üle 20000 ei mahu, nii et tõlgi "kokkuhoidlikult". Tänase esimese teksti puhul, vastupidi, paluti mul jälle võimalikult ohtrasõnaliselt tõlkida :-) Iseäralik oli aga see, et kui esimene tekst oli niisiis verbaalbuliimiline, siis teine tekst käsitleski just selliseid asju nagu anoreksia ja buliimia - niisugust kena mentaalset ühildumist iseenesest täiesti erinevate tekstide puhul tuleb harva ette, aga alati tekitab see sellise mõnusa tunde ja annab töötegemisele hoogu juurde, kui maailmaks nimetatavas suures pusles leiduvad tükid kuidagi omavahel haakuvad...

Sain ka täna teada, et üks tekst, mille ma mõne aja eest Postimehele tõlkisin, on ajalehes ikkagi ilmunud ja juba üle-eemisel laupäeval - küll aga veebis näha ainult neile, kes raha maksavad. Olgu siis allpool tagantjärele ära toodud selle tunnused niimoodi, nagu nad minu käest väljusid (et ma ise paberlehte ei tarbi ja pole leidnud ka motivatsiooni tasulist veebiväljaannet pruukima hakata, siis ma muidugi ei tea, kas need "reaalelus" päris samaks jäid...).


Loetud: Akadeemia 2/2010
Vaadatud: Jäljetult kadunud (TV3)

Ilmunud tõlked: Uta Sassenberg. Mõtlemine kätega (Postimees, 06.02.2010)

18.2.10

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse pisikese vahelduse tõi sisse kaupluse väisamine toiduvarude täiendamise eesmärgil.


Loetud: Akadeemia 2/2010
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Jericho (TV3)

17.2.10

Teisibased mõtted

Tõlkimise seisukohalt jäi tänane päev napiks ja kasinaks, sest päris suure osa päevast hõlmas välisvisiitidega seonduv. Esimene välisvisiit kulges Toompeale, RKK ruumidesse, kuhu kõrge diplomaat Hannes Hanso oli tulnud kõnelema Mongooliast ja kõigest, mis sellega seondub. (Lisaahvatlus visiidi sooritamiseks oli muidugi ka võimalus visata pookstavid ühele tõlkelepingule :-) .) Kogu see jutt ja koosviibimine venis päris pikale, aga see-eest oli igas mõttes äärmiselt huvitav. Mis seal pattu ikka salata, olen minagi jätnud Mongooliaga seonduvate uudiste jälgimise suhteliselt unarule, mistõttu kuulda aktuaalsetest probleemidest ja olukorrast ülevaadet inimeselt, kes selle maaga väga sageli otseselt kokku puutub, oli kahtlemata hariv.

Kohtumisejärgses suhtlemises kerkis üles ka üks ettepanek panna lisaks tõlketekstidele kirja ka midagi omaenese peast või vähemalt sulest. Pakkumine oli muidugi mõneti ahvatlev, aga teisest küljest tekitas hulganisti ebalust: ei ole ma ju esiteks juba aastaid midagi kirjutanud, vähemalt mitte avalikkuse jaoks, teiseks on, nagu ikka, hirmus ja maru kiire aeg :-) ning kolmandaks ei olnud ega ole ka hetkel veel väga veendunud, et ma midagi sellist suudakski paberile panna, mida mu käest sooviti (ehkki ebalust süvendas asjaolu, et pakkumine ei tekitanud otsekohe ühtegi sellist mõtet, millest võiks üldse midagi hakata arendama). Õnneks ei tahetud vastust otsekohe, nii et äraütlemiseks või, mis küll tundub praegu vähem usutav, soostumiseks on veel veidi aega...

Tagasitee kõrgelt Toompealt alla oli tähenduslik ka selle poolest, et mul õnnestus esimest korda sel talvel tekitada olukord, kus küünarnukk puudutas maad, ilma et ma seda oleks plaaninud. Juhtus see päris loogilises kohas: kui Lühikese jala trepp oli edukalt läbitud, ehkki juba seal oli teatavaid ohumärke õhus (või peaks ütlema astmetel? :-) ), siis Nõelasilm tegi oma töö ära. Puude oli küll põgus, ilmselt paistis vastutulevale neiule rohkem nagu jonnipunni moodi kõikumine ümber tsentri, aga siiski, märk sai maha pandud: 16. veebruaril 2010. aastal kell 16:58 Eesti aja järgi. Ma veidi kahtlustan, et nii libisemises kui ka kukkumise kerguses etendasid oma osa saapad, needsamad austerlased, mis on juba oma kümme talve väga ustavalt mind teeninud ja igati ülistuse ära teeninud kui äärmiselt hea pidamisega jalanõud, millele oleks otsekui liivapabeririba alla kleebitud, aga mis kardetavasti elavad siiski üle kui mitte viimast, siis eelviimast hooaega, mil nad veel edukalt oma ülesannet täidavad...

Aga sellega välisvisiitide programm veel ei piirdunud: jonnipunni-poolpirueti järel võtsin suuna ema juurde, kes kangesti soovis poega võõrustada hernesupi, vastlakuklite ja muu hea-paremaga, mis kuidagi tähtpäevaga kokku käis (või siis ka ei käinud). Sellisel kellaajal Tallinnas mittejalgsi liikumine on muidugi pea masohhistlik tegevus: inimmaterjali (tahaks öelda ju, et inimesi, aga sellele kellaajale iseloomulikud ilmetud ja tülpinud näod hästi ei taha lubada...) pilgeni täis tuubitud transpordivahendid, mis lisaks sellele liiguvad maru aeglaselt, sest täis tuubitud mitmesuguseid transpordivahendeid on ka tänavad... Hernesupp ja vastlakuklid ja muud kuklid ja suu kaudu manustatavad objektid pühkisid küll selle kogemuse kiiresti minema ning andsid ka veidi hiljem jõudu ja energiat rühkida koduukse suunas.

Loetud: Arvutimaailm 1/2010
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

16.2.10

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev, s.t tarkvara tõlkimise päev. Kuigi hommikul uuendasin ka pisut Mandriva tõlked - uusi stringe oli tulnud turbetööriista Msec, peamiselt seoses sellega, et selle kaudu on nüüd võimalik kasutada mingit kolmandat turbega tegelevat programmi sectool, mille omadustest ja võimetest mul aimugi ei ole -, siis peamine rõhk läks siiski KDE peale. Nagu ikka pärast stabiilse versiooni ilmumist, oli stabiilsesse harru tagasi porditud hulganisti dokumentatsiooni parandusi, uuendusi ja täpsustusi. Kokku nii tuhande sõne ringis, millest oma kaks kolmandikku jõudsin täna ka korda saada.


Loetud: Akadeemia 2/2010
Vaadatud: Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Noam Chomsky: USA demokraatia ärimaailma ikke all (Postimees, 15.02.2010)

15.2.10

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest pole midagi muud tähelepanuväärset rääkida kui seda, et hästi põgusalt käis külas või õigemini hüppas korraks läbi ema.

Loetud: Vikerkaar 1-2/2010
Vaadatud. Ärapanija (Kanal2)

14.2.10

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida hommikupoolikul korraks katkestas postikulleri saabumine. Sedakorda jõudis SERK-i pakike õige kiiresti kohale. Olgu siis ka selle sisu üles loetud:


Loetud: Vikerkaar 1-2/2010
Vaadatud: Smallville (ETV)

13.2.10

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millest pole suurt midagi muud tähelepanuväärset rääkida kui seda, et viimaste nädalate, eriti remondiga seoses kogunenud väsimus võttis võimust ja pani üsna pikalt magama...

Tänases Sirbi vahel olnud Rohelises Väravas oli huvitav intervjuu Aleksander Maastikuga, kes on eesti oskussõnavarra nii mõndagi juurde andnud ja kes valutas mitmeti südant eesti keele pärast (paraku ei saa linki siin anda, sest Sirbi saidil seda ei kajastata ning Rohelise Värava enda leheküljele pole veel see ajalehe number jõudnud). Eks ta õige ole ja tema toodud näited kohe~koheselt, iga päev~igapäevaselt jms on kindlasti sellised, mis vähegi keeletundlikumal inimesel "igapäevaselt" :-) kõrva riivavad. Veel hullem on muidugi olukord tõlgete alal, kus vääratused on palju kergemad sisse tulema. Olen isegi Maastikul näiteks toodud ingliskeelset dam'i ekslikult tammiks tõlkinud, kusjuures isegi teades, et see kuulub eriti ohtlike sõnade sekka - kõige ohtlikumad ongi ju need, millel on sarnase kujuga, kuid rohkem või vähem nihkes tähendusega vaste emakeeles; mainitud dam'i kõrval on teine selline, millega sageli haledalt alt minnakse, pathetic, aga eks neid näiteid jagu veelgi nii inglise kui ka teistes keeltes. Igatahes võib täiega alla kirjutada tema motole, parafraasile Descartes'i kuulsast lausest: Dubito, ergo sum.

Sattusin lugema huvitavat võrdlust Microsoft Office'i ja OpenOffice.org-i vahel, mis jõudis järeldusele, et põhimõtteliselt on tegemist võrdväärsete asjadega: võrdluses Writer vs. Word jäi peale esimene, võrdluses Impress vs. Powerpoint teine, võrdlused Calc vs. Excel ning üldine kasutajaliidese hinnang jäid viiki. Ma olen ise küll viimasel kümmekonnal aastal MSO-d äärmiselt vähe kasutanud, võiks lausa öelda, et õieti polegi, aga võrdlus tervikuna tundus üsna tasakaalustatud ja ausameelne olevat ning vastas ka mu enda, nagu mainitud, nappidele võrdlevatele kogemustele.

Loetud: Sirp 12.02.2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Õuduste planeet (Kanal2)

12.2.10

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna kuulutati välja riigi teadus- ja kultuuripreemiaid ning hea meel oli näha, et ka üks tuttav on selle pälvinud, küll mitte "pikaajalise töö" eest, aga eelmise aasta saavutuste eest. Isikuks on siis Vallo Kepp ja saavutusteks tema filmid Uku Masingust ja Henrik Visnapuust. Kahjuks pole ma neid filme ise näinud, küll aga olen kuulnud üht-teist head - ja ilmselt head nad peavad siis olema, kui neid nii kõrgelt väärtustati.

Teinegi tänane elamus on filmiga seotud. Ma olen õieti tahtnud mitu korda seda vaadata, aga ikka ja jälle on midagi vahele tulnud, kuid täna õhtul õnnestus kuulsusega pärjatud "Amélie" lõpuks siis ära näha. Noh, ma ei tea, kui palju see nüüd "romantiline komöödia" on, nagu teda tavaliselt tituleeritakse, kuigi romantikat ja komöödiat seal kahtlemata oli. Aga igatahes tõusis "Amélie" mu isiklikus filmiedetabelis päris kõrgele kohale kui Monty Pythoni filmide, Kin-dza-dza ja veel mõnede kõrval üks väga tõsise kiiksuga film (no ja nende (tõsi, üsna väheste) romantikafilmide seas, mida mul on olnud juhus näha, on ta selles osas, s.t siis kiiksuga romantikafilmide reas, kohe konkurentsitult esikohal...). Selliseid asju nagu kerjus, kes ei võta raha vastu, sest ta "pühapäeval ei tööta", no selliseid asju ei anna ikka kohe niisama välja mõelda :-) Vaatamise ajal kargasid mitmel korral pähe paralleelid ühe seriaaliga, millel nimeks Pushing Daisies ja kus esines samasugust tõsise kiiksuga absurdihuumorit, ning pärast uurides saingi teada, et tolle seriaali looja olevat "Amélie'st" väga vaimustuses ja tahtnudki samalaadset atmosfääri luua - mis tal mu meelest on ka päris edukalt õnnestunud. Igatahes hea, et see film sai nüüd ära nähtud. Nüüd ma tean, et kui see kuskil kunagi veel jooksma peaks, tasub seda üle vaadata, sest sellised kiiksuga filmid on enamasti vaadatavad ikka päris mitu korda ja iga kord on neist võimalik midagi uut, enne märkamata jäänut avastada.

Sattusin täna veebiraamatupoode väisates märkama, et raamatuajakirjal Lugu on teine number ilmunud. See tõi meelde, et ema rääkis juba, kui ma ei eksi, siis eelmise nädala lõpul, et see on temani jõudnud ja et ta olevat sellest avastanud minu nime mingi auhinna võitjate seas. Huvitav, miks see ajakiri ja auhind siis mu endani pole seni jõudnud? Või äkki on Apollol kavas saata kõigi saja auhinnavõitja juurde isiklik delegatsioon luulekogu (ja ühtlasi ka ajakirja uut numbrit) üle andma ja nad pole lihtsalt minuni veel jõudnud? Mine tea...

Paar uudist oli täna ka tõlkimise maailmast. Esimene puudutas üleeuroopalist koolinoorte tõlkevõistlust Juvenes Translatores, kus sellest hoolimata, et võistlust korraldati igas riigis eraldi, õnnestus eestlastel noppida lausa kaks auhinda! Üks oli mõistagi Eestist, teine aga Luksemburgist, kus ju ka päris korralik eestlaste kogukond, aga siiski on see päris kõva sõna, et niimoodi võõral maal läbi lüüa.

Teine oli huvitav tähelepanek Raamatukoi leheküljel, kus kohtasin raamatut, mis oli tõlgitud eesti keelest... võro keelde. See on õieti vahva - sel ajal kui hämarates või ka päris valgusküllastes koridorides käivad vist seniajani vaidlused, kuidas nimetada toda keelepruuki nii, et see poleks keel ega murre (vt nt EPL artiklit), on mõned lihtsalt kätte võtnud ja aktiivselt "tõlkimisega" tegelema hakanud! Nojah, poliitiliselt võib see ju tähenduslik ning positiivne või negatiivne olla, kuidas mingit asja nimetada, aga mu enda mõningased kokkupuutumised Eesti kaguosaga lubaksid küll seda pigem keeleks kui murdeks nimetada - kui näiteks kas või Saaremaal, millega ma samuti olen mõnevõrra kokku puutunud, ei kulu kuigi palju aega, et ära harjuda veidi teistmoodi rõhkudega ja suhteliselt väheste eripäraste (murde)sõnadega, siis seal kagus räägitakse ikka n-ö umbkeelsele eestlasele elik kirjakeele või sellele lähedase keelepruugiga harjunule ikka päris võõraks jäävat juttu ja isegi kui minnakse üle kirjakeelele, siis see meenutab sageli pigem mõne välismaalase tugeva aktsendiga raiutud eesti keelt...

Loetud: Vikerkaar 1-2/2010
Vaadatud: Amélie (11), Jäljetult kadunud (TV3)

11.2.10

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestasin põgusa kaupluse väisamisega. Sedakorda olid kraadid mu arvutiekraanil ja väljas tuntav õhkkond enam-vähem kooskõlas.

Täna oli samuti esimene kord viimase kümmekonna aasta kestel, mil ma olen täieõiguslik korteriomanik olnud (ja põhimõtteliselt üleüldse), kus sain n-ö kommunaalteenuste eest arve, mis ületas 2000 krooni piiri. Selle hulgas on siis nii vesi, elekter, mitmesugused ühistumaksud ja mõistagi peamine summa üleskihutaja küte. Õieti olen ma küll korra varemgi üle 2000 krooni maksma pidanud, aga tookord oli see tingitud raamatupidaja eksimusest, kelle tõttu tuli kahe kuu summa üheskoos tasuda. Järeldus? - ilmselt oli jaanuar üks külm kuu ;-)

Täna kulutasid remondimehed siis veel nii pool tunnikest, et anda paarile asjale viimane lihv, ning sellega võib mu vannitoaremondi lõppenuks lugeda. Sain ka esimest korda nautida uue dušikabiini võlusid. Nojah, inimese kohta, kel pole kodus ligi neli kuud olnud õiget võimalust ennast üle keha pesta, oli tunne võimas ja mõnus ja magus! :-) Igatahes meel on hea ja tuju käib üle pea! :-)

Seda rõõmu tumestas õhtupoole teade, et järjekordselt on surnud üks suurmees, nimelt Enn Soosaar. Ma kahjuks ei tundnud teda isiklikult, aga kui ma vaatasin Wikipediast tema tõlgitud teoseid, siis on need suuremalt jaolt sellised, mis on meelde jäänud nii sisu kui ka tõlke poolest. Ja tema artiklid ajakirjanduses olid ka alati vähemalt huvitavad lugeda, isegi kui mõnikord tema mõttekäigud läksid radadele, mis mulle just väga ei meeldinud. Mõttesügavust ja sõnanõtkust jagus tal igatahes alati.

Loetud: Vikerkaar 1-2/2010
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Jericho (TV3)

10.2.10

Teisibased mõtted

Valdavalt tavaline tööpäev. Täna nägi siis ametlikult ilmavalgust KDE SC 4.4, seesama, mille väljalasketeate tõlkimisest ma eile kõnelesin. Tegin sellest ka eraldi sissekande, aga ega selles suurt rohkem ei olnud kui viide mainitud väljalasketeatele. Viimasele võib vahest lisada ainult seda, et jätkuvalt on õnnestunud hoida KDE stabiilsete väljalasete tõlkimise taset 100% peal - kuigi jah, paraku ka seekord ei jõudnud veel nii kaugele, et tolle nn sügavama lokaliseerimisega tegelda, mis tooks mõnessegi rakendusse spetsiifilisemaid asju, nt eestikeelseid sõnamänge või klaviatuuriharjutusi jms.

Pärastlõunal käisin korra linnas ja kogesin, et temperatuur ei tähenda sel talvel ikka õieti mitte midagi - noil 30 kraadi ligi ulatunud päevadel oli tunde järgi märksa talutavam väljas liikuda kui näiteks täna või mõnel teiselgi päeval, kus miinuskraade ametlikult poole vähem on olnud. Käigu enda mõte oli osaleda oma onu Urmas Miku mälestusnäituse avamisel Haus galeriis. See oli õieti üsna tagasihoidlik üritus, kus lisaks galeriipoolsetele esindajatele olid peamiselt kohal ainult mu kadunud onu lähimad sugulased ja tuttavad. Aga näitus jääb avatuks kuuks ajaks, nii et kui keegi sellise kunsti vastu huvi tunneb, siis tasub läbi astuda - seda enam, et tegemist on näitusmüügiga. (Igasuguste asjade jäädvustamise vastu huvi tundev ema tegi sellest üritusest ka paar kaameravideot ja pilte; viimaste juures on küll paar viimast pilti tegelikult ühelt eelmiselt näituselt pärit.)

Õhtul jõudsid uuesti mu juurde ka remondimehed ja asusid siis vannitoale viimast lihvi andma elik dušikabiini paigaldama. Hilisõhtuks oli see ka kenasti paigas ja kuigi homsele jäävad veel paar pisikest viimistlemistegevust, võib nüüd öelda, et suur remont on valmis. Tulemus on igatahes mulle endale väga meeldiv - kuigi jah, vahest oleks võinud avaramalt mõelda ja vannituba natuke teiste ruumide arvelt isegi laiendada, aga jäägu need mõtted mõne aasta kaugusse tulevikku, kui ma olen praegust (ehkki veidi kitsukest, aga siiski) vahvat ja ülesmukitud ruumi piisavalt nautida saanud :-)

Loetud: Vikerkaar 1-2/2010
Vaadatud: Välisilm (ETV), Välisilm esitleb: Jumal, õnnista Islandi (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

9.2.10

KDE SC 4.4 on ilmunud

Nagu kavandatud, nägi täna ilmavalgust KDE uus versioon, järjekorranumbriga 4.4. Täpsemalt võib lugeda eestikeelsest väljalasketeatest siit.

Esmabased mõtted

Ei olnud see päev liha ega kala, aga päris untsu läinuks ka teist nimetada ei saa :-) Tavaliselt on mul esmaspäevad tarkvara tõlkimisele pühendatud ja nii oli ka täna kavas, aga korralikult see välja ei tulnud. Alustuseks tegin ära mõned Mandrivasse juurde ilmunud stringid - paistab, et kavas on hakata pakkuma pisikest apletti, mis annab teada, kui kettal hakkab ruumi nappima. Ma olen aru saanud, et mitmed kasutajad tunnevad selle järele suurt ihalust, nii et ju see siis üks väärt lisandus on.

Siis võtsin KDE ette, aga hädad sealt algasidki. Pärast seda, kui nüüd nähtavasti homme ametlikult ilmuv KDE 4.4 stabiilseks ära sildistati, tekkis vajadus luua Lokalizes omaette tõlkeprojekt ka stabiilsele harule. Aga paraku on Lokalize projektiloome koha pealt kohe äärmiselt hale, nii et pika mässamise järel vihastasin ja tegin lausa veateate. Sõnaga, lõpuks sain selle tööle ja tegin stabiilsesse harru tekkinud üksikud uued stringid ka korda, aga tööisu võttis see põhjalikult ära.

Seepärast otsustasin, et nagu KDE 4.3 ajal, tuleks seekord ära tõlkida ka 4.4 väljalasketeade, et huvilised saaksid seda soovi korral ka emakeeles lugeda. Mulle ei ole selliste reklaamihõnguliste tekstide koostamine ega isegi tõlkimine kunagi eriti meeldinud, aga hakkama ma sellega sain ning võib vahest loota, et siis homme on väljalasketeade lisaks ingliskeelsele originaalile kättesaadav muu hulgas ka eesti keeles.

Ülejäänud osa päevast kulutasin siis tavapärasele raamatutõlkimisele, millest pole midagi suurt kõnelda (kui see muidugi välja jätta, et ikka endiselt aeglaselt edeneb - paganama suur väsimus on üldiselt peal, kangesti tahaks juba jõuda hetke, kus saaks aja maha võtta, aga sinna läheb veel aega...).

Loetud: Vikerkaar 1-2/2010
Vaadatud: Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2)

8.2.10

Pühabased mõtted

Valdavalt tavaline tööpäev. Siiski, täna otsustasin ühendada kaks asja: ema üsna rutiinse külaskäigu ning vanainimeste halastamatu ekspluateerimise elik nende autosõidutamisteenuse ärakasutamise. Viimase eesmärk oli kange kihu jätta endast mulje kui kultuursest inimesest, mida kahtlemata tõestab autosõidu eesmärk: Kadrioru muuseum, kus on välja pandud väidetav Leonardo autoportree.

Vanainimeste ärakasutamine õnnestus kenasti ja nad olid väga valmis ka muuseumisse tulema, kuid juba sellele lähenedes oli näha ohumärke parkimiskohtade nappuse kujul. Ukse ette jõudes  - kell oli siis 14.50 - võttis meid kenasti vastu turvatöötaja, kellele oli pandud rääkiva kuulutusteposti ülesanne teatada kõigile ukse juurde jõudjatele, et maja on rahvast tulvil täis ja sisse lastakse alles 15.30. Läbi klaaside oli ka selgelt näha, et turvatöötaja kõneles igati õigust; kogu fuajee oli kassasaba täis. Siiski päris nii kaua oodata ei tulnud: möödus paarkümmend minutit ja uksele ilmus muuseumi direktriss Kadi Polli, kes teatas, et olukord on veidi lahedam ja inimesed võib sisse lasta. Et tegemist oli mu armsa kursaõega, vahetasin temaga ka mõned sõnad ja temagi möönis, et muidu igati vahva muuseum on selliste masside jaoks natuke pisike koht :-) Ega taga suurt rohkem ei saanudki juttu ajada - ma jätsin targu küsimata, kas tal kogu selle tohuvabohu peale on viimastel päevadel jätkunud ka uneaega või kas ta loodab sõba silmale saada järgmise nädala jooksul, mil pilt veel seal eksponeeritav on... Vastus oleks arvatavasti olnud teada...

Rahvast oli sees tõesti võimsalt, ma usun, et selle nädala jooksul käib seal võib-olla sama palju inimesi läbi kui muidu vaata et aasta jooksul. Turvameetmedki ehk turvatöötajate arv ja nähaolek olid vastavad - muidugi, riigipeade ja muude prominentide puhul on need vahest veel rangemad ja selgemad, aga ma usun, et vähe on Eestis või Eestisse jõudnud kunstiteoseid, kus turvamees konkreetse maali või muu kunstiteose kõrval seisaks.

Sees sai isegi veel paari tuttavat sai näha, aga kõige enam köitis tuttavatest nägudest muidugi just see väljapandu ehk Leonardo ise. Ega see maal ise ju puhtalt võttes midagi hirmväga erilist ei olnud - ma heitsin hiljem isegi nalja, et Tartu kunstikoolis palkavad õpilased odavalt sadamast paadialuseid, panevad neile lotu pähe ja saavad ka sarnase habetunud mehe tulemuse kätte :-) Aga Leonardo moodi oli ta isegi minusuguse kunstivõhiku arvates küll ja muidugi kogu tausta arvestades jättis korraliku elamuse.

Kõrvalruumis oli "maaletooja" Orest Kormašov isiklikult jutustamas ja küsimustele vastamas kõigest ja kõige kohta, mis pildiga seotud. Minusugusele võhikule jättis tema päris suur kindlus, et tegu on siiski just Leonardo autoportreega, üsna veenva mulje. Sain ka vastuse oma küsimusele, et kuidas ikkagi just tema või üldse eestlased selle maaliga seotuks said. Asi oli mõistagi äärmiselt lihtne - tutvuste kaudu, nagu ikka need asjad käivad :-) Ehk nagu ta ise ütles, "sõber palus..."

Vahelduseks vaatasime ka teisi saale ja seal väljapandut - mul on kuskilt hämarusest meeles, et ma olen seal muuseumis kunagi käinud, aga see on tõepoolest hämarusega kaetud. Aga mis teha, miski muu ikka Leonardo vastu ei saanud ja nii läksin seda kolmandatki korda kaema. Selleks ajaks oli seoses muuseumi peatse sulgemisega hakanud rahvast juba vähenema, nii et saigi paremini vaadelda. Ega mulje enam paremaks ei läinud, sest nagunii oli see nunnumeeter juba tipus... :-) Nii et igati asja ette läinud käik ja nojah, ma võin nüüd vähemalt uhkustada, et ikka kultuurne imene, Leonardo ka nähtud ja puha...

Ukrainas oli täna siis presidendivalimiste teine voor. Praeguseks, Eesti aja järgi kella viieks hommikul, on teada tulemus umbes kolmveerandi häälte põhjal ja selle järgi on 3,5-protsendise edumaaga võitnud Janukovitš Tõmošenko ees. Sealjuures on nende protsendid väga täpselt sinnakanti, kuhu näitasid ka ukseläveküsitlused, nii et üsna usutavalt ka selline vahe jääb püsima, vahest üsna vähe veel muutudes ja pigem Janukovitši kasuks, sest kõige vähem on hääli loetud Krimmis, kus arvatavasti rohkem toetatakse just teda. Aga eks homne päev toob lõpliku selguse ning järgnevad päevad ja nädalad ja kuud sellessegi, milliseks siis Ukraina hakkab muutuma kõige tõenäolisema uue presidendi Janukovitši käe all. Arvata on, et Venemaa mõju võib tema ajal mõnevõrra suureneda, aga ilmselt nii nagu Eestis Savisaare puhul, on Janukovitšilgi selle liigsest suurenemisest rohkem kaotada kui võita: Venemaa kaart on hea välja mängida nii sise- kui ka välispoliitiliselt, tõmmates enda poolele nii tubli osa valijaskonnast kui võimalikud soodustused või toetusegi välismaalt, aga otsene allutamine Moskva huvidele rikuks juba Janukovitši (või ka Savisaare) kodumaised huve, mida nad kuidagi lubada ei saa ega taha. Osav ekvilibrist võiks seda edukalt äragi kasutada, kuid Janukovitš (ja taas paralleelina Savisaar) ei paista just eriti oskusliku köietantsijana ja pealegi on see köis elik Venemaa ise väga rabe ja kipub pidevalt ettearvamatuid vonkse sisse viskama, isegi kui see teda ennast katkema ähvardab panna...

Õhtul tabas mind üllatus telemaastikul: sellist asja ei juhtu naljalt, et ühel õhtul on vaadata kolm tervelt filmi, mis on täiesti korralikud ja isegi head. Ja sealjuures veel nii, et nad ei satu ühele ajale, vaid on korralikult üksteise järel, isegi mõõdukate vahedega! Esimene, mida näitas Kanal2 ja mis kandis nime "Operatsioon "Valküür"", oli mulle kui ajaloohuvilisele mõistagi eriti huvitav. Ainuke asi, mille üle vahest üldse võiks nuriseda, oli see, et tegelased rääkisid inglise keelt - kohe ikka väga oleks saksakeelne kõne paremini sobinud (ilmselt peaks millalgi mõnelt saksa kanalilt vaatama, saaks vahest parema mulje). Aga veel enam panid mind imestama kaks järgmist filmi, mõlemad Pro7 pealt. Ma usun, et ma poleks veel täna hommikul arvanud, et ma kirjutan midagi head zombifilmide kohta, aga igatahes olid mõlemad filmid vähemalt mööndustega sellest rubriigist. Täpsemalt siis oli tegemist filmidega "I am legend" ja "Wicked little things". Esimeses pole vahest päris otseses mõttes zombidega tegemist, aga ega need mutandid põhimõtteliselt ka väga palju ei erinenud. Kuid mõlemad filmid olid n-ö tavalistest zombifilmidest ikka kohe päris tõsiselt teistsugused ja kuigi mõlemal juhul oli kahtlemata tegemist õudusfilmiga, siis see õudus oli väga hästi välja mängitud, erilistesse labasustesse langemata, mis muidu kipuvad eriti zombinduse puhul lausa läilalt magedad olema.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Operatsioon "Valküür" (Kanal2), I am legend (Pro7), Zombies (Pro7)

7.2.10

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse lausa sundis väikese katkestuse tegema mu üüratu laiskus. Nimelt see laiskus, mis on kohe nii suur, et isegi kinkekaartide ärakasutamise kipub lükkama päris viimsele hetkele. Nii ma avastasingi, et Varraku poolt usinatele tõlkijatele jagatud kena jõulukingitus on aegumise veerel, mis sundis ette võtma väikest retke Kristiine keskusse, kus nende müügipunkt kenasti olemas. Mõneti üllatavalt oli seal laupäeva pärastlõuna kohta (nagu see ajamääratlus ilmselt enamikule inimestele kella 16 paiku kõlab...) väga palju rahvast, nii et pidi omajagu ootama, enne kui sai asjad ära õiendatud. Aga ära nad said õiendatud ja olgu siis ka mainitud, millise jõulukingituse :-) ma endale tegin:

Tagasisõidul sattusin trollis keset suurt noorte hispaanlaste seltskonda, kes agaralt vadistasid ning jäid minust trolli edasi vadistama, suundudes kuskile kaugemale Mustamäele. Seal kuskil on ilmselt miskine välistudengite või mingite muude noorte välismaalaste pesa, sest ma olen sattunud trollis päris mitmel korral samalaadse seltskonna peale: kord leedulased, kord lätlased, kord vist taanlased (aga võib-olla ka norralased, ma ei ole päris kindel). Mina tean enda peatusest juppjagu edasi ainult TTÜ-d, aga võimalik, et seal on mingi ühikas või midagi, kus neid siis rohkemgi pesitseb.

Postimehes oli huvitav pikem artikkel, õigemini siis tulevase monograafia (?) väike tutvustus, mis kõneleb kommunistidest Eesti Vabariigi algusaegadel. Päris huvitav lugemine oli.

Eile avalikustatud Venemaa uut sõjalist doktriini tutvustas ilmselt paremini kui mina seda oskasin, ajaleht Kommersant, mis juhtis tähelepanu, et kui varasemas doktriinis polnud ühtegi vastast nimepidi nimetatud, siis nüüdses on NATO päris otseselt ja USA küll otseselt nimetamata, aga samuti täiesti selgelt sees; samuti on sõnaselgelt ära nimetatud peamine liitlane, kelleks on "liitriigi" teine pool Valgevene.

Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Smallville (ETV)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Briti inglise keel (Postimees, 06.02.2010)

6.2.10

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Täna nägi ilmavalgust Mandriva kevadväljalaske teine alfa, mille kohta tegin ka eraldi sissekande.

Venemaa president andis täna allkirja ja tegi avalikuks uue sõjalise doktriini. Esimesel põgusal üle- ja läbilugemisel ei jäänud midagi eriti uut silma, kui ehk vahest välja arvata rõhutamine, et majandus tervikuna peab sõjaväge rohkem toetama ning sõjavägi ise tehniliselt uuenema - minu meelest eelmises doktriinis seda polnud või oli see väiksema rõhuga. Rohkem huvitavamates asjades aga muutusi ei paistnud olevat: endiselt on Venemaa peamine probleem ja oht ikka vana leierdatud lugu NATO laienemine, millele nüüd on tõsise ohuna lisandunud ka ameeriklaste raketitõrjesüsteem; samuti endiselt on sees tuumarelva kasutamise võimalus; samamoodi on endiselt ohtude kirjas territoriaalsed pretensioonid, ehkki raske on meenutada, kes neid siis on esitanud (Jaapanit vahest välja jättes, sest selle riigiga pole ju rahulepingutki sõlmida suudetud...). Senisest vist küll veidi rohkem on rõhutatud seda, et Venemaa eesmärk on vältida sõjaliste konfliktide puhkemist ja kindlustada rahu püsimine. Eks seda doktriini tuleb veel hoolikamalt lugeda, aga vähemalt praegu tundub, et midagi eriti radikaalset selles pole, vähemalt varasemaga võrreldes.

Tänases Sirbis vääris tähelepanu Maria Mälksoo arvustus-mõtisklus, mis tõukus hiljuti eesti keeles ilmunud Bogdan Musiali raamatust, milles käsitletakse Stalini sõjaplaane Saksamaa vastu. Lugu oli huvitav, aga selle kohta millegi arvamiseks peaks siiski Musiali raamatut ka lugema... oh, kuidas ma ootan hetke, et kaheksa aastat järjepanu kestnud tõlkimise järel võtta mõned kuud puhkust puhtalt lugemiseks...

Sama huvitav oli ülevaade 25 kauneima Eesti raamatu valimisest ja neist raamatutest endast. Sirbi internetiartiklis kahjuks pole pilte juures, aga igatahes jäi mulle silma kummaline asjaolu, et võitjate hulka oli pääsenud kaks ilmselt üsna sarnase (kaane)kujundusega raamatut: "20. sajandi mõttevoolud" ja Ilmari Mannineni "Eesti rahvariiete ajalugu". Ma ei ole küll kaugeltki kõiki auhinnatud raamatuid oma silmaga näinud, aga selline kokkulangevus kahe erineva kujundaja kätetöö vahel ja tõik, et mõlemad hinnati 25 parima sekka, torkas paratamatult silma. On ka muidugi piisavalt omapärane, et silma torgata.

Loetud: Sirp 05.02.2010, Diplomaatia 2/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3)

Ilmunud tõlked: Lev Gudkov. Putinismi olemus (Diplomaatia 2/2010)

Mandriva Linux 2010.1 Alpha2 väljas

Ettenähtus mõni päev hiljem nägi täna ilmavalgust tulevase Mandriva Linux 2010.1 teine alfaväljalase. Nagu alfade puhul ikka, ei ole selles veel just väga palju Mandriva enda panust, rohkem on tegemist uue(ndatud) tarkvara lõimimise ja teadaolevate vigade parandamisega. Aga kõigest allpool lähemalt, kusjuures ära on märgitud eelkõige erinevused eelmise, Alpha 1 väljalaskega, millest võib lähemalt lugeda siit.

1) Mandriva enda poolelt on lisaks vigade parandamisele üht-teist ära tehtud uuendamisapleti mdkonline juures, mille abil peaks nüüd olema võimalik soovi korral (ja kui selline võimalus olemas on, muidugi) pikendada oma süsteemi hooldusperioodi - see tähendab siis perioodi, mille kestel Mandriva väljastab süsteemile kas "töölaua-" või "baasuuendusi" (esimesed puudutavad valdavalt n-ö graafilisi rakendusi, viimased baassüsteemi, näiteks kernelit ja muud sellist). Täpsemalt näitab seda, kui kaua erinevaid väljalaskeid toetatakse, vastav veebilehekülg, millelt ka selgub, et pikendamist pakutakse praegu ainult neile, kellel on kasutusel Mandriva Linux 2008 (samas kui näiteks 2008.1 hooldusperiood on juba igas mõttes läbi ja lõppenud).

2) Lisaks uuendamisapletile on ära parandatud viimasesse stabiilsesse väljalaskesse vahetult enne ilmumist sisse lipsanud väga masendav viga, mis ei lasknud tarkvarahaldurit Rpmdrake kasutada pakettide paigaldamiseks rohkem kui üks kord järjest (soovi korral veel midagi paigaldada tuli Rpmdrake sulgeda ja uuesti käivitada). Väiksemaid parandusi ja lihvimisi on tehtud veel teisteski Mandriva tööriistades, neid aga pole põhjust siin üksikasjalikumalt tutvustada.

3) Kolmanda poole tarkvara esineb Alpha 2-s järgmistes versioonides:
  • kernel 2.6.33 RC6
  • ntfs-3g draiver 2010.01.16
  • spamassassin 3.3.0
  • uue asjana dracut, mis peaks asendama programmi mkinitrd - kes teavad, need teavad, tavakasutajale ei ütle see ilmselt palju midagi ja ei peagi, sest see on esialgu eksperimentaalne, seega mõeldud eriti julgetele :-)
  • samuti uue asjana on tööriist nimetusega USB/IP, mis peaks võimaldama kasutada USB-seadmeid üle võrgu
  • XServer on nüüd versiooniga 1.7.4

  • GNOME 2.29.6
  • KDE 4.3.98 ehk 4.4 RC3

  • KDE-ga seoses tasub ära märkida, et helimaailmaga tegelevale KMixile on lisatud PulseAudio toetus - nii palju kui ma olen aru saanud, siis annab see või vähemalt peaks andma näiteks võimaluse helisisendeid ja -väljundeid siduda konkreetsete seadmetega, kui neid peaks olema, ja muud sellist
  • Nn semantiline töölaud Nepomuk kasutab nüüd Virtuoso taustaprogrammi, mis avaldub tunduvalt pisemas mälu ja muude ressursside kasutamises
  • Amarok 2,2,2
  • digiKam (ja KIPI pluginad) 1.1.1
  • Firefox 3.6, millele muu hulgas on lisatud lõimimine KDE-ga, mis võimaldab kasutada nt KDE failidialoogi (väga tänuväärt uuendus siinkirjutaja meelest)
  • Uue asjana on võimalik paigaldada meediakeskust xbmc, mis pidada olevat väga populaarne, eriti nende seas, kes tahavad endale luua korraliku kodu-meelelahutuskeskust

Väljalasketeade: Mandriva ajaveebi sissekanne
Uudise allikas: Mandriva wiki artikkel

5.2.10

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida põgusalt katkestas lüürilis-praktiline kõnd kõrvalasuvasse poodi (lüürilise osa eest hoolitses kodanik Taat, Ilma, kes oli nagu tellitult esile mananud kauni päikesepaisteta ja mõnusa temperatuuriga ilma). Veel ühe pisikese katkestuse tegi sisse tõlge Postimehele, aga see oli tõesti hirmus pisike lugu.

Sain teada, et tädi pingutustega on juba järgmisel nädalal taas tulemas mu kunstnikust ja üldse kultuursest inimesest onu Urmas Miku mälestusnäitus, sedakorda siis galeriis Haus. Pea täpselt 11 aastat ja 1 kuu on tema lahkumisest möödas selleks ajaks...

Loetud: C.Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Jäljetult kadunud (TV3)

4.2.10

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida mõneks tunniks katkestas külaskäik ema juurde. Ilm oli selliseks jalutuskäiguks äärmiselt kena, mõnusalt pilvine ja jahe, aga paraku oli see tuisk või mis ta oligi oma jälje jätnud ning tavaliselt isegi flegmaatilise tatsumisega nii 18-20 minutiga läbitava vahemaa peale kulus sedakorda üle 30 minuti... Ma lausa kahetsesin pisut, et suurest spordituimusest ajendatuna ei jälginud hiljutisi siinsamas lähedal toimunud iluuisutajate EM-i - sealt oleks vahest saanud häid nippe, kuidas jäätantsu paremini teha, kui see mul täna ema juurde kulgedes välja kukkus.

Igatahes seal kohapeal ootasid juba lisaks emale ees sugulane Katrin ja tema poeg. Mul on nende sugulastega üldse raskusi selles mõttes, et sugulusvahekorra tuvastamine tekitab raskesti kokkuveeritavaid sõnu, aga püüan siiski: Katrin on mu vanaonupojatütar ja tema poeg järelikult siis vanaonupojatütrepoeg. Huh, seda tuleks kiiresti ja palju kordi järjest öelda. Selline pisemat sorti suguvõsa kokkutulek oli päris vahva, saigi pikemalt ja ilma tähelepanu ülejäänud kümnete tuhandete sugulastega jagamata juttu vesta ja mõtteid heietada. Et pakuti ka kohvi, siis mõistagi jätkus juttu kauemaks :-) Muu hulgas selgus, et nii Katrin kui ka mu ema on sellest suguvõsa uurimisest ikka päris sisse võetud ja kavatsevad astuda lausa genealoogiaseltsi - ka mu ema, kes on viimastel aastatel väga aktiivselt tegutsenud ja igati vaeva näinud ja rassinud selle nimel, et varasemast aktiivsest ametiühingu- ja muude seltside/liikumiste tegelasest saaks ikka päris lahti haagitud inimene. Aga teisest küljest õige ka, nende kahe ponnistustega on meie sugupuu (s.t siis see värgendus, mida saab näiteks paberile joonistada, mitte too füüsiline, mida tavapäraselt täiendatakse meeste ja naiste ühiste pingutustega...) ikka võimsalt kasvanud ja laienenud.

Jaanus Piirsalu oli jätkanud oma Ukraina-sõidu muljeid, sedakorda siis rohkem intervjuude kujul, uurides mitmete inimeste käest, mis võib Ukrainat ees oodata ja mis on senise presidendi äärmiselt madalaks kuhtunud toetuse taga. Taas erakordselt huvitav lugemine.

Vähemalt minu jaoks tuli aga tänase päeva pommuudis presidendi kantseleist, mis avalikustas selleaastased aumärkide saajad. Pommiks oli aga tõik, et Valgetähe teenetemärgi V klassiga peeti hädavajalikuks ära märgistada Erkki Bahovski - mees, keda ma tunnen juba üle paarikümne aasta, kellega ma olen pikalt koos õppinud ja töötanud ja isegi koos elanud :-) See näitab ilmselt vanadust, sest kes siis ikka selliseid tähtsaid aurahasid verisulis noorukitele kaela ja rinda heidab, ikka lähevad need vanadele ja väärikatele. Pealegi noored ju pole veel palju jõudnud teha, aga president ütleb ju, et "tänab ja tunnustab inimesi, kes on teinud väga palju selleks, et meie riik oleks nii sisemiselt kui ka väliselt turvaline, et Eesti teadus, kultuur ja majandus oleksid tuntud mitte ainult kodumaal, vaid ka rahvusvaheliselt, et Eesti oleks edukas ja samas hooliv oma inimeste vastu". Miks täpselt just "ajakirjanik ja tõlkija" Erkki sellist esiletõstmist vääris, ei ole paraku kirjas, aga kui lugeda selle teenetemärgi kohta, siis on ilmselt asi tema vanaisas või vanavanaisas (kuigi muidugi on Erkkil ka igasuguseid teeneid nagu kirjusid koeri või saelaudu Vändra saekaatris). Nagu lugeda võib, on "Valgetähe teenetemärk asutatud 1936. aastal Eesti rahva vabadusvõitluse mälestamiseks". Silmas on ilmselgelt peetud Vabadussõda. Et Erkki ise sel ajal ei elanud (kui ta seda fakti just iseäranis suure osavusega ei ole suutnud täielikult vaka all hoida), siis tuleb oletada, et sellega mälestatakse tema kauget esiisa, kes näiteks 1919. aasta lõpu külmal talveõhtul Narva rindel mõtiskles, et kindlasti saab tal olema väga tore ja andekas (lapse)lapselaps, kes palju jõuab ja teeb, ning sellest mõttest innustununa tõmbas kuuli rauda ja niitis maha just selle tibla, kelle ellujäämine oleks kallutanud veel viimastes kokkupõrgetes vaekausi otsustavalt Eesti rahva kahjuks. Aga nii või teisiti, see, et mõni nii lähedane tuttav kõrge autasu saab, teeb ainult suurt ja veel suuremat heameelt ning Erkki kahtlemata ka väärib seda igati.

Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Jericho (TV3)

3.2.10

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millest hommikupoolikul küll lõikasid tüki mõned muud tõlkeasjad. Kõigepealt tuli veidi tegelda Mandriva tõlgetega: mõned uued stringid olid uuendusteapletis mdkonline, mis olid seotud hooldusperioodi (ehk uuenduste pakkumise tähtaja) pikendamise võimalustega, ning mõned ka kasutajate halduris userdrake. Selle lühiajalise tegevuse järel võtsin ette ühe Postimehe tõlketöö, aga ülejäänud päev läks ikka selle paganama visalt edeneva raamatutõlkimise kallal.

Sain täna ka ühe uudise, mida võiks iseloomustada nii: see oli negatiivne väga positiivne uudis :-) Nagu ma mainisin, jäi vannitoa remont päris lõplikult lõpetamata sellepärast, et dušikabiini polnud füüsiliselt Tallinnas saada. Täna siis selgus, et selle tarnimisega on tõelisi raskusi ja et ma sama hästi kui võin selle unustada. See oli siis negatiivne pool. Väga positiivne pool aga järgnes kohe: et mul oli kabiin juba täielikult ette makstud, siis pidas pood oma kohustuseks seda kuidagi kompenseerida - ning pakkus asemele täpselt samasugust dušikabiini, mida minu väljavalitust eristab jalamassaaži olemasolu. Õieti jäi see ka poes juba silma, aga ma leidsin siiski, et poolteist tuhat kõigest selle eest juurde maksta (peale tolle jalamassaaži mingit vahet neil kahel asjal polnudki) on veidi liiast. Nüüd aga saab selle siis n-ö tasuta, sest nähtavasti piinlikkusest või millest iganes pood raha juurde ei soovi :-)

Leidsin täna, et Emakeele Selts on lõpuks ometi otsustanud ajakirja Oma Keel ka tellitavaks muuta. Oligi ammu aeg, sest öeldakse ju ajakirja kaaskirjas, et see on nii-ütelda üldsusele mõeldud, aga samas polnud seda varem sugugi lihtne hankida, otsemüügis teda vist üldse polnud või vähemalt ei pannud ma küll kuskil tähele, tellimine oli pea võimatu (või ütleme, et keeruline) ja ka internetis, kus küll kõik numbrid kenasti väljas, oli loetav peamiselt vaid sisukord ning üsna vähe artikleid.

Avastasin, et kilvasaidile on ristsõnade lahendamise meistrivõistluste tulemused ka kenasti üles pandud.  Tegin ka enda diplomist ja medalist pildikese, et ikka saba paremini kerkiks :-)




Loetud: [digi] veebruar 2010
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

2.2.10

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev ehk tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Algus oli küll õige varajane, alates juba enne kella 10 ehk veel sügavas öös telefonikõnega. See kõne ajendas mind paar tundi hiljem sammuma üle Sõpruse puiestee lähimasse kõrgkooli, mis kannab iseäralikku nime Ülikool Akadeemia Nord, et seal rektor Rein Müllersoniga ühe hiljutise tõlke teemal veidi vestelda.

Et ilm oli üsna kena - lubatud tuisust olid õhus esimesed märgid, esialgu armsalt värskendava tuulekese kujul -, otsustasin ka läbi astuda kandekeskusest, et ära tuua paar juba mõnda aega ootamas olnud pakki Varraku raamatuklubilt ja Krisostomuselt. Olgu siin ära toodud ka nende sisu:

Ülejäänud osa päevast läks siis valdavalt KDE ja eelkõige KDevelopi ja sõprade tõlkimise peale (kuigi veidi sai tegutseda ka Mandriva rindel, kus oli võrgu-uuenduste apleti vallas mõned uued stringid tekitanud). Päris valmis siiski veel ei jõudnud, aga kõigi eelduste kohaselt peaks järgmisel nädalal saama siis kevade poole ilmuva KDevelop 4 osa valmis, mille järel tuleks ette võtta ka need osad, mis praegu on playgroundis, aga üsna suure tõenäosusega jõuavad varem või hiljem taas KDevelopi põhikoosseisu. Üksikuid parandusi ja täiendusi oli ka kohe ukse ees seisva KDE SC 4.4 tõlgetes teha, aga üldiselt on sellel rindel kõik valmis. Valmis siis selles mõttes, et on ära tõlgitud ja nii palju kui ma olen suutnud, ka üle kontrollitud praktikas. Ometi leian pea iga kord kuskilt nii kirjavigu kui ka valesid vorme - üksi on nii suurt projekti päris raske kontrolli all hoida... Aga et erilisi kurtmisi pole kuulda olnud, ju siis satuvad need nurikohad olema seal, kus keegi neid tähele ei pane.

NYT-is oli huvitav ülevaade Skandinaavia riikide osalusest NATO Afganistani operatsioonides. Hämmastav oli lugeda, et norrakatel on kogu maaväest, mis vaid brigaadisuurune (tõsi, sellele ainsale brigaadile lisandub veel muid väeosasid), tervelt kolmandik Afganistanis. Minu matemaatika näitas küll, et kui maaväge on Norras 16 000 meest ja Afganistanis on nii umbes 600, siis ei ole siin tegemist kolmandikuga ei kogu maaväest ega brigaadistki, aga ju jääb see siis ajakirjanduslike liialduste valda.

Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Hepzibah - Sie holt dich im Schlaf (Pro7)

1.2.10

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas põgusalt ema külaskäik. Ta kibeles pärast mu vannitoa remondi lõppemist seda vaatama juba eile, aga et neil endal on samuti akende vahetuse järgne väiksemad korteriilustamise tööd lõppjärgus, siis sai see teoks alles täna (viivitus tasus ennast täiega ära, sest ema oli teinud imehead mustikakisselli!). Tundus, et nii ema kui ka Raivo jäid asjaga rahule, ehkki mõlemad olid veidi imestunud mu laevalgustuse valiku peale: ma otsustasin sinna panna kolm LED-lampi, mis annavad kena, seinte tooni tõttu ühtaegu rahustavalt ja ergastavalt sinaka hämaruse - lõppeks pole ju ihuhädade rahuldamiseks eriliselt eredat valgust vaja (rääkimata sellest, et ka kolm LED-i võtavad imevähe elektrit: varasemad kaks lampi olid reeglina 80- või 100-vatised, need kolm on kokku 4,5 vatti...) ning kraanikausi/peegli juures ja dušinurgas on omaette valgustus, mis rahuldab kõik sealsed vajadused. Ema imestas ka segisti üle ega osanud seda esimese hooga käsitsedagi, aga siis paistis see talle meeldima hakkavat :-)

Täna avastasin ka, et üks lugu, mille ilmumises ma olin juba kahtlema hakanud, on siiski leheveergudele jõudnud, aga Postimehe internetiväljaandes väga osavalt ära peidetud. Tegemist oli siis looga, mis sisu järgi pidanuks kindlasti ilmuma hiljemalt eelmisel neljapäeval, aga ei RSS-voog ega ka lihtsalt veebilehe uurimine seda ei näidanud. Täna otsustasin veidi selgust tuua ja lõpuks leidsingi selle spetsiaalselt Afganistani leheküljelt. Osavalt peidetakse lugusid :-) Igatahes sain nüüd neljapäevast ajaveebi sissekannet täiendada - ühel päeval ilmus koguni kaks tõlget!

Õhtul vaatasin Pro7 pealt Harry Potteri saaga viiendat osa (Eesti telekanalitele peab seda paraku pea aasta aega veel ootama, aga eks need levitamise iseärasused ole juba kord sellised). Ma olin üsna põnevusega oodanud, millisena kujutatakse filmis suuremaid võlurite kokkupõrkeid, ja ei pidanud pettuma: olidki sellised visuaalselt üsna efektsed, aga pingelisusest hoolimata samas väga, kuidas öelda, igavad - just sellised, nagu nad ilmselt tegelikkuses ongi. Õnneks ei olnud filmitegijad lasknud ennast kehvade efektide maailma kanda, kus selliseid tegevusi saadavad ikka hirmsad näomoonutused ja nii loitsija kui ka loitsitu kehade mõttetu vonklemine ja teab mis lapsikud jubedused veel.

Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Harry Potter und der Orden des Phönix (Pro7)